Eesti otsib superründajat, kes rabaks üksi mitme eest. Tammsaarelikult kannatades! (15)

Eesti koondise ründajad. Foto: Soccernet.ee

Eesti koondis lõi 2018. aastal 12 ametlikus kohtumises kaheksa väravat. Seda pole just katastroofiliselt vähe arvestades, et vastaste seast puudusid Euroopa kääbusriigid ja eksootilised jalgpalli arengumaad, ent kindlasti vähem, kui Eesti meeskond ise ja publik soovis.

Väravapõua puhul vaadatakse esimesena otsa ründajatele – mehed, miks võrk ei sahise? Eesti parimate ründajate jaoks oli möödunud sügis, oleme ausad, kriitikast tiine. Õigustatult või ülekohtuselt?

Sõltub, kas võtta arvesse kontekst või asetada Eesti parimad jalgpallurid absoluutsesse võrdlusse maailma tippudega. Sest pole ju mingit kahtlust, et iganädalaselt televiisorist nähtavad Euroopa tippklubide ründajad on Eesti parimatest meisterlikumad ja tugevamad. Lisaks määrab ründajate ülesandeid ka võistkonna üldine tase, sest reaalsust, kus edurivi hoolitseb väravate ja kaitsjad nende ärahoidmise eest, ei kohta enam ka rahvaliigas.

Eesti koondis pole pärast Tarmo Rüütli ametiaega alustanud ainsatki võistlusmängu kahemehelise ründeliiniga. Edurivisse on nii Magnus Pehrsson kui ka Martin Reim nimetanud alati ühe mängija, keda vastavalt süsteemile toetavad kas ääred ja/või ründav poolkaitsja (niinimetatud nr 10).

REKLAAM

Et traditsioonilisest 4-4-2-st tuntud kahemehelise ründeliini populaarsus maailma jalgpallis on langenud Riigikogu valimiskünnise kanti, pole seda Eesti koondisesse niipea tagasi oodata. Eriti arvestades tugevaid vastaseid, kellega 2019. aastal EM-valiksarjas kohtutakse (Saksamaa, Holland, Põhja-Iirimaa ja Valgevene) ja kelle vastu pole hurraa-optimismist pakatav mänguplaan mõistlik valik.

Seega on asjakohane üle vaadata praegu Reimi käsutuses olevad variandid, vaagida nende plusse-miinuseid ning selgitada, miks kasutab peatreener ühes olukorras ühte ja teises teist ründajat? Samuti uurida, kes kuuluvad koondisetreenerite vaatevälja ja kes mitte ning miks?

Viiest Rahvuste liigas tipuründajana kasutatust kaks on tegelikult ääred

Eesti koondis pidas 2018. aastal kuus võistlusmängu, kõik UEFA Rahvuste liigas. Nende mängude jooksul alustas kolmel puhul ründajana Henri Anier, kahel korral Rauno Sappinen ja võõrsil Soome vastu Sergei Zenjov. Vahetusest sekkusid sellele positsioonile korra Zenjov ja korra Anier, lisaks Ats Purje (kodus Soome ja Ungari vastu) ning Henrik Ojamaa (võõrsil Kreeka vastu).

Edurivis mängis ka Joonas Tamm, aga mitte korrapärase tipuründajana, vaid kodus Kreeka vastu viimasel kümnel minutil lisajõuna.

Jaanuaris Kataris peetud maavõistlustel jagasid tipuründaja kohal vastutust Anier ja Tartu Tammeka ridades möödunud hooajal Premium liigas 21 väravat löönud Tristan Koskor. Kes on lisaks nimetatutele koondise peatreener Martin Reimi radaril? Kes ei ole ja miks? Milline 18-aastane ründaja võib Reimi hinnangul veel sel aastal koondises debüteerida?

Ründajatest rääkides märgib Reim esmalt, et tema nägemuses on Zenjov ja Ojamaa ikkagi ääremängijaid, keda võib küll olude sunnil ka tipus kasutada, aga kelle parim kvaliteet avaldub Eesti koondise kontekstis ikkagi äärel tegutsedes. Tipuründaja positsioonil peatreeneril ülearu manööverdamisruumi hetkel pole, mis pole väikeriigi jaoks erandlik olukord.

Iga jalgpallikoondise jaoks on loomulik pidev uuenemine, mis nõuab peatreenerilt ka perspektiivi arvestamist ja nägemist. "Peame leidma põhiründaja Anieri kõrvale nooremaid mehi. Sappinen on teinud õnnestunud mänge ja tema tase on tõusuteel. Tõsi, nad on Anieriga väga erinevat tüüpi mängijad. Tagataskus on olemas ka Purje, kes on aga suhteliselt eakas mängija, kelle treeningute-koormustega tuleb piiri pidada," räägib Reim.

