Ajaloo esimene Eesti jalgpalli käsitlev doktoritöö läbis eile Tartu ülikoolis kaitsmise. Töö pealkirjaga "Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude anneksiooni perioodil" kirjutas Indrek Schwede.

Tuntud jalgpalliajakirjanik Schwede alustas doktoriõpinguid Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis 2010. aastal. Doktoritöö maht on 212 lehekülge, Schwede juhendaja oli emeriitprofessor Tiit Rosenberg.

Põhjaliku töö käigus uuris Schwede läbi kõik olulised 20. sajandi Eesti meediaväljaanded, töötas kokku sadade raamatute, teadusartiklite ja teatmeteostega ning viis läbi mitukümmend intervjuud, näiteks riigitegelaste Vaino Väljase ja Raoul Üksväravaga, ajaloolase Lauri Vahtrega, õppejõu ja hilisema spordiajakirjaniku Lembitu Kuusega, korvpallilegendi Ilmar Kullamiga, tuntud võrkpallimeeste Henn Karitsa ja Mati Merirannaga, sporditegelaste Juhan Ungeri, Lembit Koigi, Sven Kolga ja Heino Sisaskiga ning jalgpallitreenerite Uno Piiri ja Roman Ubakiviga.

"Kui enne II maailmasõda oli jalgpall Eestis harrastatuim, publikurohkeim, jõukaim ja meedias koos kergejõustikuga enim kajastatud spordiala, siis pärast Eesti okupeerimist pidi kohalik sport kohanduma punaimpeeriumi spordisüsteemiga," kirjutas Schwede.

"Liiduvabariikidele said kõige tähtsamaks medalid ja punktid eri tasandite spartakiaadidelt. Nende järgi hinnati spordijuhtide tööd. See tähendas, et majanduslikult odavam oli ette valmistada individuaalsetel olümpiaaladel võistlevaid sportlasi, kellest üksainus võis erinevatelt distsipliinidelt tuua mitu medalit. Jalgpallimeeskonna ülalpidamine koos taustajõududega oli kallis, hea tulemus polnud garanteeritud ja mängus oli vaid üks medalikomplekt."

Doktoritööst tuli välja, et NSV Liidus oli jalgpall kõige armastatum spordiala ja konkurents tihedam kui teistel olümpiaaladel. Eesti otsustas suunata oma ressursid mujale ja likvideeris 14 aastaks jalgpalli esindusmeeskonna, loobudes osalemast NSV Liidu meistrivõistlustel. Otsuse tegi lihtsamaks laiaulatuslik immigratsioon mujalt NSV Liidust, mis venestas eelkõige slaavlaste seas populaarseid alasid nagu jalgpall, jäähoki ja poks. Nii nagu eestlased vältisid avalikus ruumis füüsilisi kontakte sissetungijatega, hakkasid nad taanduma ka kõigilt kontaktsetelt spordialadelt, mida harrastasid immigrandid.

Schwede doktoritööst selgus, et maailmas on vähe riike, kus jalgpall oleks kaotanud oma juhtiva koha teiste spordialade seas. Eesti on sellest tõenäoliselt parim näide. "Vähe sellest – Nõukogude anneksiooni tingimustes hakkas ka põlisrahvas jalgpalli suhtuma põlglikult," selgus teadustööst. Taastatud Eesti vabariigis tõusis jalgpalli jälle kõige harrastatumaks ja jälgitumaks spordialaks.

Indrek Schwede doktoritööd saab lugeda siit.