Eesti parim Aserbaidžaanis - pikalt kuhjunud mänguisu valla päästnud Henri Anier (5)
Eesti koondis pidas Aserbaidžaanis ära oma teise EM-valikmängu. Sinisärgid sai avapoolajal standardolukorrast küll ette, kuid vastase teise poolaja jõulised käigud päädisid samuti tabamusega. Lõppseisuks sai seega 1:1.
EM-valikgruppi silmates on Aserbaidžaan kõige soodsam vastane. Seda näitas ka esimene pooltund, mil Sinisärgid surusid, aserid olid hädas. Võimalusi oli Eestil mitmeid, ühe neist realiseeris 27. minutil Rauno Sappinen.
Aga pärast seda vajus Eesti mäng ära, teine poolaeg kuulus täielikult kodumeeskonnale. Koos kadunud initsiatiiviga lendas tuulde ka seni taga seisnud null - 62. minutil viigistas Anton Krõvotsjuk.
Kuigi esimese poolaja mängupilti arvestades oleks ehk pidanud võtma ühe punkti asemel kolm, siis teise kolmveerandtunni põhjal läks hästi, et saadi vähemalt silm pähe.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Karl Jakob Hein – 6. Heina jaoks polnud tegemist kõige väljakutserohkeima tööpäevaga, samas vajaliku tegi endale omases mahlas kindlalt ära. Mõne tagasisöödu puhul jäi mulje, et mees laseb vastasel blokki jõuda – ehk peaks neis olukordades grammikese võrra käbedamalt tegutsema. Eriti korralik tõrje 81. minutil, mil Filip Ozobic palli karistuslöögist väravaposti kõrvale ähvardas saata. Aga mitte Heina valveajal! Väravaolukorras polnud kindamehel suurt midagi teha, sest katmata mees sai lähedalt lajatada – reageerimiseks teab mis palju aega ei jäänud.
Rasmus Peetson – 5. Tegemist oli mehe seitsmenda koondisemänguga, sealjuures esimesega valiksarjas. Vastane oli vast kodutöö ära teinud ja selle arvelt prooviti palju just parema ääre kaudu tulla. Mõneti tundus, et nii murtakse Peetson (ja Marco Lukka) ka maha. Juba aasta alguses näitas Peetson, et on õhus väga vinge ning usutavasti seetõttu Thomas Häberli tema suunal aina julgemalt vaatab. Mõnes olukorras paistis Peetson silma paanikasöötudega, kuid nagu öeldud, kompensatsiooniks ohverdas oma peanuppu.
Karol Mets – 6. 2. Bundesligas möllav mees näitas päris kindlalt, et on sõiduvees. Enesekindlust jagus, mõnel korral pakkus vastase ründajatele ka kelmikaid petteid ning sai nii tekkinud survest lahti. Ka teistes palliga elementides oli eeskujulik: leidis nii täpseid diagonaale kui liineläbistavaid püstsööte. Kaitseliini kindlaim mees, sest jõudis ka otsustavatesse duellidesse ja viimase võimaluse blokkidesse.
Märten Kuusk – 6. Ei tundnud end kolmese liini vasakpoolse mehena esialgu just kõige mugavamalt, aga õigele mängumehele kohaselt kohanes kärmelt. Ühegi suure kalaga maha ei saanud, kuigi teisel poolajal kippus palju reisima ja jättis Eesti tagaliini mõneti haavatavaks. Kokkuvõttes korralik esitus, sest tormas julgelt ka duellidesse, mille puhul justkui tundus, et Sinisärgil ühtki lootust ei ole – Kuuse jalg või tukk ulatus mänguvahendini ikka!
Marco Lukka – 5. See, et Lukka alustas, oli paras üllatus. Samas näitas see seda, et mees esines treeningutel hästi ning kukutas edukalt konkurentsist ka muidu päris tavapärase mängumehe Taijo Teniste. Jah, Lukka mängis paremkaitses, kus ta pole klubitasandil tänavu rassinud, sest FC Floras on ta pidanud enamasti täitma alumise poolkaitsja kohta. Seetõttu ei tahaks Lukkale liialt liiga teha, kuid praaki tuli sisse, eriti teisel poolajal, kus väsimus lõi jalgadesse ja duellivõidud polnud enam nii sagedased tulema. Lisaks jääb tema südametunnistusele aserite viigivärav, kus vastane sai Lukkast kui soolasambast mööda keerata. Ta andis liini pikkust küll ja proovis selle arvelt olla kasulik nii kaitses kui ründes, oli kahel korral lähedal ka tabamusele. Päris mängu lõpus tõmbasid jalad krampi – ka see näitas, et vahetus pidanuks varem tulema.
