Ekslikult tühistatud Martin Milleri võiduvärav FC Flora vastu valiti Premium liiga hooaja suurimaks ämbriks. Igati oodatult, sest sellele järgnenud pahameeletormis põrkusid omavahel vähemalt kolm Eesti jalgpalli suurt taustateemat: VAR-i kasutegur, huvide konflikt ja jalgpalli imago.

Kolmeosalises arvamuslugude seerias võtan ma need taustateemad ükshaaval ette, jagades mõtteid, mis on kujunenud juba varem ja leidsid Paide-Flora mängu järel lahvatanud skandaalis ainult kinnitust. Alustan sellest, kuidas VAR-i saabumine on muutnud mitte ainult jalgpalli tehnilisi aspekte, vaid ka midagi palju sügavamat, mis puudutab meie arusaamist jalgpallist kui nähtusest.

Paide tühistatud värava olukorda ma lähemalt meenutama ei hakka, eelkõige näen ma seda lihtsalt sümboolse sõlmena, mis need kolm arutlusteemat kokku seob. Faktiliselt oli kohtunike osakonna selgitus minu jaoks rahuldav ja ammendav: tegemist oli äärekohtuniku eksimusega ja muus osas oli kõik protseduuriliselt korrektne.

Ometi ei tahtnud paljud selle võrdlemisi lihtsa selgitusega leppida, kommentaariumid ja taskuhäälingud täitusid terava kriitika ja tugevate emotsioonidega. Ilmselt oli tegemist liigahooaja kõige rohkem tähelepanu saanud olukorraga, olgugi et selliseid asju tuleb jalgpallis suhteliselt tihti ette. Millest siis nii suur kära?

Selles looseerias üritangi ma mõtiskleda nende allhoovuste üle, mis niivõrd valulikud reaktsioonid esile kutsusid. Miks ja kuidas on Eesti jalgpall jõudnud sellisesse punkti, et üks lihtlabane kohtuniku eksimus võib hoobilt vallandada süüdistustetormi VAR-i saamatuse, kohtunike erapooletuse ja kogu süsteemi aususe suunas?

Kust jookseb piiripealse olukorra piir?

Alustan, nagu öeldud, videokohtunike süsteemist, mis võeti Eesti jalgpallis kasutusele aastal 2023 oluliste kitsendustega, mis puudutasid eelkõige suluseisude määramist. Kes on jälginud "Videokohtuniku" saadet, kus VAR-i olukordi vaagitakse, see teab, et Paide suluseisuotsust käsitleti samamoodi nagu varasemaid sarnaseid olukordi.

See tähendab, et kui ei ole sajaprotsendilist kindlust, et väljakul langetatud otsus oli vale, siis videokohtunikud ei sekku, sest automaatset joonte tõmbamise võimalust Eesti VAR-il ei ole. Nii et kui vaidlusalune olukord ei toimu just täpselt karistusalajoonel või ei ole selgemast selgem, siis suure tõenäosusega ei hakka kohtunikud kaameranurkade nappuse ja petlikkuse tõttu sekkuma.

Võiks ju arvata, et täpselt paika pandud protseduurireeglid peaks vaidlusalused olukorrad välistama, aga võta näpust. Isegi tippliigades, kus kasutusel VAR-i kõige kaasaegsemad versioonid, tekitas suluseisujoonte tõmbamine esimestel hooaegadel väga palju paksu verd, mis lahustus alles pärast poolautomaatse süsteemi kasutuselevõttu.

Eesti videokohtunikke ei päästa kriitikast ka see, et nad tohivad sekkuda vaid ilmselgete eksimuste korral ja säästu-VAR ei suuda sulaselgeid suluseisueksimusi peaaegu kunagi tuvastada. Sest isegi kui protokoll näeb ette piiripealsete otsuste mittepuutumist, jääb alati õhku küsimus selle kohta, kus lõppeb piiripealne olukord ja kust algab ilmselge eksimus.

Paide suluseisuolukorra järel tõmmatud jooned näitasid 5-10 sentimeetri suurust suluseisu. Oli see siis piiripealne või mitte? Kas kogu kära oleks jäänud ära, kui olukord oleks sündinud kastis sees ehk kaameranurk oleks moonutanud televaatajate vaatenurka vastupidises suunas? Või olnuks see 5-10 sentimeetri suurune eksimus ikkagi ilmselge?

Pulkadeks lahti võetud rägastik

Automaatne suluseisude määramise süsteem annaks vastused suurele osale vaieldavatest suluseisuolukordadest. Kuid esiteks on selline VAR-i võimekuse tõstmine kulukas ning teiseks on suluseisud koos väravajoone ületamise küsimusega jalgpallimängus enam-vähem ainsad mustvalgelt hinnatavad tähtsad olukorrad.

Ülejäänud olukorrad – vead, käegamäng jne – tuleb igal juhul inimsilmaga selgeks teha ning nende puhul on selgete piiride tõmbamine osutunud ootamatult keeruliseks. "Videokohtuniku" usinad vaatajad võivad tunnistada, et näiteks käegamängu nüansside ja erisuste hulk moodustab kokku niivõrd segase reegliterägastiku, et vist küll ainult elukutselised kohtunikud suudavad selles vabalt orienteeruda – kui nemadki.

Kust täpselt algab käsi ja lõppeb õlg? Millal on käsi loomulikus asendis, millal mitte? Millal liigub käsi palli suunas, millal vastupidi? Mis hetkest alates muutub pallipõrge ootamatuks? Kuidas mõjutab olukorda vastasmängija tegutsemine? Kuidas mõjutavad olukorda palli lennusuund, otsene või kaudne väravaoht? Ja nii edasi.

Tekib mulje, et vanasti olid reeglid palju lihtsamad ja mõistlikumad ning VAR püüab tarbetult juuksekarva lõhki ajada. Ent kas ikka olid? Ei ole ju mingit põhjust eeldada, et eelmises lõigus loetletud küsimused ei mänginud kohtunike otsuste juures varasemalt rolli. Kindlasti on muutunud aga see, et erinevalt VAR-i eelsest ajast tuntakse nüüd kohustust otsuseid avalikult selgitada, millega kaasneb vajadus kõik seotud kaalutlused pulkadeks lahti võtta.

Varem kohtunikud langetatud otsuseid ise avalikult ei kommenteerinud. Loomulikult tekitasid need paksu verd ka siis ning ikka ja jälle jäi mõni osapool seisukohale, et talle on liiga tehtud, ent VAR-i eelsel ajastul oli sellega lihtsam leppida. Sest kui jätta kõrvale äärmuslikud süüdistused kohtunike kallutatuses, siis ei jäänud muud üle, kui tunnistada nende inimlikku ekslikkust, ja sellega vastavad arutelud üldjuhul lõppesidki.

Kes on süüdi, kui keegi pole süüdi?

Kuni otsuste langetamise protsessi ei olnud peensusteni lahti võetud ja seda nädalast-nädalasse lahatud, niikaua paistis vaieldavate otsuste puhul küsimus olevat vaid selles, kuidas kohtuniku subjektiivne hinnang vastas antud olukorras objektiivsele reeglistikule. Ning VAR-i saabumist tervitati kahe käega, sest see pidi selle tülika subjektiivsuse välja juurima.

Just siin peitub minu meelest kogu VAR-i ümbritseva poleemika peamine allikas. Tulemussport toetub eeldusele, et olgu mängusisesed dünaamikad kui keerulised tahes, mängureeglid on vaieldamatud ja üheseltmõistetavad. Just selles seisneb üks spordimaailma võlusid, et erinevalt pärismaailmast on seal kõik reeglid täpselt paigas, eesmärgid selged ja tulemused mõõdetavad.

Ühesõnaga: profisport toimib illusoorses maailmas, kus kõik põhialused on vankumatult paigas. Aga VAR-i suutmatus kohtunike otsuste subjektiivust ja suhtelisust jalgpallist välja juurida lõi sellesse illusiooni sügavad praod.

Kui kaks osapoolt jäävad vaieldava otsuse suhtes eriarvamusele, siis ei jää enam igaühele oma õigust ja selle taustale eeldust objektiivsest tõest. Selle asemel on hulk erinevaid argumente, mida üksteise vastu kaaluda. Lihtsa objektiivse mõõdupuu puudumine tekitab pettumust ja kuna jalgpall on emotsionaalselt äärmiselt laetud ala, siis otsitakse konkreetse patuoina puudumisel uusi süüdlasi ja leitakse neid pahatihti irratsionaalsetest kohtadest.

VAR saab armutult kolki ja mitte sugugi vaid inimlike eksimuste eest, mida tuleb ikka ette, vaid kõikvõimalike puudujääkide eest, mis lähevad meie harjumuspäraste illusioonidega vastuollu. Õigusemõistmine on muutunud süsteemseks (isikuüleseks) küsimuseks ja iga kõrvalekalle näilisest õiglusest on seda vastuvõetamatum. Kes on süüdi, kui protseduuriliselt on kõik justkui korrektne? Eks ikka VAR, kogu süsteem peab olema mäda!

Soccernet.ee külastajate hääletusel on kohtunikega seotud probleemid domineerinud aasta ämbrite kategooriat kolm aastat järjest. Enne VAR-i kasutuselevõttu juhtus seda väga harva, et mõni kohtunike eksimus esikolmikusse pääses.

VAR-i traagiline paradoks

Võimalik, et jalgpallireeglite rakendamine oligi enne VAR-i tulekut mingil määral lihtsakoelisem, jättes kohtunikele otsuste langetamisel rohkem tõlgendusruumi. Ent kui piiripealsed olukorrad kuuluvad paratamatult jalgpalli juurde, siis mida me soovime kaalukeelena näha – kas peensusteni lihvitud regulatsioone või väljakukohtuniku subjektiivset tunnetust?

Ma olen veendunud, et VAR on muutnud jalgpallimängu oluliselt ausamaks, kasvõi puhtalt juba nende kümnete võtmeotsuste pealt, mille videokohtunikud õiglaselt ümber pööravad, aga mis avalikus ruumis mingit tähelepanu ei pälvi. Ootused ja standardid on aga kasvanud veel järsemalt - videokohtunike ülevaatuselt eeldatakse kibekiiresti ammendavat hinnangut olukordadele, millest paljude (piiripealsuse) üle võiks tegelikult vaielda igavesti.

Paradoksaalsel kombel on VAR muutnud jalgpallimängu reeglipärasemaks, aga purustanud selle käigus illusiooni mustvalgelt mõistetavatest reeglitest. Jalgpalliolukorrad on justkui mikroskoobiga sisse suumitud, aga selgete piiride asemel vaatab sealt vastu mikromaailma elustik, mis kunagi paigal ei püsi. Reaalsuse ja ootuste vahelise lõhe laienemine aitab selgitada, miks on see nii, et kuigi kohtunike otsused muutuvad selgemaks ja kaalutletumaks, näib avalik tunnetus vastupidine.

VAR-ist loobumine võiks olla huvitav eksperiment kõrvalt vaadata, aga ma ennustan, et pahameeletorm kasvaks seejärel väga kiiresti täiesti käsitlematuks. Kuidas me saame naasta väljakul tehtud otsuste lõpliku austamise juurde, kui meie standardid kohtuniketöö täpsuse ja neutraalsuse osas on VAR-i ajastul nii tohutult kasvanud, et nende rahuldamiseks ei piisa tihti isegi koolitatud videoabimeeste toest?

Otsuste kvaliteet langeks paratamatult, inimlikke eksimusi jääks kehtima kordades rohkem ja püüa sa siis kannatajatele selgeks teha, et videoülevaatuse võimalust enam ei ole, sest paljud leidsid miskipärast, et nii on parem.

VAR-ist loobumine ei viiks meid tagasi VAR-i eelsesse maailma, sest maailm on vahepeal muutunud, ja VAR ise on selle muutuse üks peamisi põhjustajaid. VAR-ist loobumine ei parandaks meie purunenud illusiooni, arusaam jalgpallimängu täiuslikust reeglipärasusest on juba ajalugu.

Tuuleveskiga võitlemise asemel tuleb meil õppida mustvalgetest ootustest loobuma ja olukordade mitmetahulisust tunnistama. Mis muidugi ei tähenda, et VAR-iga selle praegusel kujul ja tasemel tuleb rahulduda, kuid VAR-tehnoloogia kui selline on tulnud, et jääda, kuni leiutatakse midagi paremat.

*

Teiseks läbivaks teemaks, mis aasta ämbri järelkajadest kõlama jäi, olid iroonilised märkused selle kohta, kuidas kohtunike inimlikud eksimused ikka ja alati Flora kasuks kipuvad minema. Selle looseeria teine osa võtabki järgmisel nädalal ette huvide konflikti küsimuse.