Eesti koondise peatreener Martin Reim. Foto: Brit Maria Tael

Koondisekutset küsinud Vaštšuk ja Kauber peavad end kõrgemal tasemel tõestama

Kataris tuleristsed saanud Koskor möönis isegi pärast kohtumisi, et tuleb rohkelt vaeva näha. "Ta nägi ise ka kindlasti, et A-koondise tasemeni on tal veel kõvasti minna," märgib Reim.

Kataris meeskonda kuulunud Robert Kirss ja Frank Liivak, kes Eesti meistrivõistlustel mänginud oma klubides ka tipuründajana, on Reimi silmis koondise kontekstis ääred või alumised ründajad. "Suhtumine, töötahe ja distsipliin on neil mõlemal korralik, aga pallikäsitluse poole peal on neil sarnaselt Koskoriga veel rohkesti arenguruumi. Kvaliteeti, mida Eesti liigas vaja ei lähe, aga koondises küll, neil hetkel napib," selgitab Reim.

Mullu Fääri saartel mänginud ja praegu Viljandi Tulevikuga harjutavat Kaimar Saagi pole Reim unustanud, aga ei näe, et ta suudaks Anieri või Sappineni üle mängida. Viimase kuu aja jooksul ise koondisekutset küsinud Bogdan Vaštšukile ja Kevin Kauberile on peatreeneril lihtne sõnum – kui sooritused väljakul on piisavalt tugevas konkurentsis ja piisavalt head, siis tuleb ka kutse.

"Vaštšuki-teema on rohkem ajakirjanduse poolt üles kütetud. Me ei ole tülis. See, mis on olnud, on olnud, aga ei välista samas midagi. Kui näeme, et mängija on tasemel, et teda koondises proovida, siis ka kutsume. Kui näeme, et ei ole, siis ei kutsu. Nii lihtne see ongi.

Ta ei ole ju Bulgaarias eriti mängida saanud. Viimati sai ta pidevalt platsile Läti liigas, kusjuures Koskor lõi Eesti liigas tunduvalt rohkem väravaid. Ma pean Eesti ja Läti kõrgliigasid taseme osas suhteliselt võrdseteks. Kui Vaštšuk on Bulgaarias põhimees ja lööb väravaid, on jutt hoopis teine," räägib Reim.

Statistika kinnitab Reimi argumente. 2018 sügisel käis Vaštšuk Bulgaaria kõrgliigaklubi Sofia Levski eest väljakul neljas mängus, sekkudes alati vahetusest, kokku 94 minuti jagu ehk mänguaega sisuliselt polnudki (vigastus kammitses, aga fakt sellest ei muutu). Ning 2018 ei skoorinud Vaštšuk FK Riga eest peetud üheksas mängus kordagi, 2017 lõi ta 23 mänguga kaheksa väravat (olgu mainitud, et tipuründaja positsioonil tegutses ta selle aja jooksul harva). Reimi poolt võrdluseks toodud Koskor lõi samas 2017 Tammeka kasuks 20 mänguga üheksa ja mullu 36 mänguga 21 väravat.

Soccernet.ee-le antud intervjuus koondiseootusest rääkinud Kauberi tugevuste-nõrkustega on Reim hästi kursis, sest tunneb teda noortekoondise aegadest. "Walesi liiga, kus ta 2018 kevadel mängis, on füüsiliselt kindlasti nõudlik, aga põhimängija Kevin seal polnud. Ning kui Eesti liigast on keeruline koondisesse pääseda, siis Soome esiliigast (Kauber mängis möödunud sügisel Ekenäs IF-is) veel keerulisem.

Samas ei ole Eestis nii palju mängijaid, et saaksime kellelegi kriipsu peale tõmmata. Ei saa välistada, et Kauberi puhul näeme veel mingit arenguhüpet. Oleks huvitav näha teda klubis, kus ta nädalast nädalasse 90 minutit mängib, et saaks tema tasemest selgema pildi," räägib Reim.

Vahekokkuvõte. Tipuründes on praegu reaalsed valikud Anier, Sappinen ja Purje. Vajaduse tekkides saab seal kasutada ka Zenjovi ja Ojamaad. Eesti liigas mängivad Koskor, Kirss ja Liivak ei vea veel A-koondise taset välja ning tipuründaja roll on neist omane vaid Koskorile.

