Brent Lepistu otsustas hooaja 2025 jätta oma profikarjääri viimaseks. Ta tundis küll, et justkui loogiline olnuks jätkata, ent reaalsus kukkus teistpidi välja.

Premium liigas 245 kohtumist pidanud Brent Lepistu kandis veel mullu sügisel Eesti meistritiitlit jahtinud Tallinna FCI Levadia särki. Aastat alustas ta üsna kindla põhimehena ning murdis selle toel ka tagasi koondisesse, kuid juunist hakkas mänguaeg kokku kuivama ning kõik läks allamäge. Kuna ka meeskondlikult lõppes aasta ebaõnnestumisega, tundis Lepistu ühel hetkel, et jalgpall võtab rohkem, kui tagasi annab.

Kuigi Lepistu sai pakkumisi edasi mängida nii Eestist kui välismaalt, tundis ta, et neist ükski ei kõneta. Asi polnud vaid pakkumistes, kuigi ka neile seadis ta kindlad ootused - kui Eestis, siis peab mäng käima kõige kirkamale medalile. Mingis mõttes viimaseks lootuseks jäi Paide Linnameeskond, kes oli Lepistut varem tahtnud, aga pakkumist ei tulnudki.

Soccernet.ee vestles Lepistuga päev enne tema 33. sünnipäeva pärast Paide Linnameeskonna kolmanda tiimi treeningut. Vahetult pärast seda, kui ta oli mänguosas näidanud jäägitut klassi ja sellele järgnenud penaltiseerias kindlat jalga.

Veel eelmisel aastal olid profijalgpallur Premium liigas. Nüüd oled lausa Paide Linnameeskond III trennis. Kuidas nii juhtus?
Sa küsid seda sellise negatiivse alatooniga, nagu ma oleks siia taseme poolest langenud. Aga ei, see on lihtsalt sõpradega jalgpalli nautimine. Ma ei mänginud pikalt - peaaegu neli kuud - ja siis mõtlesin, et selleks, et uuesti sõbraks saada, tulen toksin natuke.

Et mingeid pikemaid plaane nendega ei ole? Iseenesest on nad ju väikestel karikavõistlusel olnud päris edukad - rekordiliselt neli võitu.
Ega see ei ole välistatud. Siin on paljud poisid, kellega U19 EM-finaalturniiril sai koos mängitud (Hannes Anier, Martin Ustaal ja Johannes Kukebal ning samuti hetkel vaid treeningutel osalev Märten Pajunurm - L. J.), ja muud sõbrad mul. Kui viitsimist on, siis kunagi võib-olla tõesti, aga hetkel ei ole plaani.

Miks asjad sinu jaoks selliseks pöördusid? Plaanisid mängimisega jätkata, aga mingid uksed ikkagi sulgusid.
Kui sa oled terve elu profisporti teinud või jalgpallur olnud, siis tundub kuidagi loogiline kogu aeg jätkata ja jätkata ja jätkata. Aga jah, tõepoolest, plaan nagu oli, aga siis, kui võtsin aja korraks maha ja vaatasin neid valikuid ja asjadele natuke laiemalt peale, siis tundsin, et tegelikult võib-olla on aeg lõpetada.

Millist masti need valikud olid?
Ärge saage valesti aru. Ma oleks võinud jätkata ja arvan, et ma võiks Premium liigas veel mõned tublid aastad mängida. Selles ei ole küsimus. Aga kõik, ütleme ...

Kui sa küsid valikuid, siis ma ei hakka neid klubisid otseselt mainima. Aga Premium liigast paar kolm ja mujalt ka. Isegi välismaalt oli kaks valikut. Tavainimese jaoks võib-olla tundub see pilt hästi lihtne - kas jätkad või ei jätka. Või et kui madalamale ei taha, siis järelikult on ego küsimus. Aga tegelt on see kõik kokku.

