Sellel laupäeval mängib alles teist hooaega tegutsev Atlanta United USA kõrgliiga finaalis. Et nende kodulinn on räppmuusika epitsentriks, on klubigi tihedalt muusikutega seotud.

Meenuta kõige jubedamat riideeset, mida sa kunagi kandnud oled (õe kollane särk põhikooli tutipeol? Vanaisa rohelised Crocsid maal sauna minnes?) ja ma garanteerin, et 1995. aasta Source'i auhinnatseremoonial kantu kõrval oleks see ikkagi olnud sama stiilne kui viimane Balenciaga või Gucci. Kurat, moele mõeldes oli see kohutav aeg. Aga räpi jaoks hiilgav.

Kuigi hiphop muusika oli ulamisi jõudnud Ameerika peavoolumeediasse, ei olnud Grammyd ja VH1 oma auhinnagaladel sellele veel kohta leidnud. BET-i tseremooniagi oli kuue aasta kaugusel. Aga räpis maksab tunnustus. Pole imestada, et tol õhtul oli Source - sisuliselt ainus 1990. aastatel mingit mõjuvõimu omanud hiphopi väljaanne - Madison Square Gardenisse toonud kõik suurimad staarid. Dr. Dre. Snoop Dogg. Puff Daddy. Notorious B.I.G. Nas. Wu-Tang. Mobb Deep. Busta Rhymes. Noh, peaaegu kõik. Tupac oli vangis. Tema kaotus.

Mõned kuud varem olid Los Angelese räppar Tupac ja tema plaadifirma Death Row president Suge Knight süüdistanud New Yorgi Bad Boy Recordsi mehi Puff Daddyt ja Biggie Smallsi mõrvakatses, mille peale avaldas Biggie Tupacile suunatud diss-loo. Läänerannik võttis seda kui Ida poolt visatud kinnast. Pinged olid kerinud pikalt enne Source'i auhinnatseremooniat, aga tol õhtul jõudis hõõrumine haripunkti.

"Kui te ei taha muretseda produtsendi pärast, kes topib ennast igasse teie videosse, tulge Death Row'sse," sõnas Knight laval Puff Daddyle silma vaadates. Atmosfäär Gardenis oli elektrit täis; see oli Bad Boy territoorium, kuhu Death Row oli just jala tõstnud. Paar lauda läksid omavahel kaklema. Kui Snoop Dogg võitis parima sooloartisti auhinna, oli rahvas püstijalu ja vilistas California tähe välja.

See oli õhtu, mis muutis räppi. Kõik kohalviibijad olid sellest juba siis teadlikud. Tseremoonia oli vallutanud Ida ja Lääne sõja algus, mistõttu saatis vilekoor ka parima uue grupi auhinna väljakuulutamist. Kes kurat need kaks lavale ronivat vennikest veel olid? Kuskohast? Outkast oli toona väljaspool Atlantat ja lõunaosariike täiesti tundmatu nähtus. Nad vilistasid ka siis, kui Andre 3000 rääkima hakkas.

"Lõunal on nüüd midagi öelda," sõnas Andre. Ja siis kõndis Outkast, auhind näpus, lavalt minema.

Atlantast on tihti mööda vaadatud, mis siis, et see on maailma reisijaterohkeima lennujaama, CNN-i ja Martin Luther King Jr.-i koduks. Ja "Tuulest viidud". Ja 1996. aasta suveolümpiamängude. Sellest viimasest pole üldse mõtet rääkida. Atlanta spordimaastikku on traditsiooniliselt domineerinud ameerika ülikoolijalgpall, muule spordile pole palju sõnaõigust jäetud. Võib-olla põhjusega.

Ka enne seda, kui Falcons mängis möödunud aastal Super Bowli finaalis New England Patriotsi vastu maha 28:3 eduseisu ja langes kogu riigi naerualuseks, polnud Atlanta võistkondadel eriliselt millegi üle rõõmustada. Pesapallimeeskond Braves on pika ajaloo jooksul võitnud kolm tiitlit, neist viimane jääb aga enam kui 20 aasta taha ning pealtvaatajate arv kodusel Turner Fieldil on iga hooajaga järsult kahanenud. Nüüd ollakse selles arvestuses MLB viimaste seas. Atlanta Hawksi mänge käiski möödunud hooajal vaatamas vähem kui ühegi teise NBA klubi omasid. 2011. aastal jäädi ilma NHL-i jäähokitiimist. "Atlanta on ilma igasuguse kahtluseta USA kõige halvem spordilinn," kirjutas Rob Parker pool aastat hiljem ESPN-is.

