Eesti vutikoondis – tipule lähemale või stabiilne madallend? (4)
Jah, seekordses jalgpalli MM-valiksarjas jäi Eesti meeskonna kogutud punktisaak eelmisest korrast kasinamaks. Ent ka vastased olid tugevamad. Uute andekate mängijate esiletõus lubab tulevikus loota paremaid tulemusi. Pääs EM-finaalturniirile pole hea õnne korral võimatu, analüüsib Eesti Päevalehe ajakirjanik Dannar Leitmaa.
Räägitakse, et väikesel meeskonnal läheb suurele rohelisele aasale ehk finaalturniirile jõudmiseks vaja õnne – mängu- ja loosiõnne ja ka õnne kasvatada korraga üles terve põlvkond tipptasemel mängijaid. Kas sellist õnne võib oodata järgmise kümmekonna aasta jooksul ka Eesti vutikoondis või ähvardabki meid Euroopa punaste laternate sekka jäämine?
Järjekordse MM-valikturniiri lõpust on möödas pea kaks nädalat. Mis siis täpsemalt juhtus? Kokkuvõttes jäädi eelviimasele tabelireale kaheksa punktiga, väravatevahe oli mannetu –15 ja edasipääs jäi kaugele – kõikides neis näitajates on saavutatud paremaid tulemusi. Mälust ei kustu 17-punktine noos veel eelmises MM-valiktsüklis. Ometi soovitaksin tulistel kriitikutel pidurit tõmmata ja vaagida mõningaid objektiivseid asjaolusid.
„Alagrupp oli väga tugev ning selles suhtes sai meeskond väga hästi hakkama,” leidis Eesti viimaste aastate suveräänse tippklubi Tallinna Levadia peatreener Igor Prins.
Esimest korda üle kümne aasta kuulus Eesti valikgruppide loosimisel viimasesse loosigruppi – kõige nõrgemate sekka. Vastaseks ei saanud tulla Andorra, Fääri saared ega Luksemburg, kellelt varasematel turniiridel on nopitud täispunktid. Seekord oli meie meeskond ise see, kellelt teised maksimumpunkte ootasid, kuid seda suutsid lõpuks ainult kaks meeskonda.
„Vastased asusid meist kõik kaugel eespool ning seal, kus võimalik oli, võttis Eesti väga hea tulemuse,” viitas edule ka Prins. „Täri (Tarmo Rüütli – D. L.) on suutnud poisid korralikult mängima panna.”
Endine alaliidu president Indrek Kannik ei nõustunud Prinsi positiivse hinnanguga täielikult, vaid hindas tulemuse rahuldavaks. „Pole põhjust hinnata esinemist ei läbikukkumiseks ega ka silmapaistvalt edukaks,” sõnas Kannik. „Punkte saadi rahuldavalt, aga kas või play-off’i pääsemisest jäädi väga kaugele, vastupidi näiteks naaber Lätile, kes sellele üsna lähedale jõudis.”
Prinsi hinnangul oli aga sellises alagrupis olukord niikuinii selline, kus kaugele jõuda polnud võimalik. „Ega tsükli alguses keegi ju ei uskunud, et siit grupist nii palju punkte üldse tuleb,” lisas ta.
Viimasesse loosikorvi sattumise süü on eelkõige kolme-nelja aasta tagusel madalseisul, kui Eesti tabelikoht FIFA mõneti subjektiivses edetabelis hakkas kolinal kukkuma.
Kui kõik oleks läinud reeglipäraselt, siis tähendanuks see ka alagrupis viimaseks jäämist, ent sellega Eesti ei leppinud. Kui võtta üheks edukuse aluseks alagrupi lõppkoht ja esialgne asetus loosimisel, siis suutsid viimases tugevusgrupis kolm meeskonda end punase laterna rollist lahti tõmmata. Need olid Luksemburg Montenegro ja Eesti.
Kui Prins pidas positiivseks Eesti koondise enneolematut ründeindu, siis Kannik nägi selles hoopis murekohta. „Enamikus mängudes rünnati tõesti varasemast rohkem, ent samas oli ka kaitseliin hapram. Aga ilma korraliku kaitseta on väikeriigil väga raske häid tulemusi saavutada,” tundis Kannik muret. „Pärast Stepanovi eemalejäämist koondisest pole Piirojale stabiilset keskkaitsepartnerit leitud ning hetkel ei mahu enamik meie kaitsjatest oma klubides algkoosseisu.”
Huvitaval kombel suutis 54 osalenud maa seas end ületada ehk tabelis asetusest kõrgemal kohal lõpetada kõigest 15. Seejuures tegid asetusega võrreldes kõige tugevama tõusu Sloveenia ja Slovakkia, kellest Slovakkia jõudis ka MM-ile ja Sloveenia peab viimasel katsel üle olema Venemaast. Mõlema meeskonna kohta peab ütlema, et eneseületuse võtmeks oli hea alagrupp, kus põrusid totaalselt raskekujulist põlvkondade vahetust üle elav Tšehhimaa ja ootamatult kesiselt mänginud Poola.
