Tartu Tammeka esikinnas Richard Aland on läbi ja lõhki Tartu oma poiss. Siiski on ta oma karjääri jooksul kandnud üle poolte praeguste Premium liiga klubide särke ja nelja aasta eest triumfeerinud ka Eesti jalgpallipüramiidi neljandal astmel. 

31-aastane tartlane on nüüd juba mõneks ajaks ringiga tagasi jõudnud sinna, kust kõik alguse sai. Vahepeal on ta läbi käinud pooled Eesti tippklubid: Nõmme Kalju, Tallinna Flora, Pärnu Vaprus, Tallinna Levadia ja Narva Trans. Lõppenud hooaeg Tammeka särgis kujunes aga keeruliseks, ent raskuste kiuste suudeti üleminekumänge vältida. 

Mida on aga ühist Alandil ja Eesti koondise esikindal Karl Jakob Heinal, miks puurilukk noore poisina just jalgpalli juurde jõudis ning millest unistab oma parimates aastates mängumees? Soccernet.ee-le rääkis Aland kõigest sellest. Muu hulgas tuli juttu ka uue aja Tarmo Kingist ja puurivahi kirevast karjäärist. 

Räägi, kuidas sul praegu läheb, teed tööd või puhkad?
Ma arvan, et hästi. Õige oleks öelda, et puhkan vaimu ja teen vaikselt tööasju. Elan praegu sellist nii-öelda hariliku ja tavalise inimese elu.

Tegite pärast hooaja viimast mängu ka veel trenni?
Tegelikult viimane trenn oligi meil Narva mängu mängueelne trenn. Pärast seda me enam justkui päriselt enam poistega kokku ei saanudki. Küll saime pärast mängu korra kokku, aga see on ka selline ähmane lugu.

Kui üleminekumängudest pääsesite, siis rääkisid, et hooaeg oli nagu Ameerika mäed. Mida sa selle all silmas pidasid?
Kõik käis korralikult üles-alla. Hooaja alguses olid eesmärgid kindlasti kõrgemad kui see, et viimasel mängul võidelda üleminekumängudest pääsemise nimel. Mulle tundus tegelikult hooaja alguses ka, et ega me seda enda värki nagu täitsa hästi käima ei saanud. Pärnult saime ka Sepa staadionil kolaka ja sealt tuli esimene suur raputus.

Vaprus kummitas teid terve möödunud hooaja vältel vist päris korralikult?
Mänguks läks meil nendega põhimõtteliselt ainult ühel korral, kui me Pärnus mängisime ja 2:1 kaotasime. Seal oli veel penalti ka meie vastu ja kuidagi suutsime hammastega kinni hoida, aga lõpus ei suutnud ise ikka ära lüüa. Eks see Pärnu 0:5 kaotatud mäng lõi meid hooajal alguses korralikult kõikuma ja siis toimus meil treenerivahetus. Tihti pärast treenerivahetust tekib mingi uus efekt või hingamine ja sealt saime minu arust väga okeilt ja vahvalt minema.

Samamoodi mäng Kaleviga. Hoidsime 2:0 eduseisu ja lõpuks saime ikka mängu 2:3 pähe. Sinnamaani mängisime minu arust veel väga vingelt ja kõik õnnestus meil, aga et see asi lõpus niimoodi läks, on ikka päris-päris karm. Saime seal küll punase kaardi ka, aga noh, see selleks. Pärast seda läks asi kuidagi natuke raskemaks ja hakkasime ennast otsima. Siis tuli õnneks Reio [Laabus] tagasi ja tema tulekuga läksime päris hea hooga.

Ja miks see hooaeg võib-olla veel selline Ameerika mägede moodi oli, tuli kindlasti ka sellest, et meil koosseis muutus päris palju. Täitsa kindla kaitseliiniga me terve hooaeg ei mänginudki. Sannu [Nõmme Kaljust laenulepingu alusel Tammekas viibinud Sander Alex Liit] tuli ka mingi hetk appi ja andis meile agressiivsust ja duhhi juurde. Tema puhul oli ka see, et ta mängis vasakul pool ja pidi oma nõrgema jalaga mängima. Oli näha ka, et ega ta seal ennast mugavalt ei tundnud. Aga jällegi, kõva kompliment talle. Isegi kui tal natuke nihu läks, siis vend patsutas ennast korra põsele ja pani edasi.