See viimane periood Levadias natuke suretas mind ära. Ma ei tundnud end päris iseendana ja ma ei saanud ennast väga kuidagi realiseerida. Eelmine aasta ka, sain koondisesse, tuhh oli üleval, siis mingitel teadmata põhjustel pandi mind suvel külmkappi ja olid ka mingid muud sellised isiklikud hetked, mis tõmbasid emotsiooni profijalgpallist mõnes mõttes ära. Aasta lõpuks oli mul ausalt öeldes kopp päris ees. Pluss tervislikud [põhjused], tulevikuvisioon ...

Kuidagi jah ... Üks hetk sa võib-olla avastad, et jalgpall võtab sult rohkem, kui ta sulle tagasi annab. See ehk ongi kõige lihtsam lause. Ma olen selline inimene, kes teeb hästi südamega ja täiega. Aga viimane periood ma tundsin, et ta võttis mult rohkem, kui tagasi andis.

Juttude tasandilt on läbi käinud Harjud-Unitedid. Kas sellised klubid oleksid sind kõnetanud, kui tuhh oleks üleval olnud?
Ega ma selles mõttes kaalusin neid kõiki variante. Aga ma tunnen, et mu isikuomaduste ja taseme poolest tahaksin Eestis ainult medalile mängida ja kõige kõrgemale. Sportlasena sul peavad olema eesmärgid ja see eesmärk Eesti liigas on ainult tiitel. Kui see realistlikult silmapiiril ei olnud, pluss eelmise aasta emotsioon oli all ... Kuidagi tundus see seis selline, et aga äkki on aeg.

See 95 protsenti (sellise tõenäosusega on profikarjäär läbi - L. J.) käis kuskil läbi. See 5 protsenti - las ta olla. Paljud asjad elus ei ole alati 100 protsenti kindlad.

Mingi Paide jutt vist oli ka?
See on ka, jah, läbi läinud. Paide on mind väga pikalt erinevatel aastatel enda meeskonda tahtnud. Ma otsustasin ise mitte minna, sest Levadiaga olid mingid suuremad eesmärgid mingitel hetkedel. Pluss mul oli see põlvevigastus (2023. aasta lõpust 2024. aasta suve lõpuni - L. J.).

Jah, oli ka see aasta ... Sesmõttes ma jäin seda pakkumist ootama, aga seda lõpuks ei tulnud. Mindi natuke mingi muu suunaga edasi. Kui see ära kukkus, siis sain aru, et Eestis saab see suurte klubide ring mingis mõttes täis.

Oled sa tänaseks oma otsusega rahu teinud?
Ma vist valetaks, kui ütleks, et ma olen teinud 100% rahu ... Kui sa oled terve elu olnud jalgpallur ja ühtäkki enam ei ole, siis see võtab natuke aega.

Pluss selle lõpetamisega jäi natuke selline halb maitse. Laagri staadionil seal kuskil pingil istuda ja tiitel ka ära kaotada ... Et jah, vaimusilmas nägin midagi natuke sellist tähendusrikkamat. Aga kõik elus ei lähe alati nii nagu sa ootad või eeldad. Lõppkokkuvõttes elu läheb edasi ja kõik need ägedad emotsioonid, mida mu karjääris on väga-väga palju olnud, jäävad mind kandma ja on teinud minust selle, kes ma olen.

Sinu elukaaslane Anett Kontaveit tegi ka üsna noorena - küll peamiselt tervislikel põhjustel - sellise raske otsuse. Kui palju suunamist või toetust temalt said?
Selles mõttes ta mõistab mind täielikult ja mul on tema täielik toetus, ükskõik, mida ma valin. Tema soovitus on olnud kogu aeg lihtsalt see, et vali midagi ja siis tee seda.

Aga praegu ma tahtsin endale võtta mingi aja enne, kui ma üldse midagi ütlen. Siis sain ise ka aru, et vist pole mõtet kahe maailma vahel tiksuda. See ei ole ka hea. Sellepärast otsustasingi ka sinuga rääkida ja midagigi öelda.