Mattias Käit – 5. Käit mängis alumise poolkaitsja kohal ka Austria vastu, kuid võrreldes eelmise koondiseaknaga oli ta pigem tagasihoidlik ja suutis mängu vähem mõjutada. Jäi kuidagi märkamatuks – samas ei pruugi see alati ju ka vaid halba tähendada, lihtsalt Käidi puhul on see haruldane. Liigutas palli küll ja mängis paraja emotsiooniga: kui üleminutitel mehe vastu viga vilistati, krabas maski maha ja viskas selle dramaatiliselt maha. Rahvale!
Konstantin Vassiljev – 6. Tegi asju enam-vähem nii nagu viimastel aastatel kombeks. Näitas värava toonud nurgalöögiga, et on võimeline kaaslastega väga hästi kokku mängima, kuid enne seda läks nii mõnigi pall päris rappa. Ka koostöö Vlasi Sinjavskiga paistis paaris episoodis positiivselt silma. Numbrite järgi oli eestlaste aktiivseim mees – jooksis maha 11,5 kilomeetrit – ning päris matši lõpus tegi vast aurude pealt eeskujulikku tagasitöödki. Lõpus, kui Eesti rünnak veel ainult standardite peal elas, pakkus paari päris kesist lahendust. Treenerite jaoks tõsine dilemma: alati võib sähvatada, aga millal tuleb hetk, kus ülejäänud esitus seda enam ei kompenseeri?
Martin Miller – 6. Mängu kokkuvõttes ei teinud Miller end üleliia nähtavaks. Tõsi, avapoolajal traageldas mees kord siin, siis seal. Ära ei saa võtta ka väravaolukorda, sest just Milleri jalad olid need, mis Konstantin Vassiljevi pallile lidusid ning värava poole ka löögi saatsid, võrgusahin tuli küll lõpuks koos Rauno Sappineni abiga. Teisel poolajal, mil kogu Eesti ründetegevus kokku kukkus, kadus pildilt ka Miller.
Vlasi Sinjavski – 6. Sinjavski alustas teravalt ning vihjas päris tugevalt, et tahab oma nime protokolli sokutada. Esimesel pooltunnil leiti vasakäärt palju küll pikemate söötudega, siis erinevate kombinatsioonide tagajärjel. Mõnes olukorras lootnuks mehelt veel rohkem julgust. Teisel poolajal käis vastase karistusala kollitamas justkui harvem kui enda oma kaitsmas, samas oli ta ka seal jõuline ja vajalik. Teisalt näib see raiskamisena, kui Sinjavski peab rohkem oma kasti juures võitlema.
Eesti parim Henri Anier – 7. Mees elas keres podisenud mänguisu kogu täiega välja! Anier trügis ja sättis end pea igasse olukorda, kuhu vähegi jõudis. Ja kui nii väga ei jõudnud, töötles vastast ikka mõnuga. Pakkus kaitsjatele oma suuruse ja liikuvusega kõvasti peavalu – küll jalutas mees kaitseliini taga, siis ajastas sinna võimsa jooksu. Tagantjärele targana: oleks pidanud ikkagi selle üks-üks olukorra ära lahendama, sel tasemel võimalusi liiga palju ei pakuta.
Rauno Sappinen – 6. Sappinen rügas nii nagu jõudis. Pakkus rünnakul erinevaid lahendusi: mõnel korral käis palli madalamal jalga küsimas, kuid oli valmis süstima ka liini taha. Näitas väravaolukorras, et ründajanina on ikka ründajanina ning sutskas vajalikult ära. Kui vahetusse läks, kiirgas sammust, et sai ikka rügatud küll.
Henrik Ojamaa – 5. Ojamaal on vurtsu ja särtsu muidu küll, kuid Aserbaidžaanis saadeti mees tandrile keerulises kohas. Kuna teisel poolajal kasvas vastase surve ning suuremad toimetused leidsid aset eestlaste poolel, siis oli Ojamaal raske märki maha jätta. Kui palli sai proovis küll ning sooritas ka ühe tehniliselt keerukamat sorti pealelöögi, mis lõpetas siiski puurivahi keres.
Taijo Teniste ja Sten Reinkort – mängisid hinde teenimisks liiga vähe, kuid jõudsid oma energiaga vihjata, et vangerdused võinuksid varem tulla.
PS! Coach, anna keskväljal noorematele võimalust ;)
Sama Kostjaga, ta ei jaksa ju ennast liigutada 90 minutit. Andis ilusa tsenderduse aga ei tohi unustada ära mis lollusi ta tegi teisel poolajal.
Meie peatreener kuidagi ei saa pingeliste mängudega hakkama ja seal kuidagi ei julge teha vahetusi. Võiks rohkem nooremaid usaldada
