Varem meediaga vabalt suhelnud Kuno Tehva on viimased pool aastat jäänud ajakirjanikele kättesaamatuks. Foto: Jana Pipar

Nõmme Kalju lõppenud hooaeg käis tulemuste poolest üles-alla kui üks korralik sõit Ameerika mägedel - hooaeg algas sirgjoonelise tõusuga, võttis siis sisse väikese jõnksu, käis tipus ära karikavõiduga ning hakkas siis taas allamäge veerema. Just siis, kui fännid ootasid veel ühte viimast ja otsustavat tõusu, jäi sõit madalpunkti pidama ning edasi üldse ei liikunudki.

Pisut sarnane on tegelikult olnud Kalju viimased aastad tervikuna - komeedina Eesti vutitaevasse tõusnuna näitas Kalju eeskuju kõigile teistele klubidele, esmalt turundusvaldkonnas ning hiljem ka palliplatsil. Kulminatsiooniks on seni olnud 2012. aasta meistritiitel, selle järel on rööpad sujuvalt maapinna poole suundunud.

Lõppenud aasta oli aga viimastest hooaegadest kohe kindlasti kõige hektilisem. Ats Purje ja Joel Lindpere särav tulek, uue peatreeneri Sergei Terehhovi käe all tehtud ülivõimas algus, karikavõit... ja siis järsk krahh. Seitse mängu järjest võiduta. Terehhovi vallandamine või lahkumine. Pronksmedal, vahe Floraga 13 punkti.

Tagatipuks hooajajärgsed Vladimir Voskoboinikovi ja Alo Bärengrubi tunnistused meedias. Kui Voskoboinikov kinnitas Eesti Päevalehes vaid seda, mida meeskonna tegemisi ja väljaütlemisi hooaja jooksul jälginud inimesed niigi aru said - et Terehhovile ja kogu mansale pandi peale liiga suured pinged -, siis Bärengrubi juhtum on lihtsalt kummaline. Selles klubis ei ole kõik sugugi korras.

Kõige kummastavam on kogu asja juures see, missuguseks on muutunud Kalju PR-töö. Kui veel mõned aastad tagasi olid nõmmekad selles vallas kindlad Eesti esinumbrid, siis viimase paari aastaga on neist selgelt möödunud mitu konkurenti ning kunagisest tugevusest on saamas hoopiski nõrkus. Viis, kuidas suvest peale on meedia ning oma pöidlahoidjatega käitutud, ei ole olnud professionaalne ega Kalju PR-standarditele ligilähedaseltki kohane.

Kõige paremaks näiteks ongi vast Terehhovi "juhtum" - pärast 12. septembri kaotust Pärnule otsustas keegi (kas Terehhov ise, klubi juhtkond või kurat teab kes), et meeskonnale oleks vaja peatreenerivahetust. Sama päeva õhtul määratakse pukki Fredo Getulio Aurelio, aga klubi niivõrd olulist asja kuskil välja ei kommunikeeri. Ajakirjandus saab haisu ninna järgmisel päeval, kuid isegi siis, kui mängijad ning Getulio ise treenerivahetust kinnitavad, ei kostu klubi poolt sõnagi. Alles kaks päeva pärast sündmust ennast annab Kalju ametlikult teada, et Terehhov "astus ametist tagasi" - vastupidiselt sellele infole, mis meediast juba eelmisel päeval läbi käis. Õpikunäide, kuidas suhtekorraldust mitte teha.

Kõige selle juures on alates suvest ajakirjanikke lihtlabaselt ignoreerinud klubi president Kuno Tehva, kellega pole ühendust saanud ükski ajakirjanik. Ja nüüd tuleb välja, et Kalju saadab mängijatele segaseid e-kirju, mille sisuks on lepingu mitte pikendamine, aga klubi ise seda eitab. Siit-sealt kostub, et pinnale ujunud asjad on vaid osa sellest, mis klubi sees tegelikult toimub.

Mis võiks olla järgmine samm, millega oma klubist halba muljet jätta?