Vanameister Reio Laabus tõi teile siis justkui uue hingamise?
Ma julgeks öelda, et küll. Ma ei tea, kui alahinnatud mängija ta Eesti liigas on, aga selle mehe mängijatarkus, jalka IQ ja rahu, mis ta väljakule toob, kandub tervele meeskonnale edasi. Ma ei taha ära sõnuda, aga minu teada ei ole see mees veel oma viimast sõna öelnud. See aasta on tal tervisega ka omajagu probleeme olnud, aga müts maha igatahes.

Tahad sa natuke sellest mängust lähemalt rääkida, kui te Vaprusele 1:8 kaotasite – mis selle hävingu põhjustas?
Seda on ausalt öeldes raske kommenteerida. Mina suutsin enne mängu sellise sigadusega hakkama saada, et võtsin Narvas punase, kusjuures see on minu karjääri esimene punane kaart. Mina jätsin mängu vahele, aga sõitsin ikka spetsiaalselt Pärnusse kohale, et meeskonnale toeks olla. Ma ütleks, et Pärnul õnnestus selles mängus praktiliselt kõik. Seal tuli ikka selliseid väravaid, et keegi tahtis tsenderdada ja pall läks tegelikult taha risti. Tee mis tahad, aga lõppkokkuvõttes kaheksat on ikka päris raske seedida.

Patsutasid pärast mängu Carl Kaiser Kiidjärvele ka õlale ja ütlesid, et pole hullu?
Nii ja naa. Minu arust ei olnud tal seal mängus väga midagi teha ka. Eks pärast sellist mängu on väga raske minna ja õlale patsutada, et tegelikult tegid tubli mängu. Pigem oli antud mäng meestest võimalikult kiiresti välja saada vaja. 

Mingil määral saite ju ümberlülituse tehtud ja pääsesite üleminekumängudest. Mille toel te sellest täbarast seisust lõpuks välja roomasite?
Ütleks, et tiimi keemia poolest ei olnud meil probleeme. Omakeskis saime kokku ja saime ikkagi aru, et kõvasti on vaja juurde panna. Lõpu kohta ütleksin nii palju, et see oli meil täitsa vinge. Kalju mängust oleksime enne hooaja viimast mängu küll vähemalt viiki väärinud. Kõigil olid oma rollid selged ja asi hakkas voolama.

Mingid mängijad, kes hooaja lõikes nii palju esiplaanil ei olnud, hakkasid esile kerkima. Näiteks [Ezekiel] Tanimowo hakkas lõpus mängima. Võta nüüd näpust, kas ta sai aru, et peab võib-olla kuu aega kauem Eestis olema, aga lõpuks nägime ikka seda Tanimowot, keda me eelmisel aastal nägime.

Kindlasti oli seal veel palju asju. [Ahmed Adebayo] Basheril oli ka ju arvestatav roll meie meeskonnas ja ma julgeks öelda, et kohati oligi meie mäng tema peale üles ehitatud. Pärast tema lahkumist hakkasimegi otsima, et kuidas me nüüd mängima hakkame.

Tristan Koskor ju Basheri saapaid ei täitnud?
Nad on profiililt natuke erinevad mängijad. Trissile meeldibki rohkem mängu siduda ja liikumisi teha. Puhta target man'ina ta ennast mugavalt ei tunne. Aga jah, sel hooajal Triss viisakaid numbreid kokku ei saanud. Kaitse algab ülemistest meestest ja seda asja vedas ta eeskujulikult.

