Mullu jaanuaris FC Flora ridadest Hollandisse Utrechti siirdunud Tony Varjund on kodus tagasi. Hollandlastega enneaegselt laenulepingu lõpetanud ja Eesti meisterklubisse naasnud 18-aastane ründaja põleb soovist eeskätt tõestada, et aastaga välismaal õpitu on teinud temast igas mõttes mehisema mängija.

Kuidas Varjundi viimast aastat võtta? Ebaõnnestumisena? Pessimist leiab kindlasti sellekski võimaluse. Flora eest jõudis ta noorusest hoolimata kirja saada 38 mängu ja üheksa liigaväravat ehk ennast juba omajagu tõestada. Läbilöök Utrechti duubelmeeskonda, mida Varjund ise Hollandisse kolides ja veel sügiselgi Soccernet.ee-ga vesteldes ihkas, jäi aga siiski tulemata.

Eelmise hooaja teises pooles sai ta Eerste Divisies ehk esiliigas kirja viis mängu, suvest saadik enam ei ainsatki. Minuteid - ja väravaid - kogunes U19 liigas, kuid see polnud see, mille pärast Varjund Hollandisse kolis. Nii sündis otsus pool aastat enne tähtaega laenuleping lõpetada. "Otsus oli mõlemapoolne. Ma ise tahtsin väga tagasi. Ja klubi mõistis ka, et nii on targem," võtab Varjund nüüd Soccernet.ee-ga vesteldes kokku.

Aga mida ütleb optimist? Tema nägi juba suvel Eesti noortekoondise mänge vaadates, et Varjund on mängijana teinud suure arenguhüppe. Tugevamaks, nutikamaks, enesekindlamaks, kusjuures viimane omadus väljendub aastataguse ajaga võrreldes eriti selgelt ka Varjundi jutus. Ning ründaja toonitab korduvalt, et ta ise võtab Hollandi-perioodi kui väärt õppetundi. Otsesõnu öeldes - mehistumise aega.

"Positiivset on kindlasti palju. Elad üksi, karastud igatepidi nii väljakul kui väljaku kõrval. Visati kohe vette. Mis siin salata, raske oli!" meenutab Varjund. "Aga kui tulin sügisel koondise eest mängima, siis tundsin, et viimane aken läks juba hästi. Hea küll, lõin vaid ühe värava, see ei ole nii märkimisväärne, aga just mänguliselt," kirjeldab Varjund kohtumisi Luksemburgi ja omaealiste Euroopa tippu kuuluva Prantsusmaaga, kellest viimase vastu õnnestus tal ka skoori teha.

Kõrvaltki paistab, et ehkki juba 15-aastasena Flora esindusmeeskonnas debüteerides oli Varjund oma vanuse kohta füüsiliselt silmapaistev, on ta selles osas viimase aastaga suure sammu edasi teinud. Ründaja kinnitab, et tunnetab seda ka ise. "Parem füüsis paistab välja mitte ainult kaalus, aga kõiges! Midagi tuleb muidugi ka lihtsalt vanusega, aga need kavad, mis Hollandis anti ..." jätab Varjund mõttekäigu ühetähenduslikult lõpetamata.

"Ja üleüldse see jalka, mis seal oli. Ründavad mängijad said Utrechtis palli väga sageli seljaga värava poole ja pidid ise selle hoidmise eest hoolitsema. Eestis ma seda kindlasti nii palju ei kogenud. Visatakse sulle pall ebamugavale kõrgusele ja 90-kilone habemik surub selga – pead säilitama!" ilmestab ta keerulist keskkonda värvikalt. "Ka tööraadius oli oluline. GPS oli alguses asi number üks, mida vaadati. Kopsumaht peab kõva olema!"

Kõvast puust konkurendid

Kuid millest siis ikkagi puudu jäi? Varjund nendib, et praegu leidus Utrechti duublis temast märksa kogenumaid mehi. "Kui vaadata, kes seal mängisid, siis need olid tegijad vennad. Esinduse vennad. Mehed, kes on olnud näiteks Hollandi koondises. Neid usaldatakse sõltumata sellest, mida nad vahel platsil teevad, ja nad olid ka väga heas hoos. Minu positsiooni mehed tegid seal väravarekordeid. Oli vägev vaadata, et neil läheb hästi. Aga et ma ise sinna murraksin ... Ei olnud praegu reaalne," tõmbab Varjund rahulikult, aga kindlalt teemale joone alla.