Saagi tase pole enam, Vaštšuki ja Kauberi oma veel piisav. Kõik kolm peaksid end koondisekutse pälvimiseks tõestama senisest selgelt kõrgemal tasemel, sest "meil pole kümneid sõprusmänge, kus kõiki järele proovida, vaid peame ikka tunnetust usaldama" (Reim).

Koondise treenerid on silma peale pandud noorele Flora ründajale

Tulevikku vaadates tuleb U21 meeskond vahele jätta, sest eelmisel aastal seal edurivis pallinud Sappinen, Liivak ja Kirss on eespool juba käsitletud. Reim toob välja hoopis FC Florasse kuuluva U19 koondislase Mark Anders Lepiku.

"Tema on huvitav noormängija, kelles näeme potentsiaali ja omadusi, mis võivad teha temast hea ründaja. Esiteks on tal olemas kehalised võimed palli ees hoidmiseks. Me peame ju lähtuma ka Eesti positsioonist koondistejalgpalli maailmas ja omadustest, mida ründajad sellest tulenevalt peavad evima, et hakkama saada ja kasulik olla.

Kui praegusest kahest esimesest valikust rääkida, siis Henri Anieri trumbiks on töövõime kaitsetegevusse panustamisel ja enda kiiruse peale liinide taha pakkumine. Sappinenil aga palli jalga küsimine, pööramine ja õigete aukude leidmine. Lepikul näen potentsiaali tõusta meheks, kes kombineerib Anieri ja Sappineni parimad omadused.

Aga esiteks peab ta Floras põhiründaja koha välja võitlema ja jätkama seda, mis ta pool hooaega tegi (Lepik kuulus alates augustist 12 mängus FC Flora põhikoosseisu ja lõi meeskonna kasuks 10 väravat, millega eristus selgelt teistest Eesti tippklubide ridadesse kuuluvatest noorründajatest – O. J.). Kui Lepikul kirjeldatu õnnestub, ei pruugi see tähendada kohest koondisekutset, aga võib-olla saab ta 2019. aasta jooksul võimaluse," räägib Reim.

FC Flora ründaja Mark Anders Lepik. Foto: Brit Maria Tael

* * *

Kuidas Andres Oper Eesti tipuründajaid iseloomustab?

Eesti koondise kõigi aegade resultatiivseim mängija, aastatel 1995-2014 rahvusmeeskonna kasuks 134-s mängus 38 väravat (neist 17 valikmängudes) löönud Andres Oper on alates 2016. aasta sügisest koondises Martin Reimi abitreener. Soccernet.ee palus Operil endise tippründaja ja praeguse treeneri pilgu läbi hinnata ja kirjeldada Eesti tipuründajaid.

Henri Anier | Tööraadius, töötahe ja töövõime on Henril suured, sest ta on tugev jalgpallur. Parandada saab peamängu ja tegeleme ka liikumisega, et ta oleks värava ees ohtlikum. Oma gabariitide juures on ta suuteline enamaks.

Jooksukiirus ja -võimsus on tema trumbid, aga mingil hetkel tahaks, et Anier oleks ründajalikult nahaalsem ja enesekesksem. Viimasel ajal on tal koondises ikka väravaid tulnud, aga alati saab paremini. Jalgpallur areneb ju kogu karjääri jooksul. Kui mängija on õppimisele avatud, saab end täiendada igas meeskonnas ja iga treeneri käe all.

Rauno Sappinen | Tema trumpideks on päris hea väravavaist ja mahapöörded kaitsemängija pealt. Kuna ta pole kõige suurem, peab ta mängima kavalamalt. Samuti peab meeskond söötma talle palli pigem jala peale, mitte õhuvõitlusse. Õnneks on ta praegu arenemiseks heas keskkonnas, olles Hollandi esiliigas kenasti soonele saanud.

Meenutades Rahvuste liiga viimast kohtumist võõrsil Kreekaga, siis protokolli läks küll omavärav, aga tegelikult sündis see suuresti tänu Sappineni liikumisele. Taju, kus ta võiks olla ohtlik, on Raunol olemas. Minul treenerina on temaga väga hea koos töötada, sest ta on õppimise osas entusiastlik. Koondise jaoks on väga sobiv, et ta on Anierist täiesti erinev ründaja.

Ats Purje | Omab seda X-faktorit, et tuleb vahetusest sisse ja lööb ära, nagu viimati juhtus Maroko vastu. Samas tuleb ka passi vaadata. Kui ta on heas vormis, siis on ta hea mees, keda pingilt võtta. Väravanina on Atsil hea ja ta võib pakkuda kaitsja jaoks ootamatuid lahendusi.

