Eesti jalgpallifänluse ajalugu, 2. osa (3)
Eesti jalgpallifänluse ajaloo kirjeldus jätkub Indrek Schwede hinnanguga Teise maailmasõja eelsele perioodile ning kokkuvõttega.
Kui eile avaldatud esimeses osas andis antud perioodile põhjaliku hinnangu Tiit Lääne, siis täna tõmbame nn. "esimese vabariigi" ajale joone alla.
Seekordseks intervjueeritavaks on spordiajakirjanik Indrek Schwede, Jalka peatoimetaja ja raamatu “Väike jalgpallipiibel” autor, kelle sulest on peagi oodata suurteost Eesti jalgpalli ajaloo kohta.
Eesti fänluse ajaloo uurimustöö avaldamisega jätkame kuni laupäevani, mil Eesti jalgpall ametlikult saja-aastaseks saab.
Indrek Schwede hinnang Eesti jalgpallile aastatel 1920-1940:
Millist tähendust omas jalgpall inimeste jaoks 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel?
Väga raske on seda alati öelda, et ajajärgul, kus sa pole elanud, on üks või teine asi midagi tähendanud, aga selge on see, et jalgpall oli spordiala number 1 ja see on väga loogiliselt tuletatav. Saale ja halle ei olnud ning näiteks ka korv- ja võrkpall olid välisalad, neid mängiti suvel ja mitte nii nagu praegu talvel. Kuna jalgpallistaadionid olid suured, mäng ise atraktiivne inimeste jaoks, siis kujuneski ta publikualaks number 1. Ka Eesti meistrivõistluste parematel mängudel oli kuni 2000 inimest kindlasti vaatamas, rääkimata siis maavõistlustest.
Kuidas hinnata jalgpalli populaarsuse kasvu ja riigi poliitikat jalgpalli kui spordiala suhtes?
Jalgpalli populaarsus kasvas koos aastatega, kas või selle tõttu, et mäng ise arenes. Kujunesid välja lemmikmängijad, lemmikklubid inimeste jaoks, keda käidi jälgimas, ning 30ndatel aastatel algasid ju ka maailmameistrivõistlused ja 20ndate aastate lõpus Balti turniir. Kui 1928. aastal Balti turniirid algasid, siis tähendas see inimestele ju sisuliselt aasta kõige tähtsamat sündmust, eriti, kui see turniir oli Eestis.
Algasid MM-valikmängud. Eesti on teatavasti pidanud maailma kõigi aegade esimese valikmängu, Rootsi vastu ja see tähendas kahtlemata publikuarvu tõusu. Lisaks sai Kadrioru staadion 30ndate alguses uue tribüüni, mis tähendas ka uute istekohtade juurdetulekut. Jalgpall oli ilmselgelt publikuala number 1.
Millisest rahvusest tollal mängijad olid? Kas oli üldse ka mitte Eesti rahvusest mängijaid?
Mängijad olid tollal eestlased seetõttu, et Eesti rahvastiku koosseis oli selline, kuskil 88% kogu rahvastikust oli eestlasi. Kahtlemata oli ka ida poolt mängijaid. Eelkõige Narva poolt ja Narva meeskondades oli küll venelasi mängijateks, aga valdavalt vastas platsil olijate rahvuslik kooseis riigi rahvuslikule koosseisule.
Aastate 1920-1940 analüüs ja kokkuvõte:
Eesti Vabadussõda lõppes Tartu rahuga 2. veebruaril 1920. Sellejärgselt algas riigi kiire ülesehitamine. Nagu sissejuhatuses sai juba mainitud, leidis Eesti jalgpalli rahvuskoondise esimene kohtumine aset juba 8 kuud hiljem, veel enne kui oldi jõutud ametlikult asutada Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ning kui polnud peetud veel ametlikke meistrivõistlusigi, mis leidsid esmakordselt aset 1921. aastal.
