Teiseks läbivaks teemaks, mis aasta ämbri (Paide ekslikult tühistatud võiduvärav Flora vastu) järellainetusest kõlama jäi, olid iroonilised märkused selle kohta, kuidas kohtunike inimlikud eksimused ikka ja alati just Flora kasuks kipuvad minema.

• Esimene osa: Aasta ämbri tagamaad. VAR-i tuuleveski purustas meie armsad illusioonid

Faktiliselt on see väide kahtlane, aga viimaste aastate kaks enim kõneainet pakkunud olukorda on tõesti Florat puudutanud. Tunamullu tühistati ekslikult Levadia võiduvärav Vapruse vastu, mis võis tiitliheitluses otsustavaks saada, ning tänavune aasta ämber andis Florale samuti tiitliheitluses eelise – küll väga pisikese, aga siiski.

Samas on kohtunikud eksinud korduvalt ka teiste (tipp)klubide kasuks, mis reeglina nii suure kella külge ei lähe. Ka eksimuste kokkulugemine ei suuda kallutatuse küsimust ammendavalt lahendada, kuna esiteks jääb õhku küsimus selle kohta, kui palju eksimused tegelikult mängude tulemusi mõjutasid, teiseks aga kaasnevad kohtunike otsustega paratamatult hallid alad.

Toetuda oleks võimalik kohtunike osakonna ametlikule statistikale, mis tõenäoliselt veenaks üht osapoolt kohtunike kallutatuse olematuses, aga ei veenaks vastaspoolt, kelle jaoks on kohtunike poolsed õigustused lihtsalt ebausaldusväärsed. Nokk kinni, saba lahti.

Ent huvide konflikti puhul ongi see enamjaolt nii, et probleemi lõplik tõestamine või ümberlükkamine osutub peaaegu võimatuks. Mis sellega siis peale hakata?

Tagajärgede tupik

Huvide konflikti teemat on keeruline avada, sest pahatihti ei kaasne sellega käegakatsutavaid tõendeid, vaid selle selgitamine läheb teoreetiliseks ja viitab kaudsetele seostele.

Eesti kohtunike ründaja saab viidata mõne kohtuniku klubilisele taustale või jalgpalliliidu ja Flora ajaloolistele seostele, mis rohkemal või vähemal määral tänapäeva edasi kanduvad. Kohtunike kaitsja saab omakorda välja tuua vastaspoole kallutatud pilgu ja valikulise mälu, mis tippspordiga alati kaasas käivad. Sedasorti aruteludest kipuvad aga puuduma vaieldamatud seosed eelduste ja tagajärgede vahel, mistõttu sumbuvad need subjektiivsuse sohu.

Kui tippkohtunik Juri Frischer rääkis Eesti Ekspressile, kuidas Aivar Pohlak olevat talle ette heitnud alateadlikku kallutatust hoopis Levadia kasuks, siis pälvisid jalgpalliliidu presidendi väidetavad sõnad ("Kuskil sügavas alateadvuses oled sa Levadia poolt. Sa ei saa sellest ise aru, aga nii on") mitmel pool naeruvääristamist. Aga justnimelt niimoodi – alateadlikult – huvide konflikt tihti toimibki ning see muudabki selle mõju tõestamise nii neetult keeruliseks.

Pole vast üllatav, et ka see viidatud artikkel kujunes sõna sõna vastu olukorraks, kus Frischer heitis Pohlakule ette alateadliku surve avaldamist, Pohlak aga eitas kohtunike mõjutamist (ja ka Frischeri kallutatuses süüdistamist). Kuidas sellest tupikust edasi minna, kui kellegi (teadlikku) kallutatust või mõjuavaldamist ei ole võimalik tõestada?

Kui tupik kordub ja põhjustab kahjulikke tagajärgi (lõhestumine, usaldamatus, mainekahju), siis järelikult tuleb astuda samm tagasi ja valida uus tee. Kõige kindlamaks viisiks huvide konfliktiga toime tulla on selle ennetav vältimine.

Igavene ohukoht

On käibetõde, et iga võim korrumpeerub. Huvide konflikti ohtu võiks siis mõista niiviisi, et võimupositsioonil on paratamatu kalduvus enda tahet peale suruda. Isegi parimate kavatsustega toimides mõjutab võimupositsiooni omav isik teda ümbritsevat keskkonda enda näo järgi, olgu siis teadlikult või alateadlikult. See mõju ei pea tingimata negatiivne olema, ent kui kõnealune positsioon nõuab täielikku neutraalsust, siis on vähimgi kallutatus koheselt probleem.

Kui palju huvide konflikt konkreetses olukorras täpselt mõju avaldab, see on laiemalt vaadates mõnes mõttes lausa kõrvaline küsimus. Kuna tajutav oht on alati olemas, siis on enesestmõistetavalt tarvilik vähendada neutraalsust nõudvates positsioonides huvide konflikti võimalus miinimumini.

Sestap on täiesti lubamatu, kui Premium liiga tasemel määratakse mõnda mängu teenindama kohtunik, kes on ühe osaleva klubi endine mängija, fänn või muul moel sellega lähedalt seotud.