Tristan Koskor | Ütles Katarist naastes ise väga täpselt, kuivõrd suur hüpe on Eesti liigast A-koondisesse minek. Füüsis võiks olla parem, et suudaks palli paremini katta. Samuti vajab arendamist mõlema jalaga mängimine. Soov areneda ja saada paremaks on tal olemas.

Mark Anders Lepik | Kahju, et tal oli väike operatsioon ja ei saanud jaanuaris Katari sõita. Lepik on huvitav, pigem target man-tüüpi ründaja, kellel jagub samas ka kiirust ja osavust. Olen saanud tema arengut jälgida alates 2016. aastast, kui hakkasin noortele Eesti ründajatele erialatrenne andma.

Areng peab jätkuma ja kindlasti ka jätkub, kuid praeguse seisuga pole ette näha, et tal mõni ründaja jaoks väga vajalik omadus tagasihoidlikuks jääks. Tänapäevane ründaja peab oskama ja julgema mõlema jalaga mängida, sest esimese puute kvaliteet on ülimalt tähtis. Peamäng on tal olemas, kiirust ja jõudu jagub.

Käisin ükspäev Flora trenni vaatamas ja oli kohe hea näha, kuidas ta Madis Vihmanniga tõsiselt võitles ja palli enda valdusse sai! Aga samas oli kohe ka üks moment, kus ta pidanuks võtma palli omaks parema jala siseküljega, aga eelistas vasaku väliskülge. Tõsi, kui mõnedel vasakujalgsetel on parem ainult seismiseks, siis temal on ka parem jalg täiesti korralik. Aga kõik jalgpallurid peavad ennast rohkem usaldama, et mõlema jalaga mängida.

Henri Anier. Foto: Jana Pipar

* * *
INTERVJUU

Martin Reim: enamasti on ründaja ka esimene kaitsja

Eesti koondise peatreener Martin Reim märkis ründajate tööst üldisemalt rääkides, et käesoleval aastatuhandel on seoses jalgpallimängu intensiivistumisega päris palju muutunud ka oskuste ja tegevuste pakett, mida edurivis tegutsejalt oodatakse.

Martin, kas sa näed ettenähtavas tulevikus, et sul võiks platsil minna vaja kahte n-ö puhast ründajat? Või on jalgpallitaktika praegune arengukõver pigem seda välistav?
Ma ei välista mitte midagi kunagi ega sea ennast raamidesse. Näiteks tänavu märtsis maavõistluses Gibraltari vastu miks mitte, aga lahingus Saksamaaga mitte mingil juhul. Kõik oleneb situatsioonist ja ka sellest, kas kõik mängijad on olemas.

Näiteks sellest, kas Ragnar Klavan on märtsis peetavates mängudes olemas või mitte, sõltub väga palju, sest tema puudumine tähendab ilmselt, et Karol Mets ei mängi keskväljal, vaid keskkaitses, mis toob omakorda kaasa järgmised muudatused. Juba ühe mängija puudumine võib Eesti koondise puhul tekitada päris pika muudatuste jada.

Kuidas on viimase 10-15 aasta jooksul muutunud ründajate töö väljakul? Aeg, kus neid hinnati pea ainult löödud väravate arvu põhjal, on ilmselt möödas.
Kindlasti on klubisid ja koondiseid, kus ründaja saabki olla väljakul ainult väravate löömise ja rünnakute lõpetaja eesmärgil, aga enamikus võistkondades tähendab ründaja ka esimest kaitsjat, kes suunab vastaseid ja teeb esimest pressingut. Nüüdisaegses jalgpallis on ülioluline, et ründaja mõistaks ja oskaks lisaks väravate löömisele ka kõike seda teha.

Taktikaliselt on jalgpall mitmekesistunud, nüanssidega varieeritakse sageli. Tipuründajastki rääkides, siis variante, kuidas ta mängib, on mitmeid. Kas nii, nagu Anier, või nii, nagu mõnel korral proovisime Konstantin Vassiljevit, kelle tegevus esitas vastase keskkaitsjatele küsimuse, kas liikuda temaga kaasa keskväljale või mitte. Hispaania tuli ju sellise taktikaga 2012 Euroopa meistriks.