EJL loodi 14. detsembril 1921. Asutajateks olid Kalevi, Spordi ja Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK) esindajad. Järgmise aasta suvel lähetas EJL liitumisavalduse FIFA-le. 1923. aastal Genfis võeti Eesti vastu koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguaiga. FIFA-sse kuulus sel hetkel 27 riiki. (Indrek Schwede “Väike Jalgpallipiibel”: lk. 9-10)
Eesti riik lülitus rahvusvahelisse ellu võimalikult kiiresti. Spordimaailmas on ehk parimaks näiteks tõik, et juba 1920. aasta Antverpeni olümpiamängudelt sai Eesti omale esimese olümpiavõitja raskejõustiklase Alfred Neulandi näol.
Jalgpalli kiiret arengut näitab aga see, et juba 1923. aastal seadis jalgpalliliit üles ettepaneku meeskonna olümpiale saatmiseks. Olümpiakomitee andis nõusoleku ja ettevalmistus võis alata. Esimeseks kiireks sammuks oli välistreeneri leidmine, sest kodumaistel arvati oskustest nappivat. Ungarist palgati Ferenc Konya, kes veel 1923. aasta hilissügisel mehed kokku võttis ja treeningud käima pani. (Tiit Lääne “Magnetkätega mees”: lk. 18—19, 32)
Järgnevatel aastatel toimus Eesti riigi vaikne areng ning rahvas rikastus vaikselt. Täpselt niisamuti käis ka jalgpalli käsi. Kui rahvas muutus jõukamaks, täheldati ka tööliste järjest suurenevat osakaalu jalgpallipubliku osas. Jalgpalli populaarsuse kasv väljendus selleski, et üha enam oli staadionil publiku seas ka poliitikuid. Nii näiteks avas Tallinnas 30. augustil 1931 Balti turniiri, mille kodupubliku rõõmuks Eesti võitis, riigivanem Konstantin Päts. (Tiit Lääne “Magnetkätega mees”: lk. 97)
12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjaväe etteotsa naasnud kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise (s.o. paremäärmusliku riigipöörde ärahoidmise) ettekäändel toime sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukamate erakondade esialgsel vaikival heakskiidul kuulutati riigis välja kaitseseisukord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400 vapside juhtiva tegelase arreteeriti. Eesti poliitilises elus algas nn. vaikiv ajastu (1934–1938).
1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu (opositsioon boikoteeris selle valimisi) töötas Pätsi eelnõu alusel välja Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938. 24. aprillil 1938 valijameeste poolt presidendiks valitud ainukandidaat Päts nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga. “Vaikivast olekust” hoolimata arenes Eesti elu tervikuna jõudsalt edasi: rahvas harjus oma riigiga, riigimonopolistlik majandusmudel aitas kaasa elatustaseme kiirele tõusule; suurt edu saavutati eestikeelse professionaalkultuuri ja haridussüsteemi loomisel.
Hoolimata riigipööramisest on eelpoolkirjeldatud aega nimetatud ka kuldseks ajastuks, sest Eesti õitses. See väljendus hästi ka jalgpalliväljakutel. EJL-i statistikale tuginedes saab väita, et antud perioodil oli suurenenud rahvuskoondise keskmine kodumängude külastatavus, mis päädis kahel korral (1938 ja 1940) täismajaga, 12 000 pealtvaatajat, Läti vastu.
1940. aasta juulis olid Nõukogude Liidu väed juba pikemat aega Eestis. Samas peeti kolm päeva enne eesti lõplikku okupeerimist, 18. juulil täistribüünide ees maavõistlus Lätiga. Mäng kujunes spontaanseks ülestõusuks okupantide vastu, mis algas terve hümni laulmisega, lubatud ühe salmi asemel ning päädis Kristjan Palusalu õlalevõtmisega ning Pätsi juurde viimisega. (Tiit Lääne “Magnetkätega mees”: lk. 221-223)(Indrek Schwede “Väike jalgpallipiibel”: lk. 21-22)
Esimest osa saab lugeda siit. Järgmine osa juba homme!