Kiire pilk protokollidesse kinnitab Varjundi juttu. Jong Utrechti selle hooaja edukaim väravakütt ja põhiline tipuründaja rolli täitja on seni olnud 22-aastane Noah Ohio, kes käinud poisina läbi nii Manchester Unitedi, Manchester City kui ka RB Leipzigi süsteemist ning pidanud juba hulga kohtumisi Austria ja Belgia kõrgliigas.

Topscorer van de Tweede Periode 🏆
Noah Ohio 🫡 pic.twitter.com/C4irMO5tk3 — FC Utrecht (@fcutrecht) December 22, 2025

Eelmisel hooajal sai Ohio Utrechti esindusmeeskonna särgis Eredivisies kirja 24 mängu ja viis väravat, Hollandi U21 koondist on ta esindanud 22 korda ja löönud üheksa väravat. Omajagu on duublil abiks käinud väravaid löömas ka näiteks 20-aastane Emirhan Demircan, Müncheni Bayerni kasvandik ja Türgi noortekoondislane, kel sellest hooajast Eredivisies kirjas kuus kohtumist.

See kõik ei tähenda, nagu poleks Varjund kohati enesekriitiline. "Kindlasti oleks saanud end Utrechti süsteemi veel paremini sisse mängida. Kas seal õpitu nüüd tingimata mu trump on ja kas olen selle tõttu kuidagi teistele klubidele ahvatlevam ... raske öelda. Aga selles süsteemis mängisin end paremini sobivamaks, seda küll. Sinna minnes ma ei otsinud mängus absoluutselt võimalusi palli katta, aga aastaga muutusin täielikult," leiab ta.

Tagasitulek pole jalutuskäik

Premium liigasse ja Florasse naasmine ei tähenda loomulikult, nagu võiks Varjund sirge seljaga otse algkoosseisu jalutada. Ees ootavad ees eelmise hooaja parim väravakütt, end pika vigastuspausi järel tagasi koondise vaieldamatuks esiründajaks mänginud Rauno Sappinen, ning kesises Tallinna Kalevis mullu eredalt silma paistnud Taaniel Usta. On ütlemata selge, et kumbki ei tahaks vabatahtlikult Varjundile ainsatki mänguminutit loovutada. Kodumaale naasnud ründaja siht on sellest hoolimata paigas.

"Tuleb kõvasti tööd teha! Ja ennast tõestada. Eesmärgiks on teha elu parim hooaeg. Tahan näidata, et välismaa taust on mul nüüd olemas. Oli elu kõige raskem aasta üldse! Aga nüüd tahakski, et vennad, kes ei ole mind aasta aega näinud Premmis mängimas, vaataksid – oo, see vend on kuskil ära käinud. Ja kuskil kõvas kohas," sõnastab Varjund rahulikult, aga väga enesekindlalt esmase sihi.

Florasse naasmine oli tema sõnul laenulepingu lõpetamise järel ainuvõimalik valik, kusjuures erilist rolli ei mänginud ka asjaolu, et Flora tuli meistriks ja seeläbi ootavad suvel ees potentsiaalselt paremad võimalused end eurosarjas proovile panna. "Ma ei vaadanud absoluutselt mitte kuskile mujale," kinnitab ta väga rõhutatult. "Esimene pilk oli siia tagasi. Et tuldi meistriks – vägev muidugi. Aga kui oleks saadud ka mõni teine koht, oleksin ikkagi tahtnud tagasi Florasse."

Kas Varjund teeb tööd eesmärgiga end ühel päeval taas välismaal proovile panna? "Kindlasti. Aga proovin ikka aus mees olla – ei ole päris nii, et hüppan kiiresti tagasi Florasse ja siis jälle kiiresti välja," ilmutab ründaja taas küpsust. "Kõige lahedam oleks esmalt olla ikka ... kuidas ma ütlen? Noh, täielik mees! Ma kindlasti ei kahetse Utrechti-aega, aga läksin ikkagi veidi vara. Ma ei olnud valmis. Kui järgmisel korral lähen, siis tahaks minna nii, et ei pea mõtlema, kas sobin uue klubi süsteemi, vaid nii, et viska mind kuhu tahes - ja ma mängin!"