Itaalia koondise 2006. aastal maailmameistritiitlini tüürinud legendaarne Marcello Lippi teatas, et astub treenerikarussellilt lõplikult maha.

72-aastase suurmeistri viimaseks lapsukeseks jäi Hiina koondis, mille eesotsas oli ta aastatel 2016-2019. Mullu jõudis Lippi ameti seejuures kahel korral maha panna, esmalt jaanuaris ja siis uuesti novembris. Tema teine ametiaeg kestis vaid kuus kuud ja lõppes, kui MM-valikmängus jäädi alla Süüriale.

"Meeskond peaks endast väljakul kõik andma ja treeneri juhiseid täitma," rääkis Lippi toona mängujärgsel pressikonverentsil. "Aga kui mängija kardab kaotada, siis ta ei võitle ega pinguta piisavalt. See on minu vastutus, treeneri vastutus. Mulle maksti heldelt ja võtan täieliku vastutuse. Astun tagasi."

Nüüd, ligi aasta hiljem, andis Lippi teada erruminekust. "Olen täiesti kindlasti treenerina lõpetanud," lubas ta intervjuus Radio Sportivale. "Kuulsite õigesti, aitab küll. Võibolla saaksin mõnes muus rollis kasulik olla, eks näis. Enne kevadet ma siiski töötada ei kavatse."

Keskpärasest mängijast erakordseks treeneriks

Sarnaselt paljudele teistele vanema põlvkonna treeneritele alustas Lippi väljakult, enamik mängijakarjäärist möödus liberona Sampdoria värvides ehk Itaalia kõrgliiga keskosas; kodumaad esindas ta küll U23 vanuseklassis, kuid mitte rahvuskoondises. Kui Lippi 34-aastaselt putsad varna riputas, pakkus just Sampdoria talle noortetreenerina esimese tööotsa.

Pärast Itaalias tavapärast tunglemist väiksemate klubide vahet - Lippi CV-s saab loetleda ka Pontedera, Siena, Pistoiese ja Carrarese - sai ta esimese võimaluse Serie A-s, kui uut juhendajat vajas Cesena. Järgnesid hooajad Luccheses ja Atalantas, kuid lõplik läbimurre saabus 1993/94 hooajal Napoliga, kui finantsraskustes klubi ületas ootusi ja teenis välja koha UEFA karikasarjas. 46-aastasest treenerist sai üleöö tippklubide sihtmärk.

Allkirjad korjas paberile Juventus ja ei pidanud kahetsema - kaheksal eelneval hooajal polnud neid Itaalia meistriks kroonitud, kuid Lippi esimene aasta lõppes koduse kuldse duubliga. Teine tõi Torinosse Meistrite liiga trofee, kolmas-neljas taas kodused meistritiitlid.

Pärast selgelt ebaõnnestunud viiendat aastat lahkus Lippi Interisse, kuid moepealinnas sarnast efekti pakkuda ei suutnud. Ta pidas vastu vaid ühe täishooaja ja naasis siis Juventuse tüürile, aidates klubi järgmise kolme hooaja jooksul veel kahe meistritiitlini ning korra Meistrite liiga finaali.

Niisiis lõppesid Lippi kaheksast Juventuse-aastast viis koduse meistritiitliga ja neli Meistrite liiga finaaliga, ent võita õnnestus kõrvadega karikaid vaid üks. Ainsaks plekiks Lippi CV-l ongi kolm kaotust Meistrite liiga finaalidest, sarnast saldot pole ette näidata ühelgi teisel treeneril.

Läbi raskuste kroonimismomendini

Pärast ebaõnnestunud Euroopa meistrivõistluseid 2004. aastal - Giovanni Trapattoni juhendatud Itaalia langes konkurentsist alagrupifaasis - pöördusid Lippi poole kodumaa vutipealikud ja temast sai rahvuskoondise loots. Kaks aastat hiljem toimunud maailmameistrivõistlustele kvalifitseerus Itaalia suuremate probleemideta ja võidud kontrollmängudes kergitasid lootusi.

Kuu aega enne suurturniiri lahvatas aga Calciopoli-skandaal, mille tulemusena võeti Juventuselt kaks Itaalia meistritiitlit ja koht Serie A-s.  Avalikkuse suhtumine koondisesse muutus ja Lippigi töökoht sattus löögi alla, kui leidus vihjeid, et ta võis koondisesse mängijaid valides lähtuda kolmandate isikute huvidest. Kolm tundi kestnud ülekuulamise järel vabastati treener siiski kahtlustustest ja ta sõitis koondisega Saksamaale. Edasine on juba tükike ajalugu.

Itaalia alistas alagrupis Ghana ja Tšehhi ning viigistas USA-ga, lülitas siis vastuolulise penalti abil konkurentsist Austraalia ja edenes 3:0 võiduga Ukraina üle nelja parema sekka. Poolfinaalis murti lisaaja viimastel minutitel võõrustaja Saksamaa, finaalis penaltiseeria järel Prantsusmaa. Kogu turniiri käigus löödi Itaaliale vaid kaks väravat, üks neist penaltist ja teine õnnetu omavärav.

Lippi nimetas MM-tiitlit oma treenerikarjääri suurimaks võiduks, kuid kolm päeva pärast triumfi selgus, et lepingupikendusele ta alla ei kirjuta. Pärast kahte vaheaastat naasis loots sarnastel asjaoludel - EM oli läinud aia taha - koondise pealikuks, kuid 2010. aasta MM-il põrus Itaalia totaalselt ja Lippi pani ameti maha. Seekord jäädavalt.

Väljakutsed kaugelt idast

Järgnevatel aastatel seostati Lippit mitmete tippklubide ja -koondistega, kuid uue töö leidis ta alles 2012. aastal, kui üüratu raha käis lauale Hiina klubi Guangzhou Evergrande. Rooste polnud suurmeister siiski läinud, kuue kuuga tüüris ta meeskonna kuldse duublini ja teisel aastal Aasia Meistrite liiga võiduni.

Kolme Hiinas veedetud hooajaga lisandus klubi auhinnakappi kolm meistritiitlit, kuid seejärel teatas Lippi esmakordselt, et läheb treenerina pensionile. Veel paaril kuul aitas ta klubi spordidirektorina, kuid pani siis maha sellegi ameti.

Poolteist aastat hiljem naasis Lippi aga tuttavatele jahimaadele, kui temast sai Hiina rahvuskoondise juhendaja. Tulemused paranesid, aga ebaõnnestunud algus - perioodil, kui itaallast veel tüüril polnud - viimasele valikgrupile jättis hiinlased 2018. aasta MM-ist kõrvale. Mullu tingis Lippi esimese kõrvaleastumise kaotus Iraanile Aasia karika veerandfinaalis ning teise juba mainitud MM-valikmäng Süüriaga.

***

Lippi pärand jalgpallile ei ole pelgalt tiitlid, tema mõtted ja lähenemine elavad edasi kunagiste hoolealuste kaudu. Juventuses mängisid Lippi käe all näiteks Didier Deschamps, Zinedine Zidane ja Antonio Conte.

"Mäletan, kui sihikindel ja ambitsioonikas Lippi oli, kui ta Napolist saabus," meenutas Conte 2016. aastal. "Ta suutis meile oma ideed väga täpselt edasi anda ja oli motiveerijana briljantne, isegi siis, kui pidime iga kolme päeva tagant mängima. Need olid Juventusele tõeliselt erilised aastad."