Indrek Schwede kirjutas detsembrikuu Jalkas Premium liiga Tallinna klubide identiteetidest ning alltooduna avaldame täismahus tema arvamusloo.

Just selliseid Eesti meistrivõistlusi me tahtsime! Esimesed neli kohta olid kuni viimase vooruni lahtised. Kui norida – ja seda saab ju alati lõputult –, siis punktivahe kahe esimese vahel võinuks olla olematu ja nad võinuks kohtuda omavahel. Või mõlemad kohtuda viimases voorus tugeva vastasega – praegu oli vääriline partner üksnes tagaajajal Floral, kuna Levadia sai ohutult madistada Narva Transiga.

On lootust, et äge konkurents ja jalgpalli üldine tõus ühiskonna teadvuses sunnib aina enam inimesi endale lemmikklubi valima. See küsimus on aktuaalne just pealinnas, kus valik suurem. Vaatleme Tallinna meeskondi lähemalt.

Meistermeeskond Levadia on end viimastel aastatel esitlenud klubina, kus kõik on selge ja lihtne: mängitakse tiitlile. Kõik muu tuleb selle järel. Praegune peatreener Marko Kristal on pragmaatik, kes valib mängujoonise mängijate järgi. Abitreener Indrek Zelinski on rõhutanud, et Levadia on klubi, kus tehakse, mida on lubatud, ja visanud sellega kivi Flora kapsaaia poole. Zelinski järgi on Flora–Levadia vastasseis "rohkem põhimõtete ning eluvaadete ja suhtumise vastasseis". Igal juhul on Levadia end viimastel aastatel esitlenud kui klubi, kus kõik toimib kui kellavärk.

Levadia määratlemise puhul ei saa mööda vaadata niinimetatud rahvusküsimusest, mis on meie pealinna igapäevaelu lahutamatu osa aastast 1944. Klubi eestikeelne juhtkond kinnitab aastaid, et ei olda vene(keelne) klubi. See, mis paistab välja, on midagi muud. Väljakul on valdavalt venekeelsed pallurid, klubi president umbkeelne ja tribüünil elavad neile kaasa venekeelsed fännid, kellest paljud on Venemaa koondise tulihingelised poolehoidjad ja käivad oma lemmikutele ka vahetult kaasa elamas. Ei kujuta ette, et praeguste häälekate venekeelsete Levadia fännide kõrval võtaks koha sisse noored eesti peredest poisid. Asudes toetama Levadiat, asud justkui isegi sümboolselt toetama tema praeguse fännigrupi valikuid.

Klubi ise näib oma toetajatelt antava imidžiga rahul olevat, mida kinnitas tänavune karikafinaal, kus Levadia vastaseks oli Tartu Santos. Ülikoolilinnast olid kohal noored klubi särkides Santose mängijad, kes toetasid innukalt oma klubi. Levadia selgelt sümbolitega eristuvaid ja oma klubi toetavaid (eestikeelseid) noorterühmi polnud. Klubi enesemääratluse puhul ei mängigi sedavõrd suurt rolli mängijate päritolu (kuigi Eesti tingimustes on see tähtis). Kõige adekvaatsemalt peegeldavad klubi identiteeti fännid.

Boheemlaslik Flora

Tänavustel meistrivõistlustel pealinna teise klubi tiitli pälvinud Flora on terve oma eksistentsi jooksul silma paistnud novaatorlusega. Flora on meie klubikultuuri pioneer, kelle pealt teised on usinalt maha viksinud ja sageli Flora vigu vältides edukamad olnud. Flora on boheem, kes räägib mängijate arengust ja Eesti jalgpalli suurest pildist ning pikast perspektiivist. Tiitlivõitu on vähemalt sõnades sageli peetud väärtustest vähem tähtsaks. Flora on Eesti jalgpallile kinkinud rahvusstaadioni ning Aivar Pohlaku näol tööka ja resultatiivse visionääri.

Rahvusküsimuses on klubi positsiooni täpselt sõnastanud fännid, kes metsavenna laulu viisil tribüünil kuulutavad: "Me Flora fännid – eestlased." Selle poolest astus klubi reha otsa tänavu mais, kui postitas tuhandetesse kesklinna kodudesse eesti- ja venekeelsed vabapääsmed mängule Levadia vastu. See teise keele kasutus pahandas paljusid klubi toetajaid ja raskendas nende potentsiaalsete eestimeelsete inimeste valikut, kes oma lemmikut alles otsivad. Kui klubil on läbi ajaloo olnud selge eesti klubi identiteet, siis tuleb seda ka hoida – austamaks oma põhimõtteid ja fänne.

