Kuigi Ingemar Teever troonib Premium liiga väravaküttide edetabeli tipus, on ta sedasorti ründaja, kes seab meeskonna edu isiklikust hiilgusest kindlalt kõrgemale – parem üks ülitähtis värav tugeva vastase kui neli tükki nõrga vastu.

Tänavune hooaeg ei alanud Teeveri tööandjale, valitsevale Eesti meistrile Tallinna Levadiale sugugi lilleliselt. Uuenenud kaitseliiniga meeskond ei leidnud esimestes voorudes kuidagi omavahelist klappi, punkte kaotati ka eeldatavalt nõrgemate vastu.

"Algus oli väga krobeline, ent tasapisi on kõik paremuse poole läinud," sõnab Teever. "Mis endasse puutub, siis ründajate puhul on sageli nii, et kui väravad hakkavad tulema, kasvab enesekindlus ja lööd järjest rohkem. Sel hooajal on nii läinud."

Eelmisel hooajal lõi ta Levadia eest 15 väravat, tänavu oli juba juuli lõpuks kirjas 13, millega jagas koos Sillamäe Jaroslav Kvassoviga Premium liiga parimate väravaküttide edetabelis esikohta. Kuna Eesti vabariigiga samal päeval sünnipäeva pidav ja nüüdseks 32aastane Teever pole jalgpalluri kohta enam esimeses nooruses, tuli kogenud ründajalt küsida, mis võib tänavuse edu põhjus olla. Neid olevat aga pigem mitu.

"Mingil määral mängib rolli teiste Levadia ründajate ebaõnn vigastustega, mille tõttu olen sisuliselt kõik (välja arvatud hooaja esimene – toim.) kohtumised 90 minutit mänginud," selgitab Teever. "Lisaks on mu roll ehk veidi teine, kuna võrreldes eelmise hooajaga olen ainukene tipuründaja, ja kelle asi siis väravate löömine veel peaks olema? Samas võib kõrvale tuua ka teise statistika – mullu andsin lõpuks kokku 15 väravasöötu, praegu olen kirja saanud ainult ühe."

"Aga ma pean tunnistama, et kuigi olen ründaja, pole väravate löömine minule otseselt kõige olulisem," lisab viimasel ajal ka koondise peatreeneri Magnus Pehrssoni huviorbiiti sattunud edurivimees. "Peaasi, et olen võistkonnale kasulik. Üks võiduvärav Flora võrku on ikka hoopis erilisem kui neli tükki tabeli viimase vastu."

Paljude A-koondislaste naasmisega on käimasolevast hooajast räägitud kui Premium liiga läbi aegade tugevaimast. Teever on koduses kõrgliigas mänginud kolme perioodi jooksul (2002–2005 TVMK, 2008–2010 Nõmme Kalju, alates 2013 Levadia) ning ta nõustub suures osas nende väidetega, kinnitades, et praegune koduliiga on tugevaim. Enam ei saa alahinnata kedagi, sest ka alumise poole meeskondades tehakse head tööd ja tugevate vastu osatakse seista.

"Samas on ka minu perioodid Eestis olnud erinevad," hindab Teever. "TVMK ajal olin noor ja vaatasin kõike hoopis teise pilguga – kõik tundus äge. Kalju aeg oli teistmoodi katsumus, sest nad polnud tollal suurte vastu kunagi favoriidid. Praegu olen tiimis, mis peab kõiki võitma."

Teismeliste või varajasis kahekümnendais jalgpalluritega on tulevikust rääkimine alati maru lihtne – püüeldakse välismaale ja loodetavasti lõpuks ka oma lemmikmaale, mis enamasti on Inglismaa või Hispaania. Teever jääb eesootavast rääkides mõtlikumaks. Ta on veel mõelnud, et võiks sobiva pakkumise korral kätt proovida välismaal – näiteks Ameerikas või Aasias –, kuid mõtteid on olnud sootuks teisigi: "Kui hooaeg saab läbi, siis otsustan tuleviku. Kui nüüd Levadiaga taas meistriks peaksime tulema, siis olen tegelikult mõelnud ka lõpetamisest. Tipus oleks karjäärile joon alla tõmmata ju märksa parem – ei jääks midagi kripeldama …"

Et jalgpallijärgsest elust hasart puudub, seda Teever ei karda. Sporti on talle meeldinud terve elu teha ja samamoodi jätkaks ka tulevikus. "Kui ükskord jalgpalliga lõpparve teen, siis hakkan ilmselt rannavutti mängima. Miks mitte seal nõnda palju areneda, et püüda isegi koondisessegi jõuda," ütleb Teever, kes püüaks jalgpallurikarjääri järel ilmselt kätt ettevõtluses.