Väidan, et vähemalt tribüünil istujate silmis võrreldakse kõiki koondise ründajaid Andres Operi ja Indrek Zelinskiga. On see üldse õiglane võrdlus, kui arvestada, kuidas on jalgpall võrreldes ca 15 aasta taguse ajaga muutunud?
Eesti eest pidid ka Oper ja Zelinski kõvasti kaitsetööd tegema. Väiksematel riikidel pole see viimase 15 aastaga võib-olla nii drastiliselt muutunud. Meil pidid ründajad juba toona kaitses rabama.

Ilmselt ei jäänud sul märkamata Henri Anierile möödunud sügisel osaks saanud avalik kriitika. Mida sellest arvad?
Ideaalpildis on palju asju, kus temagi saab juurde panna, aga sama kehtib terve võistkonna kohta. Henri on meie number üks ründaja, kedagi tunduvalt paremat pole ju võtta. Järelikult on meie ülesanne tema kui ründaja tugevused välja mängida.

Mina arvan, et Anier on oma oskused pea maksimaalselt välja toonud – ta on võimeline keskkaitsjat üle jooksma, kui ta jäetakse üks-ühele. Kaitsefaasist rääkides jagub tal füüsilist vormi ja võimekust, et kaks vastase kaitsjat surve alla panna. Tal on jõudu seda tööd teha ja siis ka rünnakus osaleda. See pool on meie jaoks väga tähtis.

Üksinda ees rabamine on Anieri jaoks olnud sageli tänamatu töö.
Meie jaoks on võtmekohaks jalgpallurite töövõime, mistõttu peame mängima nii, et mingites liinides on rohkem mehi. Vihjan siin viiesele kaitse- või poolkaitseliinile. Kolm Eesti poolkaitsjat lihtsalt ei suuda väljakut piisavalt hästi ära katta. Või kolm ründajat vastast nii võimsalt survestada, et see oleks mõistlik. Või isegi, kui suudaksid, siis puudub kindlus, et meie neli kaitsjat vastase nelja ründaja vastu jäädes üks-ühele duellides hakkama saaksid. Eesti meeskond vajab alati igale poole julgestust.

Aga see ei välista, et me ei saaks tulevikus julgemalt mängida. Kui kõik Eesti mehed oleksid tippvormis ja saaksid koduklubides pidevalt korralikult mänguaega, siis miks mitte minna tippmatšides platsile neljase kaitseliiniga? Võibolla paneks ka teise ründaja ette! Aga siis peab Ragnar Klavan olema tippvormis ning Joonas Tamm ja teised mehed samuti. Kui selline olukord avaneb, siis küll me treenerid selle ära näeme.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (15)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

OTSEPILT: Esiliiga kaheksanda vooru avab Tartu derbi  (koosseisud!)
KUUMAD TEATED
SILM PEALE
20 aastat Tallinna derbit - millised tunded podisevad tulise vutivõitluse südames?
SILM PEALE!
20 aastat Tallinna derbit - millised tunded podisevad tulise vutivõitluse südames? (0)
Soccernet.ee jalgpallisaate "Silm peale!" värskes osas on luubi all Tallinna derbi ja selle 20-aastane ajalugu. Milliseid tundepuhanguid see heitlus endas sisaldab?
 
Maailma parim ühemehebänd
Ilma temata vireleks Celta Vigo Hispaania kõrgliiga põhjas. Ilma temata poleks Celta Vigo Celta Vigo. Iago Aspas pole ainult ühemehebänd; ta teeb instrumendid ise valmis, korraldab kontserdi ja annab pärast plaadigi välja.
HISPAANIA
POOLFINALISTID SELGED
Luup peale | Rogic mängis Paide vastu ruletti ja võitis
NOORTEKOONDISE SUUR VÕIT
NAISTE BALTI LIIGA
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
7
7
0
0
22:1
21
2.
Tallinna FCI Levadia
7
7
0
0
25:5
21
3.
Paide Linnameeskond
7
4
1
2
8:3
13
4.
Nõmme Kalju FC
7
3
2
2
12:9
11
5.
JK Narva Trans
7
2
3
2
7:4
9
6.
FC Kuressaare
7
2
1
4
4:9
7
7.
Maardu Linnameeskond
7
1
2
4
3:23
5
8.
Tartu JK Tammeka
7
1
1
5
9:15
4
9.
Viljandi JK Tulevik
7
1
1
5
7:16
4
10.
JK Tallinna Kalev
7
1
1
5
5:17
4
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
21
Tallinna FCI Levadia
21
Paide Linnameeskond
13
Nõmme Kalju FC
11
JK Narva Trans
9
FC Kuressaare
7
Maardu Linnameeskond
5
Tartu JK Tammeka
4
Viljandi JK Tulevik
4
JK Tallinna Kalev
4
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK