Oli see kõik nüüd võidu, viigi või kaotuse maiguga? Mine võta kinni. Igatahes on Eesti FIFA Series turniiri finaalis, saades raske mängu järel Keeniast jagu penaltiseerias. 

Kui ehk võis arvata, et võhivõõras vastane ja Eesti jaoks haruldased tingimused toovad kaasa ettevaatliku alguse, siis päris nii öelda ei saa. Eesti hakkas juba varakult rünnakul üsna julgelt mängima, osates samal ajal kohati ka palli hoides tempot dikteerida.

Eesti esimene hea võimalus avanes kaheksandal minutil, kui vasakult äärelt tegi hea sööstu Michael Schjönning-Larsen, kes väikese konksutamise järel palli napilt tagumisest ristnurgast mööda saatis.

Enne seda oli kaks nurgalööki ka vastastel, kuid 21. minutil kasutasime meie enda esimese suurepäraselt ära. Kevor Palumetsa pall paremalt äärelt leidis väravaesisele sööstnud debütant Tanel Tammiku, kes palli peaga võrku suunas - 1:0!

Keenia kasutas üsna palju ründamiseks vasakut äärt ning proovis sealt tsenderdusteni jõuda, kuid aafriklaste mäng oli iseäranis keskväljal üsna lohakas - puuted kippusid minema pikaks ja söödud pisut adressaadist mööda, mis tähendas, et Eesti mängijad said päris tihti lahtistele pallidele varba vahele ja sellest omakorda poolkiireid rünnakualgeid. Paraku ei sündinud neist enamjaolt midagi ohtlikku, pealelöökideni ei jõutud.

Paaril korral ähvardas hoopis Keenia, kuid ühel korral tõusis hea rünnaku ajal suluseisulipp ning paaril korral pidi otsustavalt sekkuma Karl Andre Vallner, kuid supertõrjeid vaja ei läinud.

Teist poolaega alustas Keenia aga väga otsustava survega ning viigiväravat ei tulnudki kaua oodata. Väga pika pallivaldamisega surus Keenia eestlased oma kasti lähistele. Suurepärane läbisööt leidis kastis Rabok Ogami, kes üks ühe vastu olukorra Vallneriga kindlalt lahendas - 1:1 ja Keenia mehed said väravatantsu püsti panna.

Eesti ei suutnud korralikult mängu sisse saada ka viigivärava järel ning nägi platsil välja pisut jõuetu. Pealelöögini jõudsime uuesti alles 64. minutil, kui Mattias Männilaan oma koondisedebüüdi lõpetuseks karistusalast väljast otse õhust peale lõi, kuid märki ei tabanud. See oligi teisel poolajal meie ainus (!) pealelöök.

Mängu lõpp vajus pisut ära ka Keenia poolt, kuigi nende arvele jäid selle aja kõige ohtlikumad võimalused - 83. minutil pääses kastist vabalt löögile Lawrence Okoth, kes meie õnneks virutas palli raamist mööda, esimesel üleminutil klaaris Ioan Yakovlev väravaesiselt üliohtliku tsenderduse.

Kuna formaalselt tuli võitja välja selgitada, järgnes penaltiseeria:

• Erko Jonne Tõugjas - kindlalt paremasse ristnurka, sees - 1:0!
• Odhiambo Otieno - vasakule alla nurka, Vallner aimas ära, kuid ei ulatunud - 1:1!
• Ioan Yakovlev - vasakule alla, väravavaht tõrjub - 1:1!
• Mohammed Bajaber -vasakule alla nõrk löök, Vallner püüab - 1:1!
• Michael Schjönning-Larsen - aeglaselt vasakule üles, sees - 2:1!
• Lawrence Okoth - alla vasakule, sees - 2:2!
• Alex Matthias Tamm - alla paremale, väravavaht aimas ära, aga napilt ei ulatunud - 3:2!
• Erambo Otieno - madalalt vasakule, sees - 3:3!
• Rauno Sappinen - latipõrkest sees - 4:3!
• Stanley Omondi - parema posti põrkest sees - 4:4!
• Markus Soomets - kindlalt madalalt parema posti kõrvale - 5:4!
• Richard Odada - teeb Vallnerile pette, nagu hakkaks hoojooksuta lööma, aga saadab seejärel Panenka üle värava - 5:4! 

Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Kõrgus merepinnast rikkus mängutempo?

Meie vaatest oli kurb näha, et teisel poolajal Eesti koondis väljakul sisuliselt kustus, aga ehk jäi piisava tähelepanuta see, et ka Keenia koondise mängijad ei suutnud viigivärava järel oma näilist eelist maksma panna. Kui Eesti puhul saab keskmäestikutingimused tuua vabandava asjaoluna, siis Keenia mehed peaksid selliste oludega väga tuttavad olema, sest nende kodustaadion asub sarnasel kõrgusel ning suurem osa meeskonnast on ilmselt enam-vähem 1500 meetri peal sündinud ja üles kasvanud.

Ilmselt oleks aus resümeerida, et Eesti ei jaksanud, aga Keenia ei osanud. Distsipliin kaitses ja taktika aitas meil mängu ilma seda kaotamata üle finišijoone viia, aga see oli ka kõik - rünnakuks enam teisel poolajal absoluutselt jõudu ei jagunud.

2. Nurgalöögid taas meie tugevus

Viimased mängud Küprose ja Keeniaga on toonud välja, et rünnakul on nurgalöögid taas meie relvaks. Kui üheksakümnendatel naljatati, et Eesti jaoks on nurgalöögid nagu penaltid, sest olime nendest skoorimises mihklid, siis vahepeal kadus just korneritest skoori tegemise oskus Sinisärkidel justkui ära.

