Möödunud aastal Soomes ja Norras profileiba maitsnud ning Eesti U23 koondist esindanud keskkaitsja Silver Grauberg (23) mängijana ei jätka.

Kui Graubergist aasta vanem Madis Vihmann veebruari esimestel päevadel profikarjääri lõpetamisest teatas, kõmas see teadaanne kõigile kui välk selgest taevast. Muidugi ei saa Graubergi 19-kordse koondislasega ühte patta panna, kuid muster on tuttav: mõlemad keskkaitsjad, mõlemad teenisid mullu oma esimesed välislepingud. Ja nüüd on kõik.

Mõtted loobumisest käisid Graubergi peast läbi juba talve hakul, kuid ta võttis pärast Norras asjade kokkupakkimist jalgpallurile tavapäraselt väikese talvepuhkuse ja liitus siis jaanuarist FC Kuressaare treeningutega, et end vormis hoida. Ühtegi piisavalt ahvatlevat pakkumist aga lauale ei jõudnudki.

"Kui sa oleksid kaks nädalat tagasi helistanud, siis oleksin öelnud, et veel otsin ja vaatan, treenin," märkis Grauberg Soccernet.ee-le enne jalgpallikarusselli lõplikku peatumist. "Praegu on seis selline, et on mingid jutud. Jalgpalli juurde ilmselt jään, aga mitte mängijana."

Nüüd, kui eriolukorrad ja viirused on spordi tagaplaanile jätnud, ripuvad küsimärgid muidugi paljude otsuste ja tulevike kohal. Räägime seega hetkel hoopis sellest, kuidas sattus Grauberg Soome kõrgliigasse ja siis põhjapolaarjoone taha.

Tammekast Soome, Soomest Norra

Tallinnast pärit FC Flora kasvandik Grauberg tegi läbimurde Premium liigasse 2016. aasta suvel, mil temast sai Tartu Ülikooli tudeng ja ühtlasi Tammeka mängija. Kahe ja poole hooajaga jõudis ta koduliigas kanda kinnitada nii vasak- kui keskkaitsjana, sügisest 2017 ka U21 koondises (ja suvel 2019 mängida U23 koondises).

Tammekas astus Grauberg niisiis iga aastaga sammukese edasi ja 2018. aasta lõpus võttis taas Soome kõrgliigasse tõusnud HIFK temaga ühendust, pakkudes lepingut ilma testimiseta. Klubi spordidirektor Mika Lönnström võrdles keskkaitsjat lausa legendaarse jalgpalluri/filmimehe Vinnie Jonesiga. Algus oligi paljulubav.

"Kui läksin, oli lepingulisi mängijaid väga vähe - olin üks esimestest, kui komplekteerimine pihta hakkas," meenutas Grauberg. "Karikavõistluste alagruppides mängisin teiste seas HJK vastu, Turu Interi vastu ... läks individuaalselt okeilt, aga siis sain väikese hüppeliigesetrauma."

Et tulemused karikavõistlustel jätsid soovida, pööras HIFK pilgu uuesti turule. Grauberg oli vigastusega audis ja nii pääsesid värsked täiendused kohe treeneri soosingusse. "Ega ma lõpuni välja ei tea, mis tagamaad olid, aga treener ei näinud mind mängimas. Spordidirektor hindas mind väga, aga peatreener mitte," nentis ta.

Lõpuks Soome kõrgliigas debüüti kirja ei läinudki, kuid HIFK tuli vastu ja pakkus võimalust end Ykkönenis partnerklubi MyPA juures vähemalt vormi ajada. Pärast kolme mängu esiliigas kolis Grauberg juba Norra.

"Variante oli tegelikult korralikult. Käisin erinevates kohtades testimisel (mh Belgia kõrgliigas – I. L.), Eestist ja välisriikidest tunti huvi, isegi Myllykoskis oleks olnud võimalik jätkata, aga eluoluliselt oli Norra hoopis teistsugune ja ka jalgpalliliselt huvitav. Neilt oli konkreetne huvi ja väga head tingimused."

Sihtkoht, mida jalgpalliga just ei seostaks

Graubergi uueks koduklubiks sai Norra tugevuselt kolmandas liigas mänginud FK Mjölner, mis tegutseb Narvikus – 15 000 elanikuga linnakeses teisel pool põhjapolaarjoont. See ei ole siiski viimane tõsise jalgpalli kants; näiteks Tromsö, kus kümmekond aastat tagasi mängis Joel Lindpere, jääb veel 230 kilomeetrit põhja poole.

Narviku elu hoiavad suuresti käimas laevatööstus ja logistika (sealtkaudu transporditakse hulgaliselt Põhja-Norra ja –Rootsi maavarasid Inglismaale ja Saksamaale), lisaks on linna vahetus läheduses suur mäesuusakeskus.

"Linna võrdleksin suuruse poolest Viljandiga, rahulik ja mõnus. Kui kohale jõudsin, oli polaarpäev, mis oli täiesti uus kogemus," meenutas Grauberg. "Läksin sinna ja ööpäev läbi oli valge! Kui vastu talve ära tulin, olid päevad jällegi väga-väga lühikesed, aga polaarööd veel päris ei olnud. Ja hea kogemus oli virmalisi näha!"

Kuigi räägime rohkem loodusest ja eluolust, ei tohiks sealset taset alahinnata. Norra tugevuselt kolmas liiga koosneb kahest alagrupist (kohaliku jalgpallipüramiidi pingereas meeskonnad 33.-60.) ja on sisuliselt profiliiga, kus mängib hulgaliselt välismaalasi.

"Meil said kõik raha. Umbes pooled olid täisprofid, ülejäänud tegid poole kohaga tööd või käisid koolis. Aga meie olime tabeli tagumises otsas, selle mudeli järgi tegutses liigas veel ainult kaks-kolm klubi," selgitas Grauberg.

Õnnelikku lõppu sel lool polnud, sest auk oli juba kaevatud. Tulemused ei paranenud piisavalt ja kuigi lõpuks lahutas Mjölnerit tabelis püsimajäämisest vaid neli punkti, kiskus olukord hapuks oluliselt varem.

"Koos minuga toodi neli-viis mängijat juurde, aga siis saadi viie-kuue mänguga aru, et püsima jääda ei õnnestu. Seejärel vahetati peatreenerit ka. Kogu asja mõte oli see, et liigasse jääda, aga see ei õnnestunud," võttis Grauberg oma profikarjääri viimase poolaasta kokku.

***

Viimase U23 koondise esimene lõpetaja

U23 koondis mängib harva ja mullu juunis Inglismaa 2:0 alistanud nimekirjast riputab Grauberg putsad varna esimesena; aasta varem oktoobris inglastega madistanud aastakäigust on lõpetanud Janar Õunap. Ikka keskkaitsja!

Viimane U23 koondis. Taga vasakult Matvei Igonen, Henrik Pürg, Marco Lukka, Silver Grauberg, Mihkel Ainsalu, Frank Liivak, Edgar Tur; ees vasakult Sören Kaldma, Henri Järvelaid, Markus Poom, Herol Riiberg. 

Pingilt sekkusid Karl Johan Pechter, Marko Lipp, Michael Lilander, Alex Roosalu, Markus Soomets, Kaarel Usta ja Artur Uljanov.