Kui palju mõjutas teid Marti Pähni lahkumine ja Siim Valtna pukki astumine?
Klubi tundis, et mingit muutust on vaja. Martiga tegime eelmisel hooajal väga vinge hooaja, aga sel aastal me seda asja käima ei saanud. Siimu näol leiti inimene klubi seest ja ta pidi alguses ju ajutiselt appi tulema. Alguses tõstis ta meie fooni kõvasti, sest ta on ise ägeda emotsiooniga treener. Ta sütitab teisi väga vingelt, kuigi väljaku kõrval võib ta tunduda pigem vaikne.

Minu arust muutus see mäng, mida me tema käe all mängisime, päris julgeks. Proovisime alt mängida, kasutasime keskvälja ja see toimis päris kenasti. Aga siis tekkis jälle probleem, punased kaardid ja sats roteerus palju. Mingil hetkel pidid tabelisse vaatama ja aru saama, et niimoodi enam ei saa.

Hooaja viimase mängu järel ütles Valtna, et tabeliseis räägib enda eest. Tundub, et vastas tõele. 
See oli kõigile tohutu kergendus. Hooaja lõpp oli meil üldse hästi huvitav. Triss sai esimest korda isaks, mina sain esimest korda isaks ja Siimul sündis teine laps. Need olid päris ärevad ajad. Trissil jäi minu arust üks karikamäng selle tõttu vahele. Mina lendasin pärast viimast Paidega liigamängu vorm seljas Tartu poole haiglasse, aga jõudsin ilusti kohale ja midagi maha ei maganud õnneks.

Putsad jõudsid ära vahetada või hüppasid nendega rooli?
(Muigab.) Putsad jõudsin kusjuures ära võtta, aga kaitsmed ja muud asjad jäid küll peale.

Aga räägime kaardimagnetist David Eptonist. Kohati oli suisa koomiline vaadata, kuidas ta neid rumalaid punaseid aina korjas.
Eks see punaste kaartide teema oli läbi hooaja probleem. Epton oli kõige agaram. Ta mängis vahepeal duubli eest ka, et nii-öelda karistust kanda. Aga ta elabki mängu väga sisse ja kohati läheb käest ära. Kui ta eelmisel hooajal testima tuli, oli juba aru saada, et kui ta palli tahab, siis ta läks ja võttis. Trennis ei tahtnud mingid vennad temaga väga kontakti minnagi. 

Eelmisel hooajal oli tal mingil hetkel pallide võitmise statistika väga kõva. Mängu ajal on talle keeruline öelda, et kuule võta rahulikumalt, sest ta elab olukordadesse nii sisse. Siis hakkas teda häirima ka see, kui meile liiga tehti ja tulemused olid frustreerivad ja eks üks asi viis teiseni. Nüüd ongi tal natuke keeruline seis, sest ta on kohtunike silmis endale mingi kuvandi tekitanud.

Kui ta sellise statistikaga edasi paneb, siis ilmselt väga lihtne tal olema ei saa. Ma ei ütle kohtunikele midagi halvasti, aga mingi kuvandi on Épton endale ikka tekitanud. Tuleb loota, et kuna ta on noorem mängija, siis on see tema arengus lihtsalt üks huvitav etapp. 

Kes teil mingitel keerulisematel perioodidel riietusruumis käratama hakkas?
Ise sai loomulikult räägitud. Tanel Lang on ka kindlasti persoon, kes asja vajadusel kokku võtab. Hooaja teises pooles oli Henri Järvelaid ka see kutt. Kuigi ta tuli teisest klubist, on tema iseloom on selline, et arvamusi jagab ta avalikult ja häälekalt. Tema tulek mõjus meeskonnale mega positiivselt. 

Henriga olete ju vanad semud. Viskasite kõvasti nalja ja meenutasite vanu Flora aegu?
(Muigab.) Sai ikka visatud jah! Ta ju siiamaani räägib, et ta on uue aja Tarmo Kink. Aga vasuris on tal ikka kõvasti peidus küll, ei taha temalt mitte midagi ära võtta. Tema üle on ainult hea meel. Munadega otsus, et siia tulla. Algus oli tal ka tegelikult rabe. Teenis punase ja ei saanud enda mängu korralikult käima. Levadia vastu ei tohtinud ta üldse mängida. 

