Milline oli kohtunike argipäev taasiseseisvunud Eesti kõrgliigas mitu aastakümmet tagasi? Siis kui polnud veel kõrgliigamängude otseülekandeid, rääkimata VAR-ist. Soccernet.ee-le jagavad meenutusi Sten Kaldma, Margus Kotter ja Oleg Timofejev. Nende jutust selgub, et kohtunikutööga seonduv on tänaseks muutunud palju professionaalsemaks.

Kaldma (mõistis Eesti kõrgliigas õigust aastatel 1995-2010), Kotter (1996-2010) ja Timofejev (1992-2002) moodustasid rohket vutistatistikat sisaldava raamatu "Estonian Football - 100 Years" ilmumise ajal ehk hooaja 2008 lõpu seisuga meistriliiga ajaloos enim mänge vilistanud väljakukohtunike esikolmiku. Seepärast tundusid nad Soccernetile kõige õigemad inimesed, kellelt taasiseseisvumis-järgsete algusaegade kohta pärida.

Timofejev oli vilistanud juba Eesti NSV kõrgliigat (1984-1991). Ta meenutab, et 1994. aastal määrati ta Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunikuks ning tema initsiatiivil kogunes samal aastal esimene kohtunike kursus. Selle kursuse läbinud esimesse lendu kuulusid teiste seas ka Kaldma ja Kotter.

"Praegu on nii suured võimalused, UEFA annab ka palju materjale ja videoanalüüse, aga mina tegin kõik kohtunike kooli materjalid praktiliselt käsitsi. Mul oli venekeelne kohtunike raamat, tegin selle põhjal slaidid ja näitasin projektoriga seina peal," räägib Timofejev.

Kotteri sõnul tähendasid alguses hooajaeelsed seminarid lihtsalt reeglite lugemist, ilma mänguvideote vaatamise ja olukordade tõlgendamiseta. Esimesed videokassetid (oma kodus polnud tal neid videomaki puudumise tõttu veel võimalik vaadatagi) sai ta 1997. aastal - see tundus tema jaoks tol ajal justkui ime. Timofejevi mälu järgi said kohtunikud oma mängudest hea kvaliteediga videosalvestusi vaatama hakata alates 1998. või 1999. aastast.

Muide, kõige esimene otseülekanne Eesti liigast jõudis ETV eetrisse alles 2006. aasta 17. septembril, kui Tallinna Flora alistas Vlatšeslav Zahovaiko väravast Tallinna Levadia 1:0, nii et kuni sinnamaani laiem vaatajaskond staadioniväliselt ei mängijate ega ka kohtunike tegutsemist jälgida ei saanud.

Polnud tatipritsimist netikommentaariumites

Kotter märgib, et 1990ndatel oli kohtunikutöö inimeste jaoks justkui lihtsalt hobi või kõrvaltegevus. "See on ajas kardinaalselt muutunud. Täna on see tunduvalt professionaalsem, mille tõestuseks on erinevad arengud, tehnilised vahendid, nõudmised kohtunikele. Tänapäeva Eestis jälgitakse väga täpselt isegi rasvaprotsenti kehas," toob ta võrdluse.

Kaldma sõnul tuli veel ka tema karjääri viimasel, 2010. aastal olukordade ülevaatamiseks videot ise õigetesse kohtadesse kerida - keegi ei lõiganud kohtunike jaoks mugavalt klippe välja (mugava videoanalüüsi vilemeesteni toov RefPali süsteem loodi alles 2017. aastal). Seepärast on Kaldma hinnangul tänapäeval nii enda kui ka teiste vigadest õppida lihtsam.

Küll aga jõudis Kaldma ära oodata piiplipud (abikohtunike märguanne tekitas nende abil surina peakohtuniku õlal) ning oma viimastel tegutsemisaastatel ka kõrvaklapid. Kõige suuremaks muudatuseks kohtunikutöös peab ta ikkagi videokohtunike ehk VAR-i tulekut, mis juhtus Eesti kõrgliigas alles 2023. aastal. "Meie pidime ise hakkama saama. Meil ei olnud mängu ajal kuskilt midagi vaadata. Meie esimeseks abimeheks oli piiplipp, juhuks kui millegipärast suluseisu ei märganud, aga me tollal märkasime paremini!" arvab Kaldma.

Timofejev avaldab kahtlust, kas tema suudaks üldse VAR-i ajal mänge vilistada - tema pooldab põhimõtet, et kohtunik peaks võimalikult paljude asjadega väljakul ise hakkama saama ning VAR võiks sekkuda võimalikult harva.

