Esmakordselt Eesti A-koondisesse kuuluva Andreas Vaikla sõnul ei ole veel kindel, kas ta ka liigamängude ajal Rootsi meistri Norrköpingu esinumbriks jääb.

"Päris hea tunne on olla A-koondisega. Töötan ja proovin ka varsti mängu saada," sõnas värskelt 19-aastaseks saanud Vaikla, kes suhtles ajakirjanikega eesti keeles.

Koondisekutse mehe jaoks liiga suur šokk ei olnud. "Ei olnud väga suur üllatus, aga ikka on hea tunne kutse saada. Olen Norrköpingus üheksa mängu juba sel aastal teinud, nii et väga suur üllatus ei olnud."

Rootsi meisterklubis on Kanadas sündinud ja üles kasvanud Vaikla sel aastal tõusnud asjaolude kokkulangemise tõttu esinumbriks. "Praegu oli neli karikamängu ja mängisin päris hästi. Eks ole näha, mida treener ütleb ja mis aprillis saab (kui hooaeg algab). Kümnest hooajaeelsest mängust üheksas ma mängisin, näitasin ennast heast küljest ja nüüd on treeneritel otsus teha."

Vaikla tõusule aitasid kaasa Norrköpingu senise esikinda David Mitov Nilssoni vigastused. "Põhiväravavaht sai vigastada ja mina sain mängida Flora vastu, tegin hea mängu. Siis sõitsime Portugali, tema sai jälle vigastada ja ma mängisin seal kaks mängu Peterburi Zeniti vastu. Ta oli ikka vigastatud ja ma jäin väravasse," kirjeldas Vaikla selle talve sündmusi.

A-koondise juures saab Vaikla treenida Mart Poomi käe all, kus on noormees varemgi enda oskusi lihvinud. "Kui olin võib-olla 12, siis tulin Eestisse ja treenisin tema juures Nõmme Unitedis," meenutas Vaikla, tõdedes, et sellise legendiga koos töötamine on juba omaette uhke. "Kui ma olin väike, siis vaatasin talle alt üles ja tahtsin nagu tema olla. Nüüd saan tema käe all treenida."