Ärkasin laupäeva hommikul sellisel kellaajal, mis tavalises olukorras võiks tähistada minu uinumise momenti, sest sõbrad Delfist kutsusid mind Lätti jalgpalli mängima. Eesti-Läti 100+ ürituse raames kohtusid Eesti ja Läti Delfi meeskonnad ning kuna meie Delfi paljud „päris“ võistkonnaliikmed ei saanud erinevatel põhjustel kohale tulla, võetigi abi kõrvalt. Soccernet.ee toimetusest võtsime jalad selga mina ja Kasper Elissaar ning kell seitse hommikul alustasimegi paduvihmasest pealinnast reisi Läti poole.

Kuigi Lätti sõitmisega seostub mulle esimese hooga pikk sõit Riiga, siis seekord buss meid nii kaugele ei viinud – Ikla piiripunktist hooga läbi sõitnuna jätkasime teekonda vaid veerandtunni võrra, maandudes viimaks väikeses Staicele linnakeses, mis on linnulennult Eesti piirist umbes 11-12 kilomeetri kaugusel.

Vaatasin praegu Wikipediast, et Staiceles on elanikke vaid pisut üle tuhande – 1192, kui täpne olla. Seda muljetavaldavam oli see jalgpallikompleks, mis keset piiriäärset metsa justkui ära on eksinud – kolme täismõõtmetes väga kvaliteetse välimusega muruväljakut ning väga tipp-topp kunstmuruplatsi ümbritsesid männimetsad jooksuradade ja tenniseväljakuga. Kuna kõikvõimalikud kohad olid kaetud Läti jalgpalliliidu embleemidega, siis ei olnud vaja olla jalgpalliajakirjanik, et aru saada, et tegemist oli sealse vutiliidu rajatud treeningkompleksiga. Eestis suudaks sellisele rajatisele midagi vastu panna vaid Lilleküla, pole midagi öelda – uhke koht, ainult et veidralt suvalises kohas.

Mäng ise oli tegelikult lõbus – meeskonnad olid sõbralikus meeleolus (välja arvatud paar lätlaste kaitsjat, kes igas olukorras meid rusikatega nügima ja tõukama kippusid) ning ka pealtvaatajate jaoks oli kohtumine põnev. Avapoolaeg lõppes väravateta viigiga suuresti tänu vastaste puuriluku fantastilisele tegutsemisele, mis hoidis ära mitu meie kindlat väravavõimalust. Teisel poolajal panime aga enda paremuse maksma ning lõime kaks kiiret väravat, mille järel lätlased õnnega pooleks ühe tagasi lõid. Kohtumise lõpus vormistasime aga siiski oma kerge mängulise ülekaalu veel üheks väravaks ning võtsime lõpuks ilusa 3:1 võidu.

Sealjuures ei saa ma kohe üldse endale lubada seda, et jätaksin märkimata meie väravate arhitektid – kui esimese tabamuse sepistas soccernetlase Kasperi söödust endine soccernetlane Hendrik Osula, siis teise kolli lõi Kasper ise ning kolmanda (mis seal salata, kõige ilusama!) lõin Hendriku söödust mina ise. Ehk Soccernet kolm, Läti Delfi üks.

Mängu järel kostitati meid kompleksi teisel korrusel hunniku kartulisalati ja õllega, mis aitasid väsinud mängijatel ka meie kohtumisele järgnenud parlamentide heitluse üle elada. Rainer Vakra ja Deniss Boroditši vapustav ründeduo varjutas ka vastaste eest pallinud ekskoondislase Mihails Zemlinskise ja tema vähemalt paarikümne aasta vanuse mulleti ponnistused ning Riigikogu võttis Seimi üle 6:0 võidu.

Kuigi nimetus „100+“ võiks vihjata sellele, et mänge toimus üle saja, siis tõsine tegelikkus oli selline, et kokku peeti kahe riigi võistkondade vahel 55 mängu (Eesti jäi kokkuvõttes alla 25:30). Kuna tippmeeskondade heitlused just eriti tõsiseltvõetavad ei olnud, siis tulekski järgmine kord sellisel üritusel keskenduda just amatööride, harrastajate ja show-mängude peale – just nemad lõid seekord vähemalt Staiceles, mis oli ka ürituse keskuseks, sellise mõnusa atmosfääri, kus oli hea olla ning sõbralikult ka natuke palli taga ajada. Korrata!

Muide – üldarvestuse kallutas lätlaste kasuks mingisugune Tartumaal toimunud turniir, kus üks Läti meeskond erinevate Eesti tiimide vastu viis võitu võttis. Mõnedel andmetel ei teadnud nood eestlased aga seda, et need kohtumised 100+ ürituse arvestusse läksid – seega võime väikese mööndusega endale mällu kirjutada, et tegime Lätiga kokkuvõttes sõbraliku viigi!