See oli mingi konkreetne kokkulepe?
Jah, kokkuleppes oli nii kirjas, et Levadia vastu ei tohtinud ta mängida. Tehniliselt oleks vist saanud mängida, aga siis oleks klubi pidanud X summa maksma. Ilmselt Levadia kutid teavad, mis loom tal vasakus jalas peidus on. Teistes mängudes näitas ta väga konkreetselt, mis mees ta ikka on. Hooaja lõpus nägin jälle seda Järvelaidi, keda Flora aegadest mäletan. Narva mängus oli ta see vend, kes pärast vastaste punast tribüüni ees rahva käima tõmbas. Selliseid mehi on tiimi vaja. Kõik ei saagi olla tuimad ja vaiksed, keegi peab see sõgedik ka pundis olema. 

Floras oli ju kas esikoht või mitte midagi. Kas sellele mõeldes oli üleminekumängudest pääsemise nimel mängimine kuidagi imelik või keeruline?
Ma ise väga suurt erinevust välja ei tooks. Lõpuks mängid kogu aeg mingis mõttes elu ja surma peale. Me kaks hooaega tagasi mängisime Harjuga Tamme staadionil konkreetselt selle nimel, kas kukume välja või mitte. Sealt oli kogemus all. Mäletan, et enne seda mängu tulid paar nooremat mängijat minu käest küsima, kas mul on ka kõhe tunne ja kuidas emotsioonidega toime tulla. 

Pidin rahustama ja ütlema, et kui annad endast kõik ja mängid oma linnas, siis ei ole midagi põdeda. Sel aastal oli samamoodi ärev. Mõni ütleb, et ei vaata tabelit enne, kui kõik läbi on, aga eks vaatad ikka. Kalev tegi lõpuks suure kingituse ka meile. Siinkohal suur kummardus Kalevile, et nad hooaja viisakalt lõpuni mängisid. 

Kelle vastu individuaalses mõttes möödunud hooajal kõige keerulisemad mängud olid?
Tiimi poolest pean jälle Vapruse välja tooma. Julgen öelda, et mõne suurema klubi vastu oli kohati isegi lihtsam. Mängijate poolest hooaja esimeses pooles muidugi Guilherme. Tal oli see päris Brasiilia geen olemas, kruttis ja keerutas meid korralikult. Tavaliselt proovid mängijaid vasakule või paremale suunata, aga tema puhul pidi lihtsalt jalgele jääma ja vaatama, mis edasi saab.

Kui Vaprusest juba juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber Marten-Chris Paalbergist. Mis mulje tema sulle jätnud on?
Ta pani mulle kübara. Reaalselt, vist oma esimese kübaratriki pani minu vastu, vähemalt Premium liigas. Aga ülivinge kutt. Allikad Pärnust rääkisid juba ammu, et sealt tuleb üks väga-väga äge ründepoiss. Jalgpalluri IQ on tal väga kõval tasemel ja see, kuidas ta oma liikumisi ajastab, on muljetavaldav. Usun, et sealt tuleb väga vinge mängumees. 

Oled ju põline Tartu poiss, alustasid Tartus ja nüüd oled sinna ka tagasi jõudnud. Kuidas see kõik alguse sai?
Tead, ma elasin lapsepõlves Sepa staadioni tribüüni taga asuvas kortermajas. Vaatasin kogu aeg aknast, et miskit seal toimub. Läksin siis väljaku kõrvale ja passisin, mida seal tehti. Treener ütles, et mida sa passid, tule tee kaasa. Rääkisin emale, et käisin trennis ja nüüd on mul neid ja neid asju vaja. Ema tegi suured silmad pähe ja ütles, et kuhu sa nüüd läksid. Nii see seeme mulda sai. 

Mõne muu spordiala peale ei mõelnud? Tartus on ju korvpall ka au sees. 
Oi, kõike sai natuke proovitud. Kossu sai mängitud hoovi- ja koolitasemel. Mängisime koolidevahelisi ja seal olin vist mõnele treenerile silma ka jäänud. Pikkust oli, eriline snaiper ei olnud, rohkem kolistasin lauas ja võitlesin. Võrkpalli sai ka mängitud, käteosavus oli mul olemas.