Atlanta United saabus kärtsuga ja lõi ameeriklased pahviks.

Et Atlanta on tegelikult jalgpallilinn, sai selgeks niipea, kui United MLS-is kodudebüüdiks väljakule jooksis. 55 297 tribüünidele klubi punamustades särkides kogunenud pealtvaatajat jätsid mulje, nagu oleks Atlantas nii elatud juba aastakümneid. "Siinne atmosfäär on parim kogu liigas," tõdes New York FC peatreener, endine tippmängija Patrick Vieira. "Nad seavad lati teiste klubide fännide jaoks tõeliselt kõrgele. On hea sellisel staadionil mängida."

Suur huvi on USA uute profitiimide jaoks tavapärane. Mingi aja möödudes algne vaimustus kaob ja pealtvaatajate arv väheneb. Aga mitte Atlantas, mitte veel. Klubi esimesel hooajal käis äsjavalminud Mercedes-Benzi staadionil keskmiselt MLS-i rekordit tähistavad 48 000 inimest, neist 40 000 hooajapiletiga. Lõppenud põhihooajal meelitas Atlanta mänge vaatama veel 5000 inimest enam. Nõnda koputatakse juba tungivalt uksele, mille taga tunnevad ennast mugavalt kümme maailma suurima publikuarvuga klubi. Natuke mahub veel.

Laupäeval on Mercedes-Benzi staadion koduks MLS-i finaalmängule, kus Atlanta võõrustab 2015. aasta meistrit Portland Timbersit. Võib eeldada, et tribüünidel täituvad kõik 72 000 kohta. Kiire edu tõttu võrdlevad paljud Unitedit kevadel laineid löönud Vegas Golden Knightsiga, samas on selge, et need on kaks erinevat maailma. Paljuski võlgnevad atlantalased tänu klubi omanikule Arthur Blankile, kes on tagatoad täitnud täpselt õigete inimestega.

"Kümne aasta eest ei uskunud me, et Atlantat võib saata selline edu," rääkis ESPN-ile MLS-i komissar Don Garber. "Oleme selles olukorras, sest Arthur Blankil oli visioon." Blank palkas vastloodud klubi presidendiks inglase Darren Ealesi, kes töötas varem Tottenham Hotspuri direktorina ja tunneb seetõttu Spursi peatreenerit Mauricio Pochettinot. Just tema kaudu saadi kontakt endise Barcelona ja Argentina koondise peatreeneri Gerardo Martinoga. Tata, sõnagi inglise keelt rääkimata, nägi projekti võimalusi ja oli nõus pea ees tundmatusse vette hüppama.

Kõigil esmakordselt MLS-is tööd alustanud treeneritel on alguses raske. Sealsed reeglid - Designated Player, targeted allocation money, Generation Adidas, palga ülemmäärad - sunnivad reegliraamatutes näpuga järge ajama, et uusi täiendusi mitte piiripunktis tagasi kodumaale saata. Tata Martino saabumine avas Atlanta jaoks aga ukse MLS-i püha graalini.

Unitedist sai kiirelt klubi, mis ei pidanud võistkonna täitmiseks palkama pensionipõlve pidama tulnud eurooplasi; ameeriklasi, kes ei suutnud ookeani taga läbi lüüa. Martino meelitas Euroopa suurklubide nina alt Atlantasse 18-aastase kaasmaalase Ezequiel Barco, keda ootasid juba ees teised argentiinlased Hector Villalba, Leandro Gonzalez Pirez ja Franco Escobar. Hiilgavaks ostuks osutus paraguaylane Miguel Almiron, kes liitub jaanuaris kuulduste kohaselt Newcastle'iga. Möödunud aasta alguses kontakteerus Eales Joe Hartiga, kes soovitas talle soojalt Venezuela koondise ründajat Josef Martinezt, oma toonast klubikaaslast Torinos. Saanud teada, et Atlanta projekti hakkab vedama Tata Martino, ei pidanud Martinez pikalt mõtlema. Ükski MLS-i pea peale pööranud mainitud mängijatest pole vanem kui 26. See on väike Lõuna-Ameerika nurgake Lõuna-USA-s.

