"Midagi ei tule välja. Ma ainult nutaks ja nutaks. Aga isegi nutt ei tule välja, on kurgus kinni nagu prussakas," laulab Jarek Kasar nimetuse Silmarõõm & Südamevalu all. See lugu "Midagi ei tule välja" võtab suurepäraselt kokku tänavuse Tallinna Kalevi hooaja.

Toimetuses sees meeldib meil omavahel võistelda ja nii paneme kõikvõimalikel juhtudel oma igormangilikke võimeid proovile. Kellel läheb paremini, kellel halvemini, lõbus on igatahes. Viimasel ajal on aga koduse meistriliiga pärast süda kurb. Möödunud nädala teisipäeval nautisin Lillekülas suurepärast lahingut Flora ja Kalju vahel - tribüünid olid rahvast täis, mäng põnev ja ilus. Tekkis tunne, et hakkame kuskile lõpuks ometi jõudma.

Mõni päev hiljem kirjutasin töökaaslastele: "Eesti meistriliiga: ennustasin, et Levadia võidab Kalevit 8:0 - kurb." See oli reedel ja ei pälvinud teistelt tähelepanu. Pühapäeval kell 16.42 vastas Siim: "Tundub, et ülehindasid Kalevit." Kadriorus käis siis kahe klubi vahel veel esimene poolaeg ja Levadia oli just Aleksandr Kulinitši väravast 5:0 juhtima läinud.

Naiste jalgpalli eest südant valutav Kristjan lisas: "Selline Kalev ei saaks naiste meistriliigas ka hakkama."

17.34 kirjutas Raul: "Ja Kasper alahindaski Kalevit. Ime pole, et meistriliigat vaatamas ei käida." Igor Subbotin oli just vormistanud lõppseisu 9:0. Just selline on vahe liigatabeli teise ja üheksanda vahel.

Kõik see on nii-nii kurb, et ma tahaks nutta. Kuidas saab Eesti kõrgliigas olla kaks otsa nii erinevad? Paberil on ju Kalevil täiesti okei nimekiri - mitmed endised noortekoondislased, korralik leegionärist ründaja, kvalifitseeritud treener, aga mida ei ole, on tulemus.

Kalev on lasknud 16 mänguga enda selja taha 62 (!) väravat. Ja rõõmsamaks ei tee ka see, et meil on veel kaks sellist heidikut. Tartu Tammeka ja Jõhvi Lokomotiv on mõlemad lasknud seni omale lüüa 45 kolli. Ainsana siit seltskonnast sütitab natukenegi optimismi Tammeka. Nad on suutnud suurtega enam-vähem mängida. Oldi ju laupäeval lähedal Floralt punktide röövimisele. Jah, enne seda saadi Levadialt seitse, kuid Flora vastu oldi teisest puust. Paidet võideti 4:0, Transiga viigistati. Siinkohal ei tasu unustada, et klubi oli talvel täielikus krahhis, hooaja ettevalmistus jäi vahele ja märtsis pidid klubi senised noormängijad lihtsalt esindusmeeskonna dressi selga tõmbama.

Ja sellest hoolimata on oma ebastabiilsuse kõrval näidatud ilusat mängu. Sellist mängu, mida Jõhvi esitluses võis näha vast vaid viigis Infonetiga. Kalevi puhul ei too ma aga midagi välja. Meeskonna treeningutes või mängijate psüühikas peab midagi ikka totaalselt valesti olema, kui kokku suudetakse end võtta vaid Tammeka või Lokomotivi mängu jaoks.

Seega praegu, mil hooaja keskfaasist lahutab vaid üks mäng, saame öelda, et Premium liiga on jagunenud laias laastus kolmeks. On tugev esiviisik, kes mahub üheksa punkti sisse ja kellest esimest kolme eraldab neljandast ja viiendast hea kaitse; on keskmikud Paide ja Trans, kes oma korralike nimekirjadega võiksid paremini mängida, aga kellest on siiski teistele vastast; ning siis on alumine trio, kes mängivad Esiliiga vääriliselt.

Ma tahaks leida lahendusi, aga ma ei oska. Ühest küljest areneb Eesti jalgpall maruliselt ja kõik läheb paremuse poole ning siis teisest küljest on pilt ikka nii nukker. Eelmine hooaeg oli ju põnevast põnevaim, kus kõik suutsid üllatada kõik ning tänavu on siis sedasi.

Loodan, et Eesti jalgpall ei jäta mind mu armastusega üksinda. Armasta mind vastu, meistriliiga!