Eesti koondis Belgias – läbikukkunud (6)
Eesti jalgpallikoondise esinemine pühapäeva õhtul Brüsselis Belgia vastu oli sedavõrd halb, et sel aastal juba kolmandat korda (!) ei hinda Soccernet.ee mängijaid individuaalselt, vaid annab meeskonnale kollektiivse hinde.
MM-valiksarja teises võõrsilmängus saadi teine häbistav kaotus. Kui Bosnia ja Hertsegoviinale jäädi alla 0:5, siis Belgiale koguni 1:8. Eesti sai oma valikmängude läbi aegade kõige nigelama tulemuse. Lisaks on tänavusest aastast ette näidata suurepäraselt sitt mäng valitseva Euroopa meistri Portugaliga, kui enne EM-i saime taaskord võõrsil 0:7 paki.
Eesti koondis – 2. Täielik katastroof. Kellegi jaoks ei ole üllatus, et Belgia on maailma üks vaieldamatuid tippmeeskondi ja et see tiim pungitseb säravatest jalgpalluritest, kuid 1:8 on skoor, mida koondisejalgpallis eksisteerida ei tohiks.
Eesti tegi täiesti kohutava alguse, kui juba 30. sekundiks kingiti teist mängu järjest vastasele nurgalöök. Kaheksandaks minutiks oli esimene värav ka enda võrku lastud. Mehed olid närvilised, lohakad. Eksiti kõige lihtsamate söötude ja omaksvõttudega, ei suudetud kinni panna tsoone. Mingisuguse kindluse andis Henri Anieri värav pooltunni täitumisel, misjärel Eesti järgmised 30 minutit suutis ka jalgpalli mängida.
Täistunni täitumise järel lasti aga kaheksa minutiga omale kolm tükki lüüa ning lõpus veel kaks. On raske tuua välja midagi, mida Sinisärgid tegid hästi. Ämbrisse astuti standardolukordade kaitsmises – jälle -, kollektiivses ja ka individuaalses kaitsemängus. Mehed justkui võitlesid ja proovisid, aga ometi tulemust ei olnud. Belgia oli nagu teismeline kaak, kes võttis väikeselt poisilt kommi ära – kaheksa korda.
Koondise peatreener Martin Reim raputas lõpuvile järel endale tuhka pähe ja õigesti tegi, sest sellise krahhi puhul ei saa ainult mängijate suunas vaadata. Nagu ta isegi ütles, kõrge pressimine väsitas mehed ära ja selle pealt olid individuaalsed käkid (nii positsioonivalikus kui palliga toimetamisel) üha lihtsad tulema. Tuleb au anda, et ta soovis Belgia vastu ka ise palliga mängida, aga antud keskkonnas, mitmekümne tuhande välisfänni ees, me seda ei suutnud. Nagu ei ole seda tänavu suutnud ühelgi korral.
On selge, et probleem ei ole siin pelgalt meie oskustes, vaid eelkõige on tegu ka vaimse nõrkusega. Me kardame, pelgame, väristame ja kui ühe ära laseme lüüa, laguneme nii, et lõppu ei paista. Mõnel juhul oleme ka lihtsalt ülehäälestunud, mis tingib lasuvast survest rumalate otsuste tegemise.
Selge on see, et seda tulemust ei saa enam lihtsalt selja taha jätta ja tavapärast tööd edasi teha. Nüüd on vaja väga süvitsi minevat analüüsi ja sellest õigete järelduste tegemist. Eelkõige peab iga mängija enda jaoks selgeks tegema, miks ja mida ta tegi ja kuidas tulevikus selliseid asju vältida. Kolmas fopaa ühe aasta jooksul ei anna enam ruumi eksimusteks. Nii ei tohi enam juhtuda!
Vaja on ületada see erakordne ebastabiilsus, kus ühel päeval mängime kellega tahes head ja ilusat jalgpalli ning teisel päeval roogime laudas virtsa ja unistame sellest, et mäng ei oleks toimunud. Endaga tuleb teha tööd, kuid siin läheb vaja rohkemat Mihkel Raua eneseabi raamatu lugemisest.