Source'i auhinnatseremoonial ametlikuks saanud sõda kahe ranniku vahel viis Tupaci ja Biggie peatselt hauda ning tõi kaasa hiphopi diskursuse muutumise gängstaräpilt elujaatavamate teemadeni, aga ka selle, et Atlanta ja teiste Lõuna linnade artistid hakkasid Outkasti eeskujul häält tõstma.

"Näha Andret ja Big Boid, meie kandi mehi, sellisel üritusel laval ütlemas, et Lõunat peab kuulama ... see tõstis kõigi siinsete artistide motivatsiooni," meenutas räppar Pastor Troy Atlanta hiphopist rääkivas dokumentaalfilmis ATL. "Too õhtu võimaldas Lõunal end New Yorgi räpparitest eraldada; nabanöör läbi lõigata ja öelda, et me ei pea teist sõltuma," sõnas muusik ja aktivist Killer Mike oma karjäärile tagasi vaadates. "See ei andnud elektrilaengu mitte ainult Atlanta räpile, vaid kogu linnale - mõistsime, et meie identiteet on eriline ja me ei pea kedagi kopeerima. Igaüks mäletab seda vilekoori. Me oleme selle eest tänulikud!"

Outkastile järgnesid Ludacris, Lil Jon, T.I., Ciara, Usher; 20 aastat hiljem on Atlanta maailma räpi epitsentriks, koduks miljoneid singleid müünud artistidele nagu Future, 21 Savage, Gucci Mane, Migos, Young Jeezy, Childish Gambino, Playboi Carti. Kui tavaliselt peavad USA uued profitiimid imidžit kujundades end vaevaliselt kohalikele staaridele müüma, võeti Atlanta United räpiringkondades vastu vana sõbrana. "Nad saavad end klubi osana tunda, olla emotsionaalselt seotud millegi uuega," rääkis Eales USA meediale.

Ühe elemendina Unitedi mängueelsest show'st lööb matšile kutsutud erikülaline haamriga kuldset rööpanaela, millega sümboliseeritakse linna rajamisele aluse pannud raudteevõrgustiku loomist. Mõnikord on külalisteks teised sportlased - Dennis Schröder, John Collins, Edgar Davids, Evander Holyfield - aga reeglina osutatakse au kohalikele räpparitele. Atlanta Unitedi ametlikeks saadikuteks on Waka Flocka Flames ja 2 Chainz; Archie Eversole, kelle 2002. aasta hitt "We Ready" kõlab staadionil iga Unitedi mängu eel, kirjutas klubi auks loo "United We Conquer"; Gambino - Donald Glover - on tiimile mitmeid kordi vihjanud oma kaks Kuldgloobust ja Emmyt võitnud telesarjas "Atlanta"; Ludacris rääkis ESPN-ile antud pikas intervjuus sellest, kuidas jalgpall aitab erinevatel kultuuridel üksteist mõista.

Career hat-trick record ✔️
Single-season goal record ✔️

The moments that made @JosefMartinez17’s MVP season pic.twitter.com/ZSYswDdv8E — Atlanta United FC (@ATLUTD) December 6, 2018

Need ajad, mil räpparid viis numbrit liiga suurte NFL-i ja NBA särkidega ringi käisid, on möödas. Maailma mäng on saabunud. Räpparid on trendiloojad ja kui läbi ja lõhki Atlanta mehed T.I., Lil Jon, Big Boi ja Future Atlanta Unitedi särke kannavad, teevad seda ka sealsed elanikud. Imidži värk. "Atlantas on praegu võimatu viis minutit kõndida, nägemata kedagi kandmas Unitedi särki," nentis Bleacher Reportile tänavamoekaupluse Black Arrow omanik Aaron Dolores.

Nagu Ludacris ESPN-ilegi mainis, peab Atlanta Unitedi kõige tähtsamaks eesmärgiks olema pealtvaatajate huvi säilitamine, värskuse hoidmine. Tata Martinost saab suure tõenäosusega Mehhiko koondise treener, Almiron, Barco ja Martinez leiavad peatselt tee ookeani taha. Võib-olla hakkab Atlanta käsi siis käima nii, nagu Atlanta profisatsidel ikka kombeks. Ja võib-olla on ka räpparite, alati valmis millegi uue ja laineid lööva kõrval käima, huvi Unitedi vastu siis lahjenenud. Praegu peab Lõuna tähtsaim jalgpallimeeskond seda kuldset naela lööma nii kõvasti, kui vähegi võimalik.