Eesti koondise mängud tänavusel FIFA Series turniiril toimuvad Rwanda pealinnas Kigalis Amahoro staadionil, mis asub merepinnast ümmarguselt 1500 meetri kõrgusel ehk keskmäestikutingimustes. Euroopast tulevate jalgpallurite jaoks on tegu täiesti võõra olukorraga.

• SN Rwandas | Rohelise tagaliiniga Eesti proovikivi. Kas tõendame, et FIFA edetabel näitab aiateibaid?

Nimelt asuvad Euroopa jalgpallistaadionid reeglina sedavõrd lameda maa peal, et nii kõrgel jalgpalli mängimine on tõeline haruldus. Euroopa koondistest on näiteks ainsana enam kui tuhande meetri kõrgusel Andorra koduväljak (1023 m). Tippliigade seas paistab silma Madrid, kus näiteks Santiago Bernabeu areen asub merepinnast 700 meetri kõrgusel. Ühesõnaga: Euroopa klubijalgpall toimub enamjaolt üsna madalal.

Maailma mõistes on Kigali ja 1500 meetrit koondisevuti osas suhteliselt ülemises otsas, järjekorda pannes teises kümnes. Aafrikas mängitakse veel kriips kõrgemal näiteks Etioopias (Addis Ababa, 2355 m) Lõuna-Aafrika Vabariigis (Johannesburg, 1753 m), Lesothos (Maseru, 1600 m) ... ja meie tänase vastase Keenia kodustaadionil Nairobis (1795 m).

Mida keskmäestikutingimus jalgpalli ja jalgpallurite jaoks tähendab? Tehniliselt on õhu koostis on küll suuresti samasugune nagu merepinnal, kuid kehal on sellest langenud osarõhu tõttu keerulisem hapnikku omastada. Mida kõrgemale minna, seda kiiremini võtab hingeldama, seda rohkem tekib tunne, nagu õhku ei tuleks peale, seda kõrgemale tõuseb samasuguse pingutuse juures pulsisagedus. Mõistagi jätab see jälje ka füüsiliselt sedavõrd nõudlikule ja pikka aega kestvale spordile nagu jalgpalli mängimisele. Aga kui suure?

Aklimatiseerumisaega jäi pigem väheks

"Natuke ikka on vahet tunda. Teed paar sprinti ja tunned, et kui oleks kodumaal, siis ilmselt nii väsinud ei oleks," märkis eilsel pressikonverentsil ka Patrik Kristal. "Aga üldiselt on okei, tiimina oleme sellega ära harjunud. Meil on hea personal abis, kes meid abistab. Tuleb enda eest tavaliselt rohkem hoolitseda ja rohkem vedelikku tarbida."

Kristali väidet spurtide kohta toetavad ka teadusuuringud, mis on näidanud, et just kõrge intensiivsusega sprintide arv on see, mis jalgpallis keskmäestikutingimustes kõige rohkem kannatab. Üks 2013. aasta uuring (Garvican et al) tuvastas näiteks, et 1600 meetri kõrgusel väheneb sprintide arv mängus merepinnaga võrreldes lausa 150 protsenti! Kogu mängus läbitav distants seevastu nii drastiliselt ei muutu, vähenedes umbes kolm protsenti.

Teadus ütleb ka seda, et merepinnalt 1500 meetri kõrgusele tõustes on ideaalne aklimatiseerumisaeg kolm kuni viis päeva. Eesti koondislaste puhul toimub esimene mäng olenevalt saabumisest kas neljandal või viiendal Rwandas viibitud päeval ehk piiri peal. Arvestades aga seda, et sisuiliselt kogu vastasmeeskond on sellisel kõrgusel üles kasvanud ja elab-mängib seal ka praegu, ei ole olukord meie jaoks lihtne.

Mõne mängijaga niisama juttu ajades tõdetakse, et lisaks kõrgusele on senistes trennides olnud faktoriteks ka kõrge õhuniiskus, soe ilm ja kõrvetav päike, mis on päevasel ajal teinud trennid üsna keeruliseks, nii et ühe teguri mõju on teisest olnud raske eristada. Õnneks toimuvad mängud õhtupoole, kus palavus ei tohiks enam rolli mängida, samuti on olukord iga päevaga paremaks muutunud. Tõsi on aga ka see, et mänguga võrreldavat pingutust ja koormust seniste treeningute jooksul saadud ei ole.

Boliivia keerab vinti peale

Isegi Kigali ja 1500 meetrit on aga täiesti nuusata selle kõrval, kuidas on kõrgus merepinnast saanud relvaks Lõuna-Ameerikas. Väga kõrgel asuvad seal staadionid näiteks ka Kolumbias (Bogota peamine staadion El Campin asub 2553 meetri kõrgusel, kuid koondis ei ole seal viimasel ajal mänginud) ja Ecuadoris (2734 meetrit), aga selles vallas on täiesti omas kategoorias Boliivia.

Lõuna-Ameerika konföderatsiooni kümnest liikmest jalgpalli mõttes ajalooliselt kõige kehvem riik on otsustanud, et ülikõrgel mängimine ongi teadlikult üks nende relvasid. Pealinn La Paz asub 3650 meetri kõrgusel ning on sellega pika puuga maailma kõige kõrgem pealinn. Sealsele staadionile mängima minemine on alati teistele koondistele väga keeruline ülesanne.

2007. aastal otsustas FIFA olude võrdsustamiseks ja mängijate tervise kaitsmiseks kehtestada vastuolulise määruse, mis ütles, et edaspidi on keelatud rahvusvaheliste mängude pidamine kõrgemal kui 2500 meetrit üle merepinna. Mõistagi puudutas see sisuliselt vaid kolme riiki (Boliivia, Ecuador, Kolumbia) ning teenis sealt koheselt väga vihase reaktsiooni, misjärel piir kuu aega hiljem 3000 meetrile tõsteti ning 2008. aastal sootuks tühistati. Tühistamise poolt olid sealjuures kõik Lõuna-Ameerika riigid peale Brasiilia, kes oli algse keelu initsiaator.

Takistuste puudumisel otsustas Boliivia kaks aastat tagasi vinti veelgi juurde keerata ning mängib nüüd kodumänge El Alto ("alto" tähendab hispaania keeles "kõrge"!) linnas värskelt renoveeritud staadionil, mis asub merepinnast ei rohkem ega vähem kui 4150 meetri kõrgusel. Kuuest MM-valikmängust, mis seal jõuti viimases valiksarjas pidada, võideti neli ja viigistati kaks, mis aitas meeskonna MM-valiksarja play-off'i, kus eile esimeses ringis (neutraalsel pinnal) Surinamest jagu saadi ning teisipäeval Iraagi vastu otsustavas mängus platsile tullakse.

Boliivia on seetõttu ilmselt maailma kõige tugevama koduväljakueelisega koondis. Mõned arvud selle ilmestamiseks: viimases MM-valiksarjas teeniti üheksa kodumänguga kokku 17 punkti (väravate vahe 13:7), üheksa võõrsilmänguga aga vaid 3 punkti (väravate vahe 4:28)!

Boliivia tingimused on sedavõrd karmid, et võõrsilmeeskonnad jätavad seal riietusruumi ja väljaku kõrvale suisa hapnikuballoone, millest vaevatud mängijad kohtumise ajal leevendust otsivad. Teadus ütleb, et merepinnalt tõustes läheb sellisel kõrgusel sportlasel aklimatiseerumiseks aega vähemalt kaks nädalat - põgusate koondiseakende ajal võib sellest aga vaid unistada.