Kas ka mängijate reaktsioonides kohtunike otsuste suhtes oli 20-30 aastat tagasi midagi teisiti kui praegu? "90ndatel ja 00ndate alguses olid reaktsioonid võib-olla agressiivsemad. Kohtunike nägudele pandi näod vastu ja karjuti rohkem. Tänapäeval seda nii palju ei ole, aga samas pritsitakse nüüd rohkem tatti Interneti-kommentaariumites," võrdleb Kotter. Ka Kaldma arvates olid mängijate reaktsioonid omal ajal tugevamad ja mängijatele oli justkui rohkem lubatud - praegu on kohtunikel selles osas kergem.

Raskemad mängud Teises liigas

Reeglite või nende tõlgenduste osas toob Kotter välja kolm põhilist muutust, mis tema karjääri jooksul aset leidsid: suluseisu fikseerimine läks ründajate jaoks leebemaks (algul ei tehtud vahet aktiivsel ja passiivsel suluseisul - kui pall löödi ründetsooni ja kuskil väljaku osas oli keegi suluseisus, siis see fikseeriti); tõenäoliselt igavesti vaidlusi põhjustav käega mängu tõlgendamine läks nüansirohkemaks; tagasisöötude kättevõtmine keelati väravavahtidel ründava jalgpalli kaitsmise nimel ära.

Kaldma hinnangul pole jalgpallis läbi ajaloo reeglid siiski kokkuvõttes eriti palju muutunud. Sarnaseks on tema ajaga võrreldes jäänud ka kohtunikuna mängudeks valmistumine - kuna Kaldma oli rahvusvahelise FIFA litsentsiga vilemees, siis pidi temagi täitma nõudlikku treeningprogrammi, milles olid tähtsal kohal nii mikro- ja makrotsüklite kui ka pulsikella jälgimine.

Timofejevile on jäänud Eesti jalgpallis silma taristu areng: "Tänapäeval on väljakute kvaliteet palju parem. Ma mäletan, kui Kalevi staadioni muruväljakul oli halva ilmaga kaks mängu järjest ja mina vilistasin teist matši, milles Marlekor kohtus Kohtla-Järvega. Jooni polnud üldse näha ja väljakul oli nii palju muda! See oli väga raske mäng, aga arvan, et tänu suurele tahtele sain hakkama."

Kaldma jaoks olid rasketeks mängudeks Teise liiga matšid: "Meistriliiga ja Teise liiga tasemevahe oli palju suurem kui täna. Tolleaegses Teises liigas oli natuke liialdades 15 meest kogu aeg seal, kus oli pall. Selles segaduses ja ettearvamatuses pidid sa aru saama, kas kellelegi löödi vastu jalga ja kellest läks pall auti."

Dmitrijevi, Neemelo ja Naha olukorrad ikka meeles

Kotter meenutab oma värvikast kõrgliigakarjäärist loo lõpetuseks kolme seika, mis tal kõige eredamalt meeles. Kõik need olukorrad toimusid Kadrioru staadionil. Esiteks, 2006. aastal peetud Tallinna Levadia ja Tallinna Flora 2:2 viigimängus andis ta punase kaardi noorele Aleksandr Dmitrijevile (Levadia), kelle hoop põhjustas õhuvõitluses Ott Reinumäele ninaluumurru ja peaajupõrutuse. Esialgu oli Kotterile tahetud väita, et eemaldamine polnud õige tegu, aga lõpuks videost ülevaatamise järel kinnitati tema otsus õigeks.

Teise juhtumi kohta räägib Kotter: "TVMK-s mänginud noore Tarmo Neemelo vastu tehti penaltivääriline viga, samal ajal kui pall veeres värava poole. Ma andsin juba vilet ja näitasin penaltit, aga siis nägin, et pall läheb väravasse ja kedagi seda takistamas ei ole. Venitasin siis vile viie sekundi pikkuseks ja lõpetasin käega keskringi. Otsuse vastu küll protesteeriti, aga ma ütlesin, et värav luges."

Jalgpallis on teatavasti 17 reeglit. Kolmas Kotteril eredalt meelesolev seik on aga seotud niinimetatud 18. reegliga, mida pole raamatus kirjas, kuid mida ka Kaldma mäletab, et talle kohtunike koolis õpetati.

"See oli mu esimene mäng, mille eest sain keskmisest madalama hinde. Konstantin Nahk mängis Tallinna Sadama eest Pärnu Tervise vastu. Oli kollane kaart ja viga, karistuslöök 20 meetri pealt. Sellel ajal ei olnud kohustust, et kollase kaardi järel peab mäng jätkuma vilega. Nahk pani palli paika ja lõi värava. Ma tühistasin selle värava ja ütlesin, et mängima peab vilega. Nahk küsis, kus see reeglites kirjas on. Ma ütlesin, et see on 18. reegel - kohtunik mõtleb oma peaga! Nad said lõpuks raske võidu, mina pidin aga nõustuma selle hinde ja kriitikaga, et võtsin määrustepärase värava ära," tõdeb Kotter.