Keeruline alagrupp
Eesti see-eest suutis kõrgemale pürgida tunduvalt keerulisemas seltskonnas. Euroopa meister ja pikalt FIFA edetabelit juhtinud Hispaania, poolfinaali jõudnud Türgi, kümne aasta tagune tugev Belgia, sõjakoleduste järel korraliku tasemega põlvkonna üles kasvatanud Bosnia ja Hertsegoviina ning Eestiga üsnagi samast klassist Armeenia.
„Need ülisuured kaotused (Bosnia ja Hispaania vastu – D. L.) ei tee meelt rõõmsaks kellelgi,” tunnistas ka Prins. „Kuid mäng Belgiaga näitas, et meeskond suudab entusiasmi ja tahtmisega mängida.”
Alagruppi peeti juba enne mänge väga kõvaks, kuid punkte loodeti kõigiga mängimisest ja fännid unistasid hea õnne korral teise koha võimalikkusest. Ometi ei näita ajalugu sugugi, et Eesti oleks suutnud endast suuremate jalgpalliriikidega edukalt mängida.
Toome näite: eelmises EM-valiktsüklis suudeti võtta kohustuslikud punktid Andorralt ja rikkuda ainult Makedoonia tuju, kuid mängust kolme tugevama asetusega meeskonnaga jäi punktisaagiks null.
Kuulsas 2006. aasta MM-valiktsüklis, kus Eesti platseerus neljandal kohal ja kogus 17 punkti, suutsime tugevamatelt meeskondadelt võtta ühe punkti (viik kodus Venemaaga).
Kui võtta üheks edukuse mõõdupuuks kogutud punktid just mängudest kolme kõrgema asetusega meeskonnaga, siis ei tasu Eestil samuti sugugi häbeneda. Võrreldes Eestiga koos viimases tugevusgrupis olevaid ja ka koha võrra kõrgemal asunud meeskondi ja nende tulemusi kolme parima asetusega meeskonna vastu, näeme, et Eesti kuulub selle näitaja järgi tublile neljandale kohale.
Kui Prins pidas Belgia-mängu mängupildi ja tahtmise poolest valiktsükli vaieldamatuks rosinaks, siis Kannik hindas mängu paljude teiste kriitilisemalt meelestatute kombel pigem sõprusmänguks. „Tõsi, et võit Belgia üle on valiktsüklites esimene kord, kui suutsime võita jalgpalliajaloo mõttes Euroopa ülemisse keskklassi kuuluvat meeskonda, kuid peab ka tunnistama, et sportlikust vaatevinklist oli tegu poolenisti sõprusmänguga, kus tulemusel enam rolli polnud,” ütles Kannik.
Noored annavad lootust
Võrreldes noortekoondistega on Eesti rahvuskoondis mänginud alati suurepäraselt. Kui Eesti A-koondist peetakse sageli peksupoisiks, siis noored olid seda üle kümne aasta, kuid seegi on hakanud muutuma. U21-koondisel on praegu hea võimalus jõuda EM-finaalturniirile, on suudetud võita nii Gruusiat kui ka Šveitsi ja viigistada Iirimaaga. ja U19 jõudis mullu esmakordselt edasi EM-valikturniiri tugevamate meeskondade sekka. Mitmed U-21 meeskonnaga mängida võivad noormehed on murdnud lahti ka A-koondise ukse.
Optimist Prins usub, et praegustel noortel on väga palju motivatsiooni ja lisaks pole kunagi varem saanud nii palju noormängijaid lepinguid välismaa tippliigade noortemeeskondadega. „Sealt tuleb mitmeid olulisi mängijaid ning mitmed on juba end noorte seast põhikoosseisu murdnud,” sõnas Prins. „Kui kasvab üksikmängijate kvaliteet, siis pole meie vastu kerge ühelgi vastasel ja sel juhul võib olla võimalik kunagi ka tippturniiril olla.”
UEFA president Michel Platini teeb pidevaid pingutusi, et muuta ala kandepinda veelgi laiemaks.
Muutusi tuleb aga ka EM-finaalturniiril, sest meeskondade arvu suurendatakse seniselt 16-lt 24-ni. Kriitikud võivad seda küll nimetada finaalturniiri lahjendamiseks, kuid väikeriikidele on see ainult hea uudis. Tähendab ju 24 meeskonna finaalturniirile pääsemine, et edasi saavad ligi pooled Euroopa meeskonnad.
Tänu kogutud punktidele ei pea Eesti enam veebruaris toimuvate uute valikgruppide loosimisel kartma viimasesse potti jäämist, sest hetkeseisuga kuulume kindlalt viiendasse ehk eelviimasesse tugevusgruppi. Seega on lootust saada vähemalt üks vastane, kelle puhul me oleme favoriidid.
Kui seejuures kogutakse punkte ka tugevamatelt ja viiakse end seega veel astme võrra tugevamale asetusele, seejärel murravad noored koondisse, koondisele kasvavad tugevad liidrid, saadakse välismaal mänguaega ja tõmmatakse loosiga endale Sloveenia kombel tippsatsidest mõni kriisis olev meeskond ja ka väljakul