Nii meeste kui ka naiste saalijalgpalli meistriliigast leiab pikaaegseid kõrgliiga- ja Eesti A-koondise mängijaid. Naiste meistriliigas tegutseb saalides ka jalgpallureid, kes müttavad kevadest sügiseni kunstmurul ja murul. Jalka ajakiri uurib: mis neid kõiki saali tõi?

• Artikkel ilmus esialgselt veebruarikuu Jalkas.

Küsitlusest võttis osa üheksa mängijat, kes on murujalgpallis kuulunud kõrgseltskonda. Meeste meistriliigas pallivast Saku Sportingust Karl Mööl ja Rauno Tutk, Tallinna FC Bunker Partnerist Trevor Elhi, Edwin Stüf ja Denis Vnukov ning Tartu FC Interist Andrei Tjunin. Samuti naiste meistriliigas osalevast Tallinna Aurorast Katrin Loo ning Keila JK-st Gerli Israel ja Carmen Elisabeth Loime.

Mis sind saalijalgpalli juures võlub?

Loo: Mind võlub futsali juures eelkõige mängutempo ja intensiivsus - igas momendis tuleb nii-öelda päriselt kohal olla.

Tjunin: Futsalis köidavad mind mängu dünaamika, võimaluste rohkus ja sellest tulenevalt ka suured skoorid, mis meelitavad ka vaatajaid, kes ei pruugi kõiki nüansse täielikult mõista.

Elhi: See on kiire ja intensiivne mäng. Väljakul ei tohi mitte keegi mitte kordagi end isegi sekundiks välja lülitada, sest suure tõenäosusega karistatakse see kohe ära. Ka suures jalgpallis ei saa loomulikult ennast välja lülitada, aga saalis on see veelgi kriitilisem, sest väljak on väike ja meeskonnakaaslasi, kes sinu eksimusi lappida saaksid, on palju vähem.

Lisaks on saalis alati soe, tuul ei puhu ja midagi ei saja kaela mängu ajal.

Mööl: Mulle on meeldinud saalijalgpalli mängida juba noorest peale, aga professionaalse jalgpallurina polnud mul võimalik sellega tegeleda. Nüüd pärast karjääri lõpetamist on see jälle võimalik. Mind võlub futsali juures see, et mäng on kiire ja tehniline. See mäng nõuab oskuslikkust, kuid ka head tiimikeemiat ja mängulugemist. Äge on ka see, et juba 100 kuni 200 pealtvaatajat suudavad luua väga meeleoluka atmosfääri.

Loime: Saalijalgpall on kiire mäng, kus oluline polegi kiirus, vaid oskus liikuda väikesel platsil. Leian, et see on hea viis arendada seda ja tehnilisi oskusi murule lisaks. Välismaal alustab osa murujalgpallureid oma karjääri just futsaliga.

Vnukov: Mulle meeldib saalijalgpalli juures see, et see on väga dünaamiline mäng - alati toimub midagi ja pealtvaatajatel ei hakka kunagi igav.

Israel: Mulle meeldib mängu intensiivsus. Kogu aeg käib väljakul mingisugune võitlus ning mängijana tuleb osata tegutseda igal positsioonil. Kui suurel väljakul tegutsen rünnakul, siis sel saalihooajal leiab mind üles hoopis väravast.

Stüf: Mind võlub futsali juures, et mäng on kiire, tehniline ja taktikaline, seda on väga atraktiivne vaadata. Väikesel väljakul käib kõik väga kiiresti ja tekib palju erinevaid momente.

Tutk: Mulle meeldib futsal eelkõige sellepärast, et see on intensiivne, nõuab individuaalset tehnilisust ja samas ka võistkondlikku koostööd. Väikesel väljakul tulevad hästi esile individuaalsed oskused, mängija loovus ning mängukaaslaste ja vastaste lugemine.

Kas saalijalgpallis on mingisugune reegel, mis võiks kehtida ka õuejalgpallis?