Kahjuks ei ole jalgpalliliit seda ohukohta tõsiselt võtnud, sest oma endiste (lemmik)klubide mängude teenindamine on Eesti kõrgliigas tavaline tähtus. Mul ei ole mingit põhjust arvata, et kohtunikud ei teeks oma tööd nii hästi ja ausalt kui nad oskavad, aga see on tõsine probleem isegi eeldusel, et ükski asjaosaline ei ole oma võimupositsiooni (teadlikult) kuritarvitanud.

Esiteks jääb alati õhku alateadlike mõjude võimalus ja seda ei maksa alahinnata, sest inimene on enda valikute ratsionaliseerimises uskumatult leidlik, aga kipub ikka jõudma välja seisukohtadele, mis talle isiklikult kõige paremini sobivad.

Teiseks aga oleks huvide konflikti ilmselge võimalus jalgpallile kahjulik isegi siis, kui mitte vähimatki kallutatust ei esineks mingilgi kujul. Sest isegi kui Eesti kohtunikud oleks üleinimlikult kõigutamatud, piisab ikkagi vaid tunnetatavast huvide konflikti võimalusest, et nende eksimustega kaasneks pahameeletorm, nagu juhtuski Paide tühistatud värava järel.

Terav lõhestumine ja valimatud süüdistused olid selles olukorras mitte ebameeldivaks üllatuseks, vaid ootuspäraseks reaktsiooniks. Nii emotsionaalsel, populaarsel ja konkurentsitihedal alal nagu jalgpall jääb see paratamatult nii käima.

Selged piirid

Selliseid reaktsioone oleks aga võimalik oluliselt leevendada konkreetsete reeglitega, mis huvide konflikti võimalust piiraks.

Muidugi tuleb siin arvesse võtta argumenti, et Eesti on väike ja jalgpall veel väiksem, mistõttu täielik seotuse välistamine on tihti võimatu. Aga see on niiviisi enamikel elualadel ja probleemi eiramine ei lahenda midagi. Mingi hulk halli ruumi jääb iga piiritõmbamisega alles, aga see ei tähenda, et piiride tõmbamisest tuleks üldse loobuda.

Minu eesmärk ei ole siin paika panna, kuhu täpselt peaks need piirid tõmbama, aga igal juhul tuleks Eesti jalgpallile kasuks, kui need eeskirjad oleksid selged ja avalikud. Alustades nii elementaarsest asjast, et kohtunik ei tohiks oma endise koduklubi üle õigust mõista – kui see tähendab, et endine Flora mängija ei saa kunagi vilistada Tallinna derbit, siis tema jaoks kurb küll, aga nii ongi mõistlik.

Ning kuni jalgpalliliidu juht on osade klubidega nii tugevalt seotud, nagu ta Eestis on, siis on vaja ka organisatsiooni sees tagada kohtunike osakonna täielik sõltumatus ja välistada ülalt tuleva surve võimalus. Kui Flora taustaga president räägib tippkohtunikega ja tippkohtunikest, siis näib see juba iseenesest ebavajaliku probleemkohana, olgu nende vestluste sisu milline tahes.

Huvide konflikti võimalust tühiseks teemaks pidades kutsuvad jalgpalliliit ja kohtunike osakond ise kurja külla. Jalgpalliliidu presidendivalimistele järgnenud ülitundlikus õhustikus on see sisuliselt garanteeritud, et huvide konfliktiga vähegi seotud vahejuhtumid võimenduvad läbi katuse. Olenemata sellest, keda näha selle eest vastutavana, on kannatajaks Eesti jalgpall tervikuna.

Soccernet ja jalgpalliliit

Lõpetuseks lühidalt elevandist toas: kuidas saab huvide konflikti kritiseerida Soccerneti ajakirjanik, kui Soccernet ise kuulub jalgpalliliidule? Ajakirjandusliku sõltumatuse teemal võiks kirjutada eraldi pika loo, kuid piirdun siin kahe õigustava väitega:

1) Jalgpalliliidu all Soccernetis töötades ei ole mulle kordagi isegi kaudselt märku antud, et mõni teema või lugu oleks sobimatu – lugude valiku ja sisu osas kuulub täielik kontroll ajakirjanikele,

2) Soccernet on sisuliselt ainus koht Eesti spordimeedias, kus saab kirjutada selliseid pikki arutlusi, mille ressursikulu ja selle eest vastu saadav tulu ei ole väljaande jaoks kaugeltki tasakaalus.

Mõistagi ei välista need õigustused minu alateadlikku kallutatust ja ammugi mitte huvide konflikti tajutavat võimalust, nii et kui Soccerneti kuulumist jalgpalliliidule nähakse kellegi poolt ilmselge faktina kallutatuse kohta, siis ei jää mul muud üle kui sellist arvamust legitiimse vaatepunktina aktsepteerida.

*

Tegu on kolmeosalise mõtiskluste seeriaga, kus ma arutlen Eesti jalgpalli aktuaalsete taustateemade üle, mis leidsid kokkupuutepunkti Paide-Flora mängule järgnenud skandaalis. Esimene osa rääkis sellest, kuidas VAR on muutnud meie arusaama jalgpallist. Nädala pärast ilmuvas kolmandas osas käsitlen ma Eesti jalgpalli üldise kuvandi probleemi.