Käesolev hooaeg seda tõepoolest on. Kolm ringi hingasid soosikud üksteisele kuklasse, kord üks ees ja kord teine. Viimasel ringil komistas Levadia näiliselt otsustavalt ja Flora rühkis vääramatul sammul edasi. Järgmisel hetkel komistas Flora ja kõik paistab jälle lahtine. Ning otse keset lõpusirget lastakse kaks suurt omavahel karvupidi kokku.

Ütlen ausalt, et mul on täiesti ükskõik, kumb meeskond novembris tiitli pea kohale tõstab. Peaasi, et jaguks põnevust, intriigi ja üllatusi. Ja Flora kaotus Tammekale oli selles plaanis parim, mis juhtuda sai.

Olgu pealegi triibulistel varumängu näol endiselt selge eelis, kahe nädala pärast ootab meid A. Le Coq Arenal igal juhul ees tõeline klassika, kus kaalul ei rohkem ega vähem kui liidrikoht. Ning vaadates seda, kui tihti viimasel ajal üllatusi taevast alla sajab, siis poleks mingi ime, kui üks või teine veel mõne tõkke otsa komistaks. Söön hea meelega eelmises blogipostis öeldud sõnu, et Flora tuleb 95% kindlalt meistriks.

Suvel paistis, et amatööride ja proffide vahe tuleb pika hooaja jooksul üha selgemalt esile, aga pingelises konkurentsis lõppkohtade nimel pigistavad kõik endast 110% välja ning ühegi mängu võitjat ei saa iseenesestmõistetavaks pidada. Isegi kui vastamisi on meeskonnad, kellest üks on kaks kuud ainult võite ja teine kuu aega ainult kaotuseid tunnistanud.

Selge on ainult see, et miski ei ole veel selge. Kohtume kahe nädala pärast Lillekülas, sest seda mängu tasub oodata vähemalt sama palju kui koondise vahepealseid EM-valikmänge.

Eesti kaks parimat klubi parimates koosseisudes ja parimal staadionil pidamas hooaja tähtsaimat mängu - kui see ei meelita kohale vähemalt paar tuhat pealtvaatajat, siis on midagi väga valesti. Sadagu või pussnuge, katus on ju pea kohal. 16. oktoober kell 17:00 - tõmmake sellele kuupäevale kalendris punane ring ümber!