Jäähokis proovisin ka kätt. Sugulane mängis ja käisin temaga talved läbi uisuväljakul kaasas ja koolidevahelisi turniire sai ka mängitud. Mõned korrad käisin nii-öelda päris trennis ka, aga selleks ajaks olin jalgpallis juba noortekoondise piirimail ja otsustasin jalka kasuks. 

Aga miks sa lõpuks väravavahiks hakkasid – meeldib pallidega pihta saada?
Noh, kui meeldiv see nüüd on ... Alguses ma väravas ei seisnud ja mängisin väljaku peal. Ilmselt ei olnud ma just kõige andekam väljakumängija ja treener hakkas mulle kohta otsima. Väravas tuli natuke välja, teised ei tahtnud seal mängida ja lõpuks jäingi sinna. 

Mingi periood oli küll selline tunne, et mul oli kuradi igav passida ja tahtsin ise ka väljakul mängida, aga treener oli karm ja rollid olid paigas. Miinus on minu puhul see, et ma olen ise väljakujunenud väravavaht. Tänapäeval tehakse juba 10–12-aastastele väravavahtide trenne, mina sain oma esimesed spetsiifilised trennid alles täisealiseks saades. Aga Nõmme Kaljusse pääsesin ikka testima, jäin karikamängus neile silma. 

Kuidas see testimine Kaljus välja nägi?
Mängisime SK 10-ga karikas Kalju vastu. Seal mul kõik õnnestus ja jäin silma. See oli vist aasta, kui Kalju meistriks tuli. Mäletan, kuidas Igor Prins ja teised väljaku ääres karjusid, et kuidas te sellele poisile ära ei löö. Hiljem uuriti, et kes ma olen ja öeldi umbes nii, et kui talle ära ei löö, siis tuleb testimisele kutsuda. Testimine toimus hooaja ettevalmistuse ajal ja meil Tartu sats hakkas laiali lagunema. Otsisin siis kindad kapist üles ja läksin Tallinnasse proovima. 

Paranda mind, kui ma eksin, aga kas tol hetkel oli Kaljus ka Vitali Teleš?
Jah, Telešiga koos pusisime seal. Ta oli suhteliselt konkreetne vend, aga väga äge tüüp ning lõpuks klappisime päris hästi. Ta oli mulle väga kihvt eeskuju, sest ta ei löönud mitte millegi ees risti ette. 

Tammeka hindas sind sel hooajal klubi kõige väärtuslikumaks mängijaks. Pigem sa vast ise nii ei tunne, et hooaeg individuaalses plaanis edukas oli?
Ei ole kindlasti rahul. Kui oled meeskonna kapten ja su sats võitleb hooaja lõpus selle nimel, et üleminekumänge vältida, siis ei saa rahul olla. Nooremana ajasin rohkem statistikat taga, nüüd on kõige olulisem see, et meeskondlikult oleks asi äge ja tulemus korras. 

Aga eks ma ikka vaatan hooaja lõpus numbritele otsa. Meile löödi sel hooajal päris muhedalt ja nullimänge tuli ainult viis. Eelmisel hooajal oli neid 11 või 12, mis oli kindlasti soliidsem number. Samas tervikuna oli hooaeg enam-vähem stabiilne, sest mingeid meeletuid kooke ma ei küpsetanud. 

Nüüd oled 31, väravavahi puhul justkui parim iga. Kui pikk leping sul Tammekaga on ja millised edasised plaanid on?
Tammekaga on veel üks aasta lepingut. Edasi peab vaatama, kuhu tiivad kannavad. Kogemust on ja igasuguseid asju on juba nähtud. Salamisi ikka unistan, aga kõva häälega ma neid asju välja ei karju. Proovin realistlik olla, kuhugi väga kaugele välja jõuda on võimalik, aga kindlasti mitte lihtne. Väga paljud asjad peavad selle jaoks hästi kokku kukkuma. 

