Kümme aastat valitsesid Hispaania jalgpalli kõrgliigat kaks klubi. Barcelona ja Real Madrid jagasid 2004-2014 vahel kõik kodused liigatiitlid, kuni Atletico duopoli murdis. 

Nende kahe superklubi eelarved on üüratud. Nad saavad osta endale mängijaid, keda nad tahavad. Kõik tahavad neid esindada, sest see garanteerib tiitleid. Üks klubi ajab teist taga, kui võrrelda nende rekordeid ja ajaloolisi saavutusi. Enamasti otsustavad nemad, kes tiitli võidab - seda vähemalt Diego Simeone ja Atletico Madridi sekkumiseni. Aga mis täpsemalt on Atletico Madrid nii tugevaks teinud, et isegi Ronaldo ja Messi pead sügavad, kui Madridi suuruselt teine klubi neist üle käib?

Taktikaliselt ei ole siin midagi keerulist. Kaitses mängitakse madalal, mida näitab ka nende uskumatult väike arv suluseise, mida nad keskmiselt igas mängus tekitavad – vaid 0,7 suluseisu mängus. Lisaks ülerahvastavad nad väljaku keskmise osa, mis sunnib vastaseid mööda ääri mängima ning see võimaldab kaitsjatel ründajaid rohkem üks-ühele ette võtta, mis teeb nende töö kergemaks, kui ründajatel abilisi pole. Simeone on loonud ämblikuvõrgulaadse kaitsesüsteemi, kus mängijad on niivõrd hästi treenitud, et teavad täpselt, millal liinid kinni tõmmata, vastaseid suruda ning ohtlikemaid mängijaid pitsitada.

Selle kohta ei ole paremat näidet kui Meistrite liiga veerandfinaalide teine mäng Barcelona vastu. Vaatamata sellele, et palli hoiti vaid 23% mänguajast ja õnnestunult sooritati vaid 116 söötu katalaanide 588 vastu, lõi Atletico rohkem väravalöömisvõimalusi ning Lionel Messi ei teinud Atletico kastis mitte ühtegi pallipuudet. 2:0, šahh-matt.

Igal lool on kaks poolt - mida tähistab Atletico tegelikult?

Atletico Madridi evolutsioon Euroopa liiga võitjatest Meistrite liiga tiitlitaotlejateks lisab meeskonnale palju austust. Simeone on kokku pannud fokusseeritud ja pühendunud üksuse, kes suudab segada ilmselt iga meeskonna mängurütmi maailmas. 

Paraku ei piisa sellest, et olla nii-öelda rahva meister või keegi, kes esindab väikest osapoolt Clasico duo varjus. Nad ei vääri paljuski neid kiidusõnu, mis nende suunas teele saadetakse, ükskõik, kui väga Simeone meeskonnaga selle nimel vaeva näeb. Hispaania pealinna klubi on viimastel aastatel hakanud esindama moodsa jalgpalli varjupoolt: aina kasvavad võlad, kolmanda isiku omandivaidlused ning vastutusest lahtiütlemine.

Kui arvestada sissetulekuid ning toetajaskonda, on Atletico nendes valdkondades Hispaania suuruselt kolmas meeskond, kuid raskusi on sisemiselt korra majas hoidmisega. Atletico finatsjuhtimine on saanud suure kriitika osaliseks juba 1990. aastatest, kui Jesus Gilist sai klubi enamusaktsionär.

Järele on jäänud meeskond, kes eirab regulatsioone ning majanduslikke nõudmisi, mida liigas mängivatele klubidele esitatakse. Aastal 2000 langesid nad kõrgliigast välja, aga veel enne korraldati nende kontorites reid kuulsa Caso Atletico raames, mis saatis Gili kolmeks ja pooleks aastaks vangi. Tõsised karistused said ka Enrique Cerezo ja Miguel Angel Gil Marin, kelle käes kahe peale tänaseni 72% klubist.

Meeletud võlad

Atletico lõpetas kahe aasta jooksul madalamas liigas mängides maksude maksmise. Sellega hoiti kokku umbes 46 miljonit eurot, mis kiirendas nende pääsemist Segundast.

2011. aastaks võlgnesid punavalged hoomamatud 517 miljonit eurot, millest ainuüksi 171 miljonit oldi võlgu maksuhalduritele. Hispaania valitsus oleks võinud võla välja nõuda, aga selle asemel pakkusid nad klubile 4,5% suurust intressi aastas, sundides Atleticot maksma 15 miljonit eurot aastas võlgade katteks.