Loo: Siin jään küll vastuse võlgu.

Tjunin: Võib-olla aitaks minutiline mõttepaus mõnel õuemeeskonnal oma mängus korrektiivid teha.

Elhi: Mõtlen, millised on olulisemad reeglid, mis erinevad: nii-öelda puhas aeg, edasi-tagasivahetused, väravavaht ei tohi oma poolel kaks korda palli puutuda, kuuendast veast saab kümne meetri karistuslöögi, punase kaardi puhul mängib meeskond kaks minutit vähemuses. Ma arvan, et nendel konkreetsetel reeglitel ei oleks pigem kohta suures jalgpallis.

Ainus reegel, mis pähe tuleb hetkel, on see, et kui saalis võib väravavaht palli käes hoida neli sekundit, siis õues võib eelmisest aastast kaheksa sekundit. Arvan, et see on mõistlik muudatus, aga tahaksin, et kohtunikud seda tähelepanelikumalt jälgiksid.

Mööl: Futsalis on selline reegel, et ühe poolaja jooksul võib teha tiimina viis viga. Alates kuuendast veast saab vastane iga tehtud vea eest kümne meetri pealt "penalti". Päris põnev oleks näha, mis saaks, kui tavajalgpallis oleks alates kuuendast veast "penalti" 16 meetri pealt.

Loime: Kindlasti teeks murujalgpalli päris keeruliseks see, kui väravavahile tohiks ainult korra tagasi sööta. See kipub mängudes ikka meelest minema. Aga põnev oleks näha seda, kuidas murujalgpallis saaks aute mängida jalaga - muudaks mänguformaati täielikult.

Vnukov: Mulle meeldib see, et aeg peatub, kui pall läheb auti või on mingi seisak, mistõttu ei saa vastased aega justkui raisata.

Israel: Ilmselt see, et mängijal on aega neli sekundit, et pall mängu panna. See teeks ka suure jalgpalli tempokamaks.

Stüf: Äkki võiks võtta selle reegli, et väravavahi käes tohib pall olla maksimaalselt neli sekundit ühe rünnaku ajal. See muudaks ka murujalgpalli kiiremaks ega poleks sellist uimerdamist väravavahi tõttu, mis lööb tempo alla.

Tutk: Kui midagi välja tuua, siis võib-olla audi sissemängimise koht ja kiirus: õuejalgpallis päris palju napsatakse meetreid ning tihtipeale venitatakse. Futsalis on kindel koht ja mängupanekuks neli sekundit.

Millega on muru pealt tulles kõige raskem harjuda ja mis tuleb kõige lihtsamalt?

Loo: Kõige enam on väljakutset pakkunud spetsiifilised elemendid: tõsted, tallaga peatamine ja üks müstiline asi, mille nimeks on varbaga löök. Lihtne on aga see, et lõpuks on kõik suures mängus omandatud tehnilised oskused ja mängu põhimõtted saali kohandatavad.

Tjunin: Isiklikult polnud üleminek saali väga keeruline. Kui jalgpallur pole kunagi futsalit mänginud, siis on olemas teatud standardid ja liikumised, millega tuleb harjuda. Kuna minu võistkond mängib talvel pidevalt saalis ja suvel murul, siis üleminek on palju sujuvam ja valutum.

Elhi: Murult tulles on väga raske mõista kõiki liikumisi ja kombinatsioone. Kui ma eelmisel hooajal esimest korda Kopli City trenni läksin, siis võeti mul käest kinni ja jalutati mind mööda väljakut, et ma midagigi mõistaksin. Ülejäänud meeskond samal ajal seisis ja vaatas pealt, sest ma olin ainus, kes ei saanud midagi aru.

Lisaks sellele on alguses peaaegu võimatu jätta meelde kõiki standardolukordi ja väravast alustamisi, sest neid on kordades rohkem kui õues. Ma pidin kodus vihikusse kõik ümber joonistama ja enne mänge üle vaatama, et midagi meelde jääks. Ja ega siis ka kõik meeles ei püsinud.

Tehnilise osa pealt on esialgu natuke keeruline kohaneda sellega, et väga suur osa mängust käib tallaga ja tihtipeale on vaja lüüa varbaga. Lapsena ju õpetati õues, et tallaga ei võeta omaks ning varbaga ei tohi lüüa.

Mööl: Ma arvan, et paljude jaoks valmistab esialgu probleeme saalipall, mis on natuke topispalli moodi ja väiksem kui tavaline jalgpall. Mina pidin alguses harjuma sellega, et oma poolel saab väravavahti kasutada palliga mängus ainult ühe korra. Pidin esialgu sellele väga palju mõtlema, et ma ei söödaks automaatselt ühe rünnaku jooksul kaks korda väravavahile. Kaitsetöö on kõvasti lihtsam kui suurel väljakul, sest ruumi on nii palju vähem, mida katta ja kaitsta.

Loime: Saalis vajab harjumist kindlasti pall ja tallaga puude. Need on esimesed elemendid, millega kohe kokku puutud, ja sellega harjumine võtab aega. Minu esimesel selle hooaja mängul Keilaga oli pall päris harjumatu, sest viimati sai saalis mängida neli aastat tagasi. Kõige lihtsam on ilmselt see, et väljak on väiksem ehk jooksmist on vähem.

Vnukov: Kõige raskem oli harjuda väikese väljaku, teistsuguse palli ja taktikaga, aga minu jaoks oli suur pluss see, et pärast suurel väljakul mängimist tundsin end füüsiliselt väga hästi.

Israel: Väljakumängijatel on esialgu raske harjuda sellega, et väravavahti ei saa kogu aeg kasutada. Kunstmuru või muru puhul sa enam-vähem tead, mis konditsioonis need väljakud on, aga saalis ei tea kunagi, kas hakkad uisutama või on pidamine selline, et jalg jääb väljakule kinni. Lisaks peavad need mängijad, kes esmakordselt mängima hakkavad, harjuma ka uue palliga, sest saalipalli pole nii lihtne lüüa kui tavalist jalgpalli.

Stüf: Suurest jalgpallist saali tulles on alguses harjumatu otsuste tegemine, sest väljak on väiksem ja mäng üsna kiire - seepärast tuleb mängu ajal otsuseid kiiremini teha. Palliga pole aega nii kaua oodata ja oma kaaslast otsida. Teine asi, mis vajab alguses kindlasti harjumist, on tallaga palli omaksvõtt, sest suures jalgpallis käib see siseküljega. Kuna saalijalgpall on ka väga taktikaline, siis paljudele valmistab see pool alguses raskusi.

Tutk: Minule pakkus kõige rohkem väljakutset vastasesse kinnijäämine - nii palli kui ka mängija järele joostes tuleb see ootamatult. Isiklikult oli kõige kergem söötudele vahelelõikamine, aga ka pidev söödupakkumine kaaslasele või liikumisruumi tekitamine.

Kui tõsiseks pead sa saaliliiga konkurentsi ja kuidas hindad taset?

Loo: Arvan, et saaliliiga pakub üksjagu konkurentsi. Näiteks leiab võistkondade nimekirjast nii mõnegi endise koondisekandidaadi nii noorte kui ka naiste tasemelt. Vürtsi lisab ka väike väljak, vähe eksimisruumi ja kiiresti vahetuvad olukorrad.

Tjunin: Kahjuks oleme meistriliigas praegu viimasel kohal. Selle põhjus on nagu alati rahapuudus ja sellest tulenevalt puuduvad ka head välismängijad, kes saaksid meie noortele näidata, mis asi futsal tegelikult on.

Samuti puuduvad laste jaoks futsaliakadeemiad. Jah, olen kuulnud, et mingisuguseid algatusi on, kuid jällegi on vaja noortele mõeldud õppeprogramme. Arvan, et Eestis ei ole meil päris sellist potentsiaali. Sinna, kus on natukenegi raha, liiguvad paremad mängijad ning konkurents sõltub hetkel peamiselt sellest.

Elhi: Naljaga pooleks võib öelda, et võib-olla pole päris okei, et pärast esimest hooaega kutsuti mind meistermeeskonda. See on mulle loomulikult suur kompliment, aga reaalsus on see, et praegu on Eestis mängijate valik paraku väike. Ideaalis ei tohiks olla nii, et kui keegi suurest jalgpallist loobub ning hakkab kolmekümnendates saalis mängima, siis on ta kiiresti konkurentsivõimeline.

Ma kindlasti ei halvusta meie kõrgliigat ega mängijate taset, vaid mul on kahju sellest, et Eestis enamasti alustataksegi futsaliga alles siis, kui kas murujalgpalliga tehakse lõpparve või saadakse aru, et seal ei saavutata midagi. Aga see tingib paratamatult olukorra, kus on hilja saavutada saalis kõrgemat taset.

Tahaks veel rohkem noori, kes alustavad futsaliga varakult. Siis ehk tulevikus ei saaks endised murujalgpallimängijad 30-aastaselt saalis enam nii kiiresti löögile.

Kuna Eestis futsali mängimise eest palka ei maksta, siis mõistan väga hästi, miks noored ikkagi proovivad võimalikult kaua murujalgpallis läbi lüüa. Aga selline soov või unistus on ikka, et meil oleks rohkem põlevate silmadega noori ka saalis.

Mööl: Eestis on saalijalgpall väga suuresti mängijatele hobi, mida harrastatakse meistriliiga tasemel küllaltki professionaalselt. Seepärast on endistel hea tasemega jalgpalluritel küllaltki hea võimalus liigas kiiresti kanda kinnitada. Väga positiivne on see, et saalikoondisel on professionaalsed treenerid, kes üritavad kujundada mängijatele harjumusi ning mängida ja tegutseda kui päris saalijalgpallurid.

Loime: Minu arust on see tore, et sel aastal saavad murujalgpalli meistriliiga mängijad osa võtta ka saaliliigast. Olen selle kohta kuulnud vaid positiivseid mõtteid - puhatakse murust ja mängitakse oma lõbuks. Lisaks usun, et see annab liigale kvaliteeti juurde.

Tiimide kohta ütleksin, et saali meistriliigas on kõik võistkonnad üsna võrdsed, ja ma arvan, et veel on tulemas palju üllatusi mängude seisude osas.

Vnukov: Meie liiga tase on normaalne, aga tahaksin rohkem konkurentsi. Varem oli meistrivõistlustel rohkem välismängijaid, mis tegi asja huvitavamaks, aga olen kindel, et tulevikus läheb see ainult paremaks.

Israel: Sel aastal on saalis konkurents kõikide naiskondade vahel enam-vähem võrdne. Suures pildis võivad kõik kõiki võita. Tase on eelmise aastaga võrreldes natukene tõusnud, aga Eesti jalgpalliliit pole tahtnud sellele väga kaasa aidata. Tase oleks kindlasti veel parem, kui kõik mängijad, kes mängida sooviks, saaksid seda teha.

Kuna praegu tohib murujalgpalli meistriliigast meil osaleda vaid kaks mängijat, siis tekib küsimus, miks me kutsume seda saali meistriliigaks, kui kõik ei tohi mängida. Jah, võib juhtuda, et murujalgpalli ja futsalihooaja algus ja lõpp võivad kattuma hakata, aga see ongi siis ju mängija otsustada, mida ta nendel hetkedel mängida soovib või kuidas sellised olukorrad lahendatakse. Kui on ette teada, siis tegelikkuses mina siin mingit probleemi ei näe.

Stüf: Sel hooajal on konkurents pigem lahja. Seda on kurb öelda, aga liiga kvaliteet on minu silmis langenud. Aastaid tagasi oli mitmes meeskonnas leegionäre, kes tõstsid taset. Mingid meeskonnad on ka noorenenud ja see on üks põhjus, miks ollakse nõrgemad. Ja siis on ka paar tagumist meeskonda, kes ei saa korduvalt võistlusteks meeskonda kokku. Aga ma ei taha kelleltki midagi ära võtta, sest olen kursis sellega, et neli kuni viis meeskonda üritavad teha asju väga korralikult. On olemas piisavalt teadmisi, aga puuduvad kvaliteetsemad mängumehed, et taset tõsta.

Tutk: Leian, et tase on tõusutrendis ning need, kes on futsaliga pikemalt sihipäraselt tegelenud, saavad nüüd edu nautida. Kindlasti annaks juurde panna füüsilisele võimekusele ning võistkondade sügavusele.

Mis on sinu arust saalijalgpalli plussid-miinused võrreldes murujalgpalliga?

Loo: Saali meistriliigas mängin seepärast, et see pakub mulle uut moodi väljakutset. Kindlasti on futsali üheks suureks plussiks ka see, et hooaeg on lühem ning talvisel perioodil ei kata väljakut ei jää ega lumi.

Tjunin: Ei ole mingeid plusse ega miinuseid - need on ühtaegu sarnased ja erinevad mängud. Igal mängul on oma spetsiifika.

Ma saan peagi 50-aastaseks ega saa end pidada inimeseks, kes võiks mängida suure jalgpalli kõrgliigas, sest ma ei pööra treeninguprotsessile enam piisavalt aega ega tähelepanu - ja seda vanuse tõttu arusaadavatel põhjustel. Näiteks ei suudaks ükski Eesti futsalimängija, olenemata vanusest, mängida Hispaania kõrgliigas, sest seal on kiirused teised, nagu ka suures jalgpallis. Seni kuni Eesti futsal on valdavalt amatöörtasemel - kohati isegi kehvemal -, saan ka mina veel veidi mängida.

Elhi: Minu jaoks on saalijalgpalli suureks plussiks see, et kuigi vahel võib põrand olla tolmune ja libe, siis alati on soe ja kuiv. Mulle meeldib ka see, et saalis pole võimalik viivitada ega absurdsustega tegeleda, sest aeg lihtsalt seisab, kui pall pole mängus.

Lisaks tooksin ma välja selle, et saalis mängides loovad juba 100 kuni 200 pealtvaatajat mõnusa õhkkonna, mida meil Eesti staadionitel väga harva kohtab. Kuigi need on minu jaoks võõrsilväljakud ning vähemalt 90% inimesi on minu vastu, on väga äge mängida Ida-Virumaal, kus saalijalgpalli hinnatakse kõrgelt ja saalid on alati täis.

Miinuseks võib olla see, et saalijalgpallurid on amatöörsportlased ning palka selle eest ei saa. Mängijad ohverdavad oma vaba aega, et mööda Eestit ringi sõita, sest neile lihtsalt meeldib see mäng.

Mööl: Futsali suur pluss on see, et külmal ajal ja kehva ilmaga on seda mõnus mängida. Mulle isiklikult meeldib ka see, et vahetusi saab teha pidevalt ja piiramatult - see annab võimaluse ühte mängu mängida erinevate strateegiatega vastavalt tulemusele. Kuna ma olen igapäevaselt jalgpallitreener Premium liiga tasemel, kattub mu graafik suuresti tippliigade graafikuga ning see oleks liigne surumine, et pere kõrvalt kogu see logistika paika loksutada. Saaliliigas on lühike hooaeg ning suur osa jääb tavajalgpalli mõistes hooajavälisesse aega ehk ma saan osaleda enamikus trennides ja mängudes. Ma mängisin tavajalgpalli III liigas ja sellel aastal liitun ilmselt mõne kõrgemal liigatasemel mängiva tiimiga, hetkel veel on võimekus selleks olemas.

Ausalt öeldes suuri miinuseid polegi välja tuua, mõlemad on nauditavad jalgpallivormid.

Loime: Miinuseks loeksin selle, et hooaeg on väga lühike - ei jõua korralikult sisse elada, kui juba läbi saab. Ka see, et kunagi ei tea, millal mäng läbi saab, sest murujalgpallis on kohtumine pärast 90 minutit läbi, aga futsalis võib matš kesta ka kolm tundi.

Plusse on seevastu palju. Kiire ja tehniline mäng, mis aitab kaasa väljakunägemisele ja seal liikumisele. Tooks veel välja selle, et saalijalgpall on vaatajasõbralik mäng - väiksem väljak, siseruum, kiirem mäng ja tõenäoliselt lüüakse rohkem väravaid.

Vnukov: Mõtlen, miks ma üldse saalijalgpalli mängima hakkasin. Kui Islandilt naasin, siis pakuti mulle seda proovida. Tulin, proovisin ning võitsin esimesel aastal Eesti meistrivõistlused ja minust sai parim väravakütt. Seega ma ei kaalunud enam suurt jalgpalli. Mulle meeldis see väga ja jäin saalijalgpalli juurde. Mulle sobib selline kiiremat tüüpi jalgpall.

Israel: Saali plussiks on see, et seal on alati soe mängida. Samuti on saalijalgpall ettearvamatu mäng. Jah, murul võib ka pall igasuguseid asju teha, aga distantsid, millega tuleb arvestada, on hoopis teistsugused. Ka kombinatsioonid on saalijalgpallis ägedad ning väravavahtidel on suur vastutus, seega ühest mängust saab kätte väga palju adrenaliini. Astmaatikuna on seevastu suurt jalgpalli palju lihtsam mängida, kuna suunamuutuseid on vähem ning jõudu jagub kauemaks.

Stüf: Plussiks on see, et mäng on atraktiivsem ja sündmusterohkem. Alati on soe ja ilm ei mõjuta pealtvaatajaid ega mängijaid. Miinuseks on see, et pole piisavalt finantsvahendeid - klubid teevad selle nimel tööd, et saaks asja veel paremini ajada. Aga kui juba suures jalgpallis on raske raha leida, siis saalis on see veel raskem. Samuti on miinuspool see, et klubidel puudub noortetöö, mistõttu jõutakse saali alles siis, kui murujalgpallist loobutakse.

Saalijalgpalli-meeskondade keskmine vanus on liiga kõrge. Eks on ka erandeid, näiteks Ida-Virumaal on õnneks nooremaid mängijaid ka, kes on mõnda aega juba saalijalgpalliga tegelenud. Mina avastasin saalijalgpalli alles siis, kui tegin 24-aastaselt suures jalgpallis kõrgliigaga lõpparve. Eraelu tuli lihtsalt peale, finantsiliselt oli vaja toime tulla ja jalgpallist saadav tulu polnud selleks piisav ega motiveeriv, et jätkata. Kuna see jalgpallipisik oli jätkuvalt sees ja tahtsin kusagil edasi mängida, siis nägin head väljundit saalijalgpallis.

Tutk: Isiklikult naudin futsali aastaajalist perioodi ehk sügise-kevade formaati. Samuti ka hooaja pikkust ja intensiivsust ehk mõõdukat mängude arvu ning lihtsam on taastuda mängude vahel. Lisaks ei tee paha treeningu- ja mängutingimused. Samuti on vähem pisivigastusi - vastasega kontakti minemise kiirus on väiksem. Ma arvan, et futsali hetkeolukord Eestis peegeldab asjaarmastajate võimekust ja ajalist panust selle arendamisse. Veel on palju samme, mis on tegemata, aga on, mida oodata!

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.