Võib-olla tulebki lähtuda sellest, et mul on üks aasta lepingut veel. Miks ma seda asja pusin ja miks ma ei ole alla andnud, on sellepärast, et ma olen oma kodulinnas. Unistus on olnud siia tulles midagi ajaloolist saavutada. Kui selle ära teeks, siis võiks alles edasiste plaanide üle mõtlema ja kaaluma hakata. 

Tammekaga Eesti meistriks?
Why not? Unistama peab suurelt! Kõigepealt tuleb tegelikult esikolmikule sammuvõrra lähemale saada. 

Aga välismaad pole sa veel maitsta saanud? 
Ammu oli mingi variandi alge, aga kõiv variandid jäid jutu tasandile. Kui ma 15 või 16 olin, siis käisin Hispaanias Real Valladolidi tütarklubis testimisel. Olime seal noorena turniiril käinud, läks hästi ja kutsuti tagasi. 

Võib öelda, et sillutasid siis Karl Jakob Heinale Valladolidi tee?
(Muigab.) No võib ka nii öelda. Testimise lugu käis läbi ühe Läti agendi. Eestis oli üks jutt, kohapeal teine. Kohalikku keelt ma ka muidugi ei rääkinud. Vanemad olid mul kaasas ja suhtlus käis nii, et üks vene kutt, kes oli aastakese seal akadeemias olnud, rääkis natuke hispaania keelt. Vanemad rääkisid temaga vene keeles ja vene kutt omakorda klubi inimestega hispaania keeles. 

Nad tahtsid mind mängus ka näha, aga nad unustasid mind õigeks ajaks registreerida. Trennides nähtuga oldi rahul ja taheti, et ma veel nädalaks testima jääks. Kõik tundus parajalt kahtlane ja keeruline. Suhtlus oli segane ja sõbrad olid juba kodumaal olemas. Mõtlesin, et küll veel tuleb igasuguseid asju. 

Kokku oled sa mänginud kuues Premium liiga satsis. Milline periood neist kõige meeldejäävam on olnud?
Usun, et Flora. Mitte sellepärast, et see oli kõige pikem periood, vaid tegin sel individuaalselt kõige suurema sammu edasi. Kaljus visati mind piltlikult öeldes vette. Püüdsin aru saada, et kus ma olen ja mis ma üldse olen. Aga lõpuks ostis Flora ikka mu mängijaõigused endale.

Mäletan, kuidas Kunoga seda asja arutasime. Kaljus polnud sel hetkel väravavahtide treenerit ja ta ütles, et minu individuaalse arengu mõttes on kõige parem Florasse minna. Mulle serveeriti seda nii, et suures ümarlauas oldi hääletatud ja Kuno oli ainuke, kes oli selle poolt, et ma läheksin. 

Tegelikult oli see Kalju aeg väga äge ja raju. Väga kõva punt oli koos. [Hidetoshi] Wakui dirigeeris seda asja, Euroopa mängud ja suured staadionid. Olin küll pingil, aga juba see kogemus oli võimas. Flora periood oli lihtsalt kõige terviklikum ja võitsime sisuliselt kõik, mis Eestis võita andis. 

Laenuperiood Pärnus oli raske, tulemused olid kehvad ja saime tihti korralikult sisse, aga mina sain seal metsikult kõva karastuse. Pärnus tehakse kogukonna ja fännidega seda jalkaasja väga vingelt. Levadia oli natuke lühem etapp. Nemad tahtsid minuga jätkata, aga tundsin, et tahan kuhugi mujale minna ja võib-olla isegi Tallinnast kaugemale. Levadias ma suure tõenäosusega mängima ei oleks hakanud. 

Huvitav periood oli sul 2021. aastal, kui liitusid FA Tartu Kaleviga. Väga lihtne küsimus – miks?
Olin sel hetkel Narva Transis pool hooaega mänginud ja peatreeneriga nägemused ei klappinud. Väravavahtide treenerit ka ei olnud ja viisin ise trenne läbi, filmisin ja analüüsisin. Minu tingimus sinna minnes oli, et see treener leitaks, aga seda ei tulnud. Ühel hetkel tuligi otsus, et sellega on kõik. Samas pean ma ütlema, et Burdakovide perekonnale pole ühtegi etteheidet.

