Pühapäeva õhtul avalikuks saanud kuue Inglismaa, kolme Itaalia ja kolme Hispaania klubi lüüa lahku eurosarjadest ning asutada iseseisev Superliiga, on ettearvatult toonud kaasa väga kirglikud reaktsioonid.

Superliiga on hukka mõistnud FIFA ja UEFA, samuti Inglismaa, Hispaania ja Itaalia jalgpalliliidud ja nende riikide kõrgliigad. Väga kriitiliselt suhtuvad plaani ka tippklubide ametlikud fänniühendused, sisuliselt süüdistatakse klubisid reeturlikkuses.

FIFA, UEFA ja alaliidud on mõista andnud, et senist eurosarjade süsteemi kaitstes on nad valmis võtma kasutusele kõiki abinõusid, sealhulgas eemaldama separatistlikud klubid ja nende mängijad kõigilt oma võistlustelt.

See tähendaks 12 klubi (FC Barcelona, Madridi Real, Madridi Atletico, AC Milan, Milano Inter, Torino Juventus, Liverpool, Chelsea, Arsenal, Manchester City, Manchester United, Tottenham Hotspur) eemaldamist kodustelt meistrivõistlustelt ja kõigi nende klubide mängijate MM-il, EM-il ja Copa Americal osalemise keelamist.

Soccernet.ee-le antud kiires intervjuus möönab Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, et Superliiga teostumine tähendaks solidaarsusel põhineva jalgpalli ökosüsteemi kokkukukkumist, aga avaldab lootust, et kokkuleppele jõudmine on võimalik.

Samas on see raske, sest kui ühel pool on kas üle jõu elanud või kasumiootuses suurklubid, siis teise poole käsutuses on eelkõige emotsionaalsed argumendid.

Aivar, Superliiga projektist on räägitud alates aastatuhande vahetusest ehk ligi paarkümmend aastat. Seni on alati leitud kompromiss ehk UEFA on teinud suurklubidele järeleandmisi. Miks läks praegu teisiti? Kas ruum kompromissideks on otsa saanud või on põhjuseks koroonaviirusest tingitud ebakindlus või nende 12 klubi suur laenukoormus või midagi neljandat?

Täna toimub UEFA Täitevkomitee koosolek, mille päevakorras on Meistrite Liiga, Euroopa Liiga ja Conference Liiga uue mängumudeli kinnitamine. Selle nurga alt mõeldes võib eeldada, et jõuline samm Superliiga poolt astuti teadlikult vahetult enne seda sooviga panna jalgpallikogukonnale peale endisest suurem surve tippklubidele soodsama kokkuleppe sõlmimiseks.

Tõsi, möönan, et minus võib siinkohal kõnelda soovmõtlemine, sest puht majandamismudeli nurga alt – UEFA ei konkureeri tulude mõttes suurliigadega, mida Superliiga kahtlemata tegema hakkab – ei ole UEFA-l võimalik lahkulööjatele lubada selliseid rahanumbreid nagu Superliiga tõotab pakkuda. Samas on olemas tugevad emotsionaalsed argumendid, mis peaksid toetama tippklubide jätkamist senitoiminud kogukonna liikmena.

Koroonaviirus oli praeguse arengu ajendiks, kusjuures mõtet laiendades tundub, et koroonaviirus võib muutuda ebameeldivate arengute ajendiks ka paljude jalgpalliväliste nurkade alt maailmale vaadates.

Kui konkreetselt taustast rääkida, siis Real Madrid ja Barcelona on kulutanud mängijatele üle mõistuse palju ja koroonaolukorrast tingitud tulude langus on löönud nende majandusliku tasakaalu paigast ära. Itaalia tipud, välja arvatud Juventus, on rahaliselt alati hädas olnud. Inglismaa klubisid omavad ameerika investorid on omanikeks saanud ning klubisid arendanud märkimisväärsete pangalaenude toel ja koroonaviirus nende tasumisele kaasa aidanud ei ole. Jalgpalliklubide omanikud on üha enam tulu teenida soovivad ärimehed, mitte metseenid, nagu see veel mõni aeg tagasi oli.

UEFA võis ja võib ka siiamaani olla valmis suuremateks kompromissideks, aga ei tohi unustada, et UEFA hoiak sõltub paljuski alaliitude hoiakust, mis olnud vägagi solidaarsuse ja väärtuspõhine ning see on UEFA käsi vähemalt mingil määral sidunud. Täna juhtuv on signaaliks ka neile.

Kui tõenäoliseks pead, et 12 tippklubi eile avaldatud plaan realiseerub ja Superliiga sellisel kujul tekib? Seni avaldatu põhjal pole 12 separatistlikku klubi sõlminud siduvaid lepinguid, vaid andsid teada kõigest plaanist (tõsi, väga jõulisest).

Võimalikke arenguid on mitu, aga eeldan endiselt, et kõige tõenäolisem neist on kokkuleppele jõudmine. Kui liiga ikkagi luuakse, siis võimalik on ka kokkuleppe tegemine peale seda. Meenutan, et mais 2019. oli UEFA-s laual niiöelda UEFA Superliiga plaan – mõistagi Meistrite Liiga nime all – mis alaliitude ja liigade poolt sealt jõuliselt maha lükati. Tolle plaani osa oli ka Meistrite Liiga mängimine nädalavahetustel.

Kui Superliiga tekib ja irdub ülejäänud jalgpalli ökosüsteemist (ainult Meistrite ja Euroopa liigast irdumine ei tundu tõenäoline, sest UEFA, FIFA, riiklikud alaliidud ja kõrgliigad on lubanud separatistid enda võistlustelt kõrvaldada), siis mida see Euroopa ja maailma jalgpalli jaoks tähendaks? Olulise osa Eesti Jalgpalli Liidu eelarvest moodustavad UEFA toetused. Kas Superliiga seaks ohtu Eesti ja teiste väiksemate (ja ka keskmiste) Euroopa jalgpalliriikide alaliitude senisel kujul toimimise?

Jah, loomulikult. Superliiga eraldumine ilma mistahes kokkuleppeta tähendaks senitoimiva väärtuspõhise ökosüsteemi kokkukukkumist koos kõikide sellest tulenevate mõjudega ja seda ka Eesti jalgpalli jaoks.

Kui mõelda maailma toimimisele ja püüda sõnastada jalgpallis praegu juhtuvat sama nurga alt, siis see on väärtuspõhine polariseerumine, mis üldises maailma toimimises juba mõnda aega igapäevane teema. Kusjuures paljud asjaolud igas valdkonnas oleksid paar-kolmkümmend aastat tagasi tundunud võimatud.

Jalgpallis on see hetk selgemini välja joonistumas põhjusel, et valdkond on läbi erinevate solidaarsusloogikate suutnud hoida kultuuri- ja kogukonnapõhist loogikat toimimas pikemalt ja seda seni edukalt sidunud maailma üldises plaanis juba mõni aeg tagasi vallutanud kommertsloogikatega. 

Superliiga teemat puudutas ka tänane taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)":