1962. aasta MM-i korraldusõigusele kandideerisid Tšiili, Argentina ja Lääne-Saksamaa. Sakslaste väljavaated olid kasinad, sest eelmine finaalturniir oli juba peetud Euroopa mandril. Kõigile üllatuseks nimetati 1956. aastal Lissabonis peetud FIFA kongressil korraldajamaaks Tšiili.

MM-i korralduse pani kahtluse alla emake Loodus - Tšiilit tabas 1960. aasta mais üks 20. sajandi suurimaid maavärinaid. Tagajärjeks oli juba valminud rajatiste kahjustada saamine. Probleemi lahendusele aitas kaasa Carlos Dittborn, kelle lausest "Kuna meil pole midagi, siis me peame kogu oma jõu taastustöödesse panema" sai MM-i mitteametlik slõugan. Staadionid ja muud rajatised taastati õigeks ajaks ning 30. mail alustati MM-mängudega.

Turniiril oli taas 16 meeskonda, kes jagati nelja alagruppi. Turniir läks ise ajalukku äärmiselt vigastusterohkete ning sageli vägivallaga pikitud mängudega. Suurima skandaali tekitas nn. Santiago lahing, kus kohtusid Tšiili ja Itaalia. Mängule jättis oma jälje küll ka nõrgalt esinenud kohtunik Ken Aston Inglismaalt, kuid kogu kohtumise vältel üritasid vastased teineteisele võimalikult palju füüsilist valu ning vigastusi tekitada. Tšiili võitis patuga pooleks ning mängu lõppedes oli politsei sunnitud staadionil tekkinud mäsuse sekkuma.

Vigastus lõpetas parimas vormis olnud Pelele turniiri juba esimese mängu järel, kuid Brasiilia mängule see olulist jälge ei jätnud. Brasside liidriks kerkis paha poiss Garrincha (Garrinchast loe SIIT), kelle vedamisel ei kaotanud tiitlikaitsja alagrupis ühtegi mängu. Ka teistes alagruppides suuri ootamatusi ei olnud ning niimoodi pääsesid 8 parema hulka Brasiilia, Tšehhoslovakkia, NSVL, Jugoslaavia, Lääne-Saksamaa, Tšiili, Ungari ning tasapisi endist reputatsiooni taastav Inglismaa.

Veerandfinaalide suurim üllatus sündis mängus Tšiili-NSVL, kus Lev Jashin näitas ootamatult kesist mängu ning tema vigade tõttu olid "punased" sunnitud 1:2 kaotuse järel koju sõitma. Garrincha kaks väravat viisid Brasiilia võidule Inglismaa üle ning eurooplaste võitlustest väljusid võitjatena Jugoslaavia ning Tšehhoslovakkia, kellede jaks käis üle Lääne-Saksamaast ning Ungarist.

Koguni 76 600 inimest kogunes vaatama poolfinaali Tšiili ja Brasiilia vahel. Mäng oli väga tuline ning väljakult eemaldati Garrincha ja Landa (Tšiili). Kohtumine ise lõppes 4:2 Brasiilia kasuks. Teine poolfinaal peeti kõigest 6000 silmapaari all ning seal alistas Tšehhoslovakkia 3:1 Jugoslaavia.

Santiago Estadio Nacionalil peetud finaalkohtumine algas üllatavalt ning juba 15. minutiks läks Tšehhoslovakkia Masopusti väravast 1:0 juhtima. Ometi tabas tšehhe-slovakke ebaõnn, sest puurivaht Schroijf tegi kaks lapsikut viga ning ühe värava lisas veel Zito, mis tegi lõppseisuks 3:1.

Kolmanda koha kohtumises võtsid võõrustajad 1:0 võiduga kolmanda koha Jugoslaavia ees.