FA Kalevi pundis oli palju sõpru ees. Treeniti ka Ülenurme staadionil, mis on mu vanematekodu lähedal ja tundus hea koht, kus akusid laadida. Noorena tegin seal ise ka trenni ja mingil määral oli see nagu kojuminek ja restart. Treenisin seal väravavahte, mängisin ja üleüldse oli seal väga vinge punt koos. Klubil oli ambitsioon tõusta aina kõrgemale. Lõpuks panime teise liiga kinni ja tõusime Esiliiga B-sse. Lootsin, et ehk tuleb uuesti variant kõrgemale mängima minna, aga kõik variandid jäid jutu tasandile.

Püssi ma ikkagi põõsasse ei visanud. Mängisin, treenisin ja tegin Mait Toomiga eratrenne, kuniks tekkis olukord, et Tammekal oli väravavahti vaja ja jõudsin Premium liigasse tagasi. 

Mõistagi oled sa kokku puutunud suure hulga väravavahtide treeneritega. Kes sind kõige rohkem mõjutanud on?
Aiko Orgla (Flora väravavahtide treener) on minuga pikalt tööd teinud. Tema käe all tegin kõige suurema arenguhüppe. Persoonina on ta tohutult positiivne ja äge inimene. Tol perioodil ei olnud ma ise ka mingi lihtne kuju. Polnud rahul, et ei mängi, võitlesin oma võitlusi, aeg-ajalt lendasid pallikotid laiali ja igasuguseid asju sai tehtud. Aga Aiko ees müts maha, et ta minuga toime tuli. 

Levadias oli meil Ain Tammusega ka mega hea klapp. Ta tunnetab persoone väga hästi ja saab aru, mis kellele sobib. Väga kõva treener! Ja nüüd olen Tammekas Maidu [Toom] all pikalt treeninud. Alguses olime konkurendid, nüüd on rollid muutunud. Tema teab eriti hästi mu tugevusi ja nõrkusi. Samuti väga hea treener!

Mida sa Tartu jalgpallist tervikuna arvad, kas peaks teine sats Meistriliigas olema?
Muidugi võiks. Kujutan ette, et kui Tammeka-Welco vastasseis käima läheks, ei oleks tribüünide täis pakkimine mingi probleem. Linnasisene konkurents viiks jalgpalli pigem edasi. 

Aga millest Tammekal puudu jääb, et kõrgemate kohtade nimel konkureerida? On see rahastus või hoopis miskit muud?
Täiesti ilma rahata on väga keeruline. Väiksema eelarvega on ka võimalik suuri asju teha, aga selleks peavad asjad väga hästi kokku klappima. Kui tahad eurokoha, medalite või tiitli eest mängida, siis on sul head balanssi vaja. Kogemus, noorus, sügavus ja veel palju asju . Raha paneb mingis mõttes rattad käima ja tekitab võimalusi. Ei taha siin ühtegi kindlat asja välja tuua ja pigem vaataks postiivselt tuleviku poole. Kaarel Kiidron tegi comeback'i Tammekasse ja  kontoripoole peal on tagasi Veiko Soo ja Kalle Paas, kes annavad oma energia ja kogemustega asjale kõvasti hoogu juurde.

Teil on peatreeneri koht ka lahtine. Kes pukki astuda võiks?
Kahjuks siin ei tea ka mina õiget vastust. (Muigab.) Aga kui sa nii küsid, siis näiteks Jürgen Henni juhendamisel oleks jälle vahva mängida!

***

Richard Aland
Sündinud: 15.03.1994 (31)
Positsioon: väravavaht
Pikkus: 194 cm
Senine karjäär: Nõmme Kalju FC, Tallinna FC Flora, Pärnu JK Vaprus, Tallinna FCI Levadia, JK Narva Trans, FA Tartu Kalev, Tartu JK Tammeka
Premium liigas: 212/0
Eesti noortekoondistes: 15/0