2013 ... ja 2014 ... ja 2015 ... ja 2016 ... ja 2017 ... ja 2018 ... ja 2019 ... ja 2020. Müncheni Bayernile jäävad Saksamaa meistritiitlid justkui möödaminnes näppu. Aga kui nii jääbki?

Kui üks on juhus, kaks kokkusattumus ja kolm seaduspärasus, siis mis on kaheksa, puristide number, millel pole algust ega lõppu, mis voolab nii kaunilt? Teisisõnu: kes, kurat, võidab kaheksa tiitlit järjest? Miks keegi ometi midagi ette ei võta!?

Kui Juventus poleks Itaalias viimast kümnendit niivõrd vääramatult valitsenud, räägiksime sellest Bayernist kui ajaloolisest ja ainukordsest nähtusest tippude seas. Õigupoolest võib see veel juhtuda. Juventus on ühega "ees", aga nende seeria jätkumine sel kevadel (loe: suvel) pole kivisse raiutud. Bayern aga läheb sügisel selge soosikuna üheksandat püüdma. Midagi muud arvata oleks naiivne.

Aga ... mis siis, kui see kaheksa kukubki ümber, kui 8 asemel kirjutame peagi lõpmatuse sümboli ∞, kui Bayern võidab jälle ja jääbki võitma? Unustame korraks teooria sellest, et jalgpall on ümmargune. Bayerni puhul ei ole juba ammu teemaks, miks nad peaksid võitma; küsimus on selles, miks nad peaksid kaotama.

Aga miks nad siis ikkagi võidavad?

Faktid: Bayernist suuremat tulu teenivad maailmas vaid Barcelona, Real Madrid ja Manchester United ning neist ükski ei mängi Bundesligas; lähimate koduste rivaalide rahaline võimekus moodustab Bayerni omast vaevu üle 50 protsendi; viimasel 27 aastal on Bayern eranditult kasumis lõpetanud.

Raha üksi väljakul tegusid ei tee, aga aastal 2020 karjub kõik Bayerni juures sakslasliku täpsuse, pragmaatilisuse, mõistlikkuse järele. Näib, et midagi ei tehta uisapäisa. Nagu üks õige masinavärk kunagi. Edu sünnitab teatavasti edu. Olgem ausad, Bayernil ei pea alati kõik klappima, kui ainuüksi nende lähtepositsioon tohutu eelise annab.

See, mäletate, pidi olema vaheaasta. Läksid Franck Ribery, Arjen Robben, Rafinha, Mats Hummels, näiliselt viimases hädas toodi sisse Philippe Coutinho ja Ivan Perišic.

Asjad ei sujunudki. Kuni novembris näidati Niko Kovacile ust ja rohkem Bayern ennast häirida ei lubanud. Millalgi keeras kalendris ette keeras uus aastanumber ja viimasest 19 mängust on Bayernil kirjas 18 võitu ning üks närune 0:0 viik Leipzigiga. Meistrid kaks vooru enne lõppu.

Justkui möödaminnes on vaheaastast saanud aasta, kus Bayern kerkis märtsi keskpaigaks ehk kogu Euroopa parimas hoos jalgpallimeeskonnaks. Ja võib vist julgelt öelda, et kaks kuud pausi nende võimsusele märkimisväärset jälge ei jätnud.

Uus väljakutse ootab ees juulis, kui 4. juuli karikafinaalist kuni millalgi-kunagi augustis (ilmselt) toimuva Meistrite liiga finaalturniirini võistluskohtumisi pole. Aga rivaalid pole kas üldse mänginud (PSG, Lyon) või liiguvad augustile erakordse koormuse pealt (kõik ülejäänud). Vaata, kuidas tahad: Bayerni šansid seitsmeaastase ootuse järel kõrvadega karikas kergitada pole teps mitte pahad.

Kui kaua see kõik nii kestab?

Lõpmatuseni? Ehk siiski saab kuidagi teisiti. Öeldakse ju, et ükski asi ei kesta igavesti. Õnneks pakub jalgpall ka mitte-ümmargusena tuhandeid väikeseid muutujaid, alustades valel-ajal-vales-kohas vigastustest ja lõpetades sellega, mida keegi hommikuks sõi. Kõike ei saa kontrollida. Isegi sakslased mitte.

Ribery-Robbeni põlvkonna kardetud hüvastijätu elas Bayern üle, Manuel Neueri (34) õpipoissi Alexander Nübelit (23) oodatakse Säbener Strassele mõne nädala pärast, aga silmapiiril terendab järgmine mure: Thomas Müller (30) ja Robert Lewandowski (31) ei kesta igavesti.

Eriti kriitiline on olukord poolakaga, sest teist sellist ründajat maailma jalgpallis hetkel lihtsalt ei ole. Ta on enam-vähem nii asendamatu kui üldse olla saab.

Aga kolm-neli-viis aastat võivad nad veel rahumeeli Bayernit tassida, kui selleks vähegi motivatsiooni jagub; mine tea, ehk kõneleme siis juba mingis vormis superliigast, kus Bayernil tuleks nädalast nädalasse omasugustega rinda pista. Ja Saksamaa meistritiitlite võitmine poleks enam üldse teemaski.

Senikaua aga ... varuge kannatust. Bayerni kaheksa võib mõneks ajaks ümber kukkuda. Loodame lihtsalt, et ta nõnda ei jää.