Ei loe see, kui kakskeelset trükist ja selle valmistamise rahastamist pakkus kesklinna valitsus – Flora peaks kindlaks jääma riigikeelsele suhtlusele. Seda enam, et kogu meie ühiskond on suure kakskeelsuse surve all alates pealinna kaubanduskeskuste lärmakatest reklaamidest kuni tõsimeelsete kavatsusteni hakata Eesti riigi seadusi vene keelde tõlkima.

See teema puudutab ka Eesti Jalgpalli Liitu, kes annab mitut trükist (näiteks talenditreeningute kohta) välja vene keeles. Veerand sajandit pärast iseseisvuse taaskehtestamist on see veider, sest vene noorte (eriti talentide!) riigikeele oskus on ju paranenud ja jalgpalliliit on meie muukeelseid kodanikke suutnud kiiduväärsel moel ühiskonda lõimida ka keelepõhiselt. Koondislastelt nõutakse eesti keele oskust. Venekeelsete trükiste tegemine saadab vale signaali ja nõrgendab muukeelsete noorte motivatsiooni õppida riigikeelt.

Kui Eesti riik on selles küsimuses vankumas, siis jalgpalliliidul on järjekordne võimalus selle puhul kindlameelsust üles näidata. Nagunii saab isikutevahelist mitteformaalset suhtluskeelt inimeste vahel vabalt valida ja mingeid piiranguid selle puhul pole. Ametlikult peaksime siiski hoidma kindlat joont.

Flora väärtus peamiselt eestlasi mängitava klubina on keeleliselt jalgpalliülene: kümmekond aastat tagasi sai eesti keeles hakkama leedulane Tomas Sirevicius, tänapäeval grusiin Zakaria Beglarišvili. Lihtne on öelda, et seda staatust ei tohiks murendada ega kaotada, sest globaliseeruv maailm töötab sellele vastu. Kuid boheemlaslik Flora pole kunagi kartnud eristuda ja teha asju teistmoodi ning Eesti vuti rahvuslike huvidega arvestamine on olnud osa klubi DNA-st.

Kes esindab venekeelseid?

Nõmme Kalju tõi mõni aasta tagasi meie tippvutti palju vajalikku elevust ja optimismi. Tegijatel silmad särasid, kodune jalgpall sai palju tähelepanu kasvõi tänavareklaamidega. Klubi tõmbas ligi palju uushuvilisi. Kaljule lisas väärtust ja väärikust oma ajaloo ja paikkonna identiteedi rõhutamine. Paljud jälgisid huviga: kas tõesti õnnestub turundusega inimesed tribüünidele tuua? Nüüd teame, et õnnestus tõesti. Aga selle hulga tribüünidel säilitamine nõuab lakkamatut turundust, mis praeguseks on vähemalt toonases mahus lõppenud.

Praegu näib Kalju kõrvalt vaadates läbi elavat identiteedikriisi. Mängijate valikul aetakse ladinarida edasi, aga usk sellesse näib olevat mõranenud. Seni klubi iseloomustanud glamuur on taandunud. Mingil hetkel tõsineti (kui välja jätta JK asendamine FC vastu klubi nimes), võibolla saadi ka aru, et nii lihtsalt need asjad ikka ei käi. Esimene eufooria 2012. aastal võidetud Eesti meistritiitlist on Levadia raudsete esituste järel lahtunud ja nüüd on Kalju kasvuraskustes. Lähiaastad peaks näitama, mis niši Kalju hõivab, kas niinimetatud brasiilia-poliitika jätkub, kui palju seotakse end Nõmmega ja mis numbreid näitab glamuurimeeter.

Tallinna Infonetile pakuti mõni aasta tagasi pealinna venekeelse esiklubi staatust – kuna Levadia juhtkond kinnitas, et nemad sellele nimetusele ei pretendeeri. Paraku on ka Infonet tõrjunud mõtet, et esindatakse venekeelseid. Praktikas seda ometi tehakse, nagu Levadia puhulgi.

Venekeelsed on osa meie elust ja väärivad seda, et neil oleks oma klubi, kellele kaasa elada. Jalgpall aitab üle maailma ohutult kanaliseerida nii otseseid kui varjatud vastasseise ühiskonnas. Oleme isegi kenasti hakkama saanud, kui välja jätta 2007. aasta aprillimäsu. Rahvus ja identiteet on visad nähtused, neid ei tohi alahinnata ega pea häbenema. Pole midagi hullu selles, kui klubide identiteedid on rahvuspõhised. Jalgpallis peaks kõigil olema väljund. See soodustab klubivalikut ja publiku arvu kasvu.