Viimase kümne mänguga on aga meie tulemused selles osas pöördunud: viimati Küprose vastu "tootsime" nurgalöökidest kaks väravat, samuti skoorisime nurgalöögist aasta tagasi võõrsil Moldova vastu. Kümnest mängust neli nurgalöögiväravat on väga korralik näitaja!

3. Teise poolaja kollaps vajab analüüsi

Eesti koondis alustas mängu innukalt ja oli esimese 15-20 minuti põhjal platsil parem meeskond, kuid mida mäng edasi läks, seda rohkem kaldus mäng hoopis Keenia poole. Ühest küljest võiks seda ju seletada kõrgusega merepinnast, aga erinevus ei tundunud täielikult sellest tulevat - esiteks vaatas Jürgen Henn vahetuspingi poole alles natuke pärast tunni täitumist, teisalt oli Keenia kõige teravam kohe teise poolaja alguses, kui Eesti oli värskelt veerand tundi puhata saanud.

Kas põhjus oli selles, et Keenia lihtsalt võttiski kätte ja mängis teisel poolajal julgemalt ja otsustavamalt? Või jõudis lõpuks ikkagi teatud väsimusfaktor kohale? Fakt on aga see, et Eesti ei suutnud mängu muutust tuua ka vahetustega. Teine poolaeg oli meie mätta otsast päris õudne vaatamine. Kogu kolmveerandtunni jooksul suutsime teha üheainsa pealelöögi, kusjuures isegi seda oli võimaluseks palju nimetada.

4. Kogenematu kaitseliin ei kõrbenud

Jürgen Henn rivistas üles algkoosseisu, mille kolmene keskkaitseliin oli väga roheline: Erko Jonne Tõugjase kõrval alustasid tema vasakul käel debütant Tanel Tammik, paremal käel debütant Kristofer Käit. Eesti jäi küll kohati mänguliselt väga suure surve alla ning vajus kaitseliiniga oma karistusala piirile, kuid kui viigivärava olukord välja arvata, kus Keenia ründaja Tõugjase seljatagant saatuslikult välja vupsas, siis meie kaitse ei põlenud. Eestil oli küll väga vähe võimalusi, aga ka Keenia jõudis väga heade šanssideni vaid väga üksikutel kordadel.

5. Ootamatult palju publikut!

Kuna õhtune sama turniiri kohtumine kodumeeskonna Rwanda ja Grenada vahel algas samal staadionil vaid tund aega pärast Eesti ja Keenia matši lõppemist, sai ühe piletiga sisse mõlemale mängule. Seda võimalust kasutas ootamatult palju kohalikke - kui õhtusel mängul oli 45 000 inimest mahutaval Amahoro staadionil umbes 40 tuhat pealtvaatajat, siis Eestile ja Keeniale oli kaasa elama tulnud samuti mitukümmend tuhat inimest. Täpset arvu on väga keeruline hinnata, sest inimesi tilkus tribüünile pidevalt juurde - penaltiseeria ajaks oli neid staadionil ilmselt umbes 30 tuhat! 

6. Finaali järel läheb kiireks!

Võiduga kindlustas Eesti koha esmaspäeva õhtul mängitavas finaalis, mis saab Eesti aja järgi alguse alles kell 22.00. Pärast seda aega molutada ei ole: lennuk tagasi kodumaa suunas tõstab rattad asfaldilt juba vähem kui kolm tundi pärast lõpuvilet, lennujaamas tuleb mõistagi olla veel tunduvalt varem.

Protokoll:

27. märtsil kell 18 Kigalis Amahoro staadionil

Keenia - Eesti 1:1 (0:1), penaltitega võitis Eesti 4:5
51. Ryan Ogam - 21. Tanel Tammik

Hoiatused: 32. Richard Odada
Peakohtunik: Pacifique Ndabihawenimana
Abikohtunikud: Emery Niyongabo, Renovat Bizumuremy
Neljas kohtunik: Georges Gatogato (kõik Burundi)

Keenia: Ian Otieno, Rooney Onyango, Alphonce Omija, Frank Odhiambo, Abud Omar (65. Chrispine Erambo), Richard Odada, Manzur Okwaro, William Lenkupae (65. Lawrence Okoth) Zech Obiero (65. Austin Odhiambo), Ryan Ogam (87. Mohammed Bajaber), Job Ochieng (42. Ben Stanley).
Varus: Faruk Skhikhalo, Brian Bwire, Mike Kibwage, Daniel Sakari, Chrispine Erambo, Alpha Onyango, Duke Abuya, Austin Odhiambo, Ben Stanley, Mohammed Bajaber, Lawrence Okoth, Clarke Oduor.

Eesti: Karl Andre Vallner, Kristo Hussar (77. Ioan Yakovlev), Kristofer Käit, Tanel Tammik, Erko Jonne Tõugjas, Michael Schjönning-Larsen, Markus Poom (66. Markus Soomets), Kevor Palumets (77. Vladislav Kreida), Patrik Kristal (86. Karel Mustmaa), Mattias Männilaan (66. Alex Matthias Tamm), Rauno Sappinen.
Varus: Kaur Kivila, Henri Perk, Joseph Saliste, Sander Tovstik, Robert Veering, Mihhail Kolobov, Markus Soomets, Vladislav Kreida, Rommi Siht, Karel Mustmaa, Ioan Yakovlev, Alex Matthias Tamm.