Hispaania kahetsusväärne majanduskriis, mille tipphetkel oli iga neljas hispaanlane töötu, võimaldas Atleticol oma olukorda leevendada. Majandus- ja finantsprofessor Jose Maria Gay ütles ajakirjale Die Welt aastal 2012: "Valitsus ei saa nõuda klubidelt makseid ilma neid sandistamata ning nende toetajates pahameelt tekitamata. Arvestades riigi majanduslikku seisu, on ebamõistlik alustada disfunktsionaalsete poliiside elluviimist, mis võib kahjustada meistrivõistluste imagot, millel on kaubanduslik väärtus."

Selline mõtlemine aga tähendas, et lodevus valitses. Müncheni Bayerni endine president Uli Hoeness näitas oma pahameelt, vihjates samal ajal sellele, kuidas Euroopa liit Hispaaniale 2012 rahasüsti andis. Ta ütles: "See on mõeldamatu. Me maksame neile sadu miljoneid, et nad p*****t välja aidata, aga klubid ei maksa oma võlgu."

Gili juhtimise all oli maksude mitte maksmine Atletico modus operandi. Kuigi nad on tänaseks alustanud oma võlgade maksmist - vähemalt teoorias - siis ei saa võlad tagasi makstud isegi järgmise kümnendi alguseks.

Kes maksab mängijate eest?

Selle asemel, et võtta asja tõsiselt ning elada oma võimete piires, on Atletico kulutamist jätkanud. Pärast Euroopa liiga võitmist 2012. aastal pidas UEFA mõneks ajaks kinni nende auhinnarahad, kuna klubi oli rikkunud FIFA Fair Play ehk majanduslikult ausa mängu reegleid. Atletico oli üks esimesi klubisid, kellele liidu poolt karistus määrati - kuigi see tühistati hiljem, ei ole midagi imestada, et  nad uuesti tähelepanu alla sattusid.

Mitte kaua pärast seda, kui Sergio Agüero müüdi Manchester Cityle, et finantsid tasakaalu viia ja maksuametit eemal hoida, jõuti Portoga Radamel Falcao ülemineku osas 40 miljoni euro suurusele kokkuleppele. Oli ilmselge, et klubi ei suuda ise ülemineku eest maksta ning selleks, et kolumbialane meeskonda tuua, pöörduti viimases hädas riskifondi Doyen Sports poole, kes nõustus maksma poole ründaja ostusummast.

Falcao võis nautida elu Atleticos, aga fakt on see, et klubi ei saanud teda algusest peale lubada. See aga ei peatanud neid, sest Falcao ei olnud ainuke - 2013. aasta uurimuse kohaselt kuulusid ainult kuus meest täielikult klubile. Vaatamata Doyeni abile ei suutnud Atletico ikkagi oma kohustust Porto ees tasuda. Mõnede väidete kohaselt oli Portugali klubi väga lähedal FIFA poole pöördumisele, et asi lahendada, sest Atletico ei suutnud oma makseid tasuda. Veidi pärast kuulujutte ilmus Doyeni nimi Atletico särgile.

Pidades läbirääkimisi järgmise võimaliku särgisponsori üle, oli Atletico väga lähedal lepingu pikendamisele Aserbaidžaani turismiarenduskeskusega, mis pani nii mõnelgi inimesel kulmud kerkima juba esimesel korral. Agentuur maksis esimese 18 kuu eest klubi särgil 18 miljonit eurot, kuid hästi dokumenteeritud inimõiguste rikkumised aserite juures on tekitanud küsimusi sponsori jätkusuutlikkuse üle.

Lisaks selgus 2011. aasta raportist, et klubi võlgnes oma töötajatele 52 miljoni euro ulatuses palgaraha. Mängujuht Diego andis oma teisel Atletico-perioodil sisse 59 000 euro suuruse võlanõude väljamaksmata palgaraha osas.

Mis saab?

Meistrite liiga finalisti tuleviku ümber on suured küsimärgid. Ei ole küsimustki, et Vicente Calderoni klubi on rajatud ebastabiilsele vundamendile. Kui kauaks jääb Simeone? Kas talle antakse lisaraha, et meeskonda tugevdada? Kust see raha tuleb? Kas nad jätkavad oma Agüerode ja De Geade müümist, et tagada klubile majanduslik turvalisus?

Atletico jaoks on käes aeg oma asjad korda saada ja näitada maailmale, et nad suudavad ka oma vahenditest ära elada. Elada pidevas hirmus oma majandusliku suutlikkuse ning klubi tuleviku osas ei ole kaubandusliku külje pealt kasulik, sest varsti ei suudeta klubi sponsoriks meelitada ka Ärma talu.

Klubi majanduslikule seisule vaatamata ei saa me ära unustada, mida mängijad, kellel ei ole klubi võlgadega suurt seost, suudavad nii koduses liigas kui Euroopas ära teha. Simeone raudse rusika all on meeskond teinud uskumatut, aga kui kauaks see kõik kestma jääb, näitab vaid aeg.