Iga kord, kui toimub Eesti karikavõistluste loos, olen alateadlikult selle poolt, et võimalikult vara läheksid vastamisi tippmeeskonnad. Seda selleks, et nõrgematel või väiksematel tiimidel oleks šanss jõuda kaugele. Kust selline soov tuleb? Ilmselt sellisest klassikalisest "olen-nõrgema-poolt" suhtumisest. Teate küll seda tunnet.

Tavaliselt aga läheb ikka nii, et isegi, kui mõned suured nimed esimestes voorudes konkurentsist välja lülitatakse, halastab loos neile nii palju, et otsustavates mängudes ristavad piigid ikkagi need, keda seal tavaliselt nägema oleme harjunud.  Mitte aga sel hooajal. Oh, kui vinge oli seekordne loos!

Kaheksandikfinaali loosi järel oli selge, et Tallinna suurest kolmikust pääseb veerandfinaali vaid üks. Sillamäe, Trans ja Kalju olid langenud juba varem ning kaheksa parema sekka jõudsid vaid kolm Premium liiga meeskonda, kusjuures Trans ja Tammeka olid ainsad kõrgliigasatsid, kes kaotasid mõnele madalamal astmel mängivale võistkonnale (üllatus-üllatus, vastavalt Santosele ja Emmastele). Kõik teised olid mingil hetkel läinud omavahel vastamisi või olid veel võistlustules.

See aga ei tähenda sugugi seda, et Emmaste ja Santos oleksid oma poolfinaalikohad saanud kuidagi poole hinnaga - mõlemad teenisid need heaga välja. Nagu mainitud, võitsid mõlemad ka Premium liiga tiime (Emmaste isegi kaks korda, lisaks Tammekale tehti tuul alla ka Jõhvile) ning poolfinaalis kohtumist meeskonnad kindlasti väärisid.

Kuhu ma aga kõige sellega jõuda tahan - vaba loos on parim asi, mis Eesti karikavõistlustega juhtuda on saanud! Iga meeskond, alates isegi Rahvaliigast, teab, et mõni hea mäng ja soodne loos võib neid viia tohutult kõrgele. Võimalus ametlikus mängus meistriliiga mängijatega rinda pista on pühapäevapallurite jaoks asi, mida oodata nädalaid ja millest rääkida veel lastelastelegi. Saati siis finaali ja Euroopa liigasse jõudmine!

Elagu muinasjutud, elagu intriig!