Head uudised inimestele, kes armastavad halbu uudiseid – need Modest Mouse'i laulusõnad tükivad Eesti jalgpalli jälgides ikka ja jälle meelde. Paide ja Flora mängus ekslikult tühistatud võiduväravale järgnenud möll ei üllatanud selles mõttes vist küll kedagi.

• Esimene osa: Aasta ämbri tagamaad. VAR-i tuuleveski purustas meie armsad illusioonid
• Teine osa: "Sa ei saa sellest ise aru, aga..." ehk Huvide konflikti kõrvad

Kui tavaolukorras näib kodune vutt inimesi võrdlemisi külmaks jätvat, siis kõikvõimalike äparduste järel täituvad kommentaariumid kisakoori ja irooniaga, millest kumab läbi tugev annus kahjurõõmu. Miks?

Üheks võimalikuks selgituseks on ühiskondlik lõhestatus ja seda lõhestumist võimendav meedia. Lühidalt öeldes – negatiivsus müüb. Selles võib oma tõetera olla, kuid see ei selgita, miks Eestis just jalgpallile pidevalt küüntega turja hüpatakse, teisi spordialasid ju niimoodi ei materdata.

Võib see siis olla kadedus maailma populaarseima ja rikkaima spordiala vastu? Ka selles väites võib tõetera peituda, kuid samasugustes tingimustes peavad jalgpalli arendama ka teised riigid, kus teravat lõhestatust võib küll esineda klubide või muude osapoolte vahel, aga jalgpalli positsioon ühiskonnas paistab olevat palju tugevam kui siin.

Olgu, teiste riikide siseasjad ja tüliõunad ei pruugigi võõrale kätte paista. Kuhu ma aga välja tahan jõuda, on see, et hoolimata ülemaailmsest populaarsusest ja rahvusvaheliste organisatsioonide heldetest toetustest on jalgpall kaugel sellest, et täita Eestis enda potentsiaali ühiskonna positiivse ühendajana.

Kohati tundub lausa, et jalgpalli ühendav jõud leiab siin äraspidise väljenduse just massilises kohalikule jalgpallile vastandumises.

Põhjused

Selline olukord on jalgpalli jaoks loomulikult kahjulik ja eriti veel tänases sotsiaalmeedia-keskses infoväljas, kus avaliku kuvandi mõju muudkui võimendub. Paraku on Eesti Jalgpalli Liidu valikutest kumanud pahatihti läbi hoolimatus selle kohta, mida neist arvatakse.

Eelmisel nädalal arutatud huvide konflikti küsimus passib siinkohal heaks näiteks, kus jalgpalliliidu teadlik valik seda ohukohta eirata on toonud neile aastate jooksul kaela palju tõrjumatut kriitikat. Aastakümneid on tähelepanuta jäänud ka näiteks publiku nurin meistrivõistluste kalendri pikkuse osas.

Eriti teravalt ilmnes jalgpalliliidu suutmatus oma ühiskondlikku rolli adekvaatselt tajuda viivitustes, kui nõuti seisukohavõtte agressorriik Venemaaga seotud küsimustes. Et realiseerida oma potentsiaal masside haaramiseks ja ühendamiseks, peab jalgpall avalikku arvamust ja väärtusruumi teenima, mitte neid kahtluse alla seadma.

Kõige selgemaks näiteks oli aga Aivar Pohlaku otsus presidendivalimiste ajal peitu pugeda ja avalik arvamus täielikult vastaspoolele ohverdada. Võib-olla tuli see talle kuidagiviisi valimistel kasuks, kuid seda olukorras, kus erinevate meediamajade avalikud küsitlused näitasid tema toetust madalamana kui kümme protsenti.

Iseasi, kas debattide pidamise korral oleks Pohlaku avalik toetus olnud oluliselt kõrgem, ent see näidanuks vähemalt soovigi avalikkuse poolehoiu eest võidelda. Meedia vältimine andis aga selge signaali sellest, kuivõrd tühised on jalgpalliliidu praeguse juhtkonna jaoks kõik väljastpoolt tulevad hinnangud.

Võib-olla ei peaks jalgpalliliidu ja selle presidendi valikuid ühiselt käsitlema, aga organisatsiooni tuntakse avalikkuses ikka selle juhi järgi ja Pohlaku aastakümneid omatud võtmeroll on ta paljude jaoks Eesti jalgpalli(liidu)ga suuresti sünonüümseks muutnud.

Tagajärjed

Kuidas avalik arvamus jalgpalli mõjutab? Hoiakute näitaja, kujundaja ja võimendajana avaldub selle mõju igas jalgpalli kokkupuutepunktis inimestega.

Mõtleme näiteks Premium liiga loosungile "Ole osa sellest" ning kujutame ette inimeste reaktsiooni sellele. Kui jalgpalli kuvand on madalam kui muru, siis on kõige levinum reaktsioon ilmselt midagi sellist: "Miks küll peaks keegi tahtma olla osa sellest?" Ning kibedusenoot tõuseb veelgi, kui antud loosung peaks tervitama pealtvaatajat jalgpallimängul, mis peetakse publikuvaenulikes tingimustes.

Või kujutame ette lapsevanema hoiakut, kui tema last kutsutakse jalgpallitrenni. Või klassikaaslaste suhtumist, kui laps unistab jalgpallurikarjäärist. Või noore treeneri kaalutlusi karjääri planeerimisel. Või eduka firmajuhi valikuid sponsorrahade jagamisel. Kasvõi jalgpallifänni dilemmat, kas minna toetama oma kohalikku klubi või vaadata ekraanilt mõnd tippliigat.

Kõikvõimalikelt jalgpalli toimimise tasanditelt võime leida tohutu hulga selliseid kontakte, mille tagajärjed on väga erinevad sõltuvalt sellest, kas inimesed usuvad jalgpalli tulevikku, toetavad selle juhte ja hindavad selle väärtuseid. Kas nad tunnevad end Eesti jalgpallis väärtustatud osalistena, kes tahavad sellesse oma panust anda, või kaugeltki mitte.

Muidugi ei toimi see enamjaolt nii mustvalgena, et avalik arvamus määraks otseselt näiteks kellegi isikliku valiku Premium liiga mänge külastada või mitte külastada. Ent avalik arvamus on üks peamisi fooniloojaid ning seeläbi mõjutab see oluliselt ka indiviidide otsuseid.

Ning selle mõju ei piirdu eraldiseisvate kokkupuutepunktidega, sest tugevalt ühte suunda kaldudes hakkab avalik arvamus sünergiliselt võimenduma iga näitega, mis paistab seda kinnitavat. Nii et kui Paide võiduvärav Flora vastu ekslikult tühistati, siis loomulikult ilmusid nuudid põuest välja ja kogu Eesti jalgpall sai armutult kolki, olgugi et faktiliselt oli küsimus vaid ühe äärekohtuniku inimlikus eksimuses õnnetul hetkel.

See oli ootuspärane tagajärg olukorras, kus avalikkuse pideva tähelepanu all olev ja sellest oma jõudu ammutav valdkond on eiranud oma rolli avalikkuse teenrina.

Unistused

Kui lihtne on avalikku kuvandit ümber pöörata? Jalgpalliliidu presidendivalimiste järel võib märgata vähemalt püüdlusi selles suunas liikuda ning iga samm kaasavama ja avatuma juhtimise suunas on mõistagi tervitatav.

Siiski on keeruline näha, et sellisest seisust oleks võimalik avalikkus enda poolele võita lihtsalt sujuvama kommunikatsiooni ja väikeste vastutulekutega, väliste süüdlaste otsimisest rääkimata. Heal juhul võib loota nende meetmete abil vastuseisu edasist eskaleerumist vältida.

Jalgpalliliidu olukord meenutab mõneti seda, kuidas toetuse kaotanud, aga võimu külge klammerdunud Reformierakonna valitsus näis olevat süüdi absoluuutselt kõiges ebameeldivas, mis mingil perioodil Eestis (kui mitte maailmas) aset leidis. Ka Eesti jalgpalli nüpeldatakse igal võimalusel, olgu asja eest või mitte, ja ilma jõuliste muudatusteta on raske näha selle lõppemist.

Tõsi, spordimaailm pakub oma kuvandi muutmiseks ihaldusväärset lisavõimalust sportliku edu näol, mis juhtumisi innustab ka autoritaarseid riike jalgpalli kullaga üle valama. Tugeva jalgpallikultuuriga riikides, kus põhilised kompetentsid edu saavutamiseks on juba olemas, võib loota peenhäälestusele. Suurriigid saavad omakorda panustada tohutule inimressursile.

Eesti väiksuse, vaesuse ja jalgpallikultuurituse tingimustes peaks meie peamiseks konkurentsieeliseks olema ühtsus, mis on aga praeguse avaliku kuvandiga sisuliselt välistatud. Võime ju unistada tähtede joondumisest ja vastu kõiki eelduseid suurturniirile jõudmisest, mis pahameeletormi juubelduseks muundaks, kuid reaalsuses viib ainus tee selleni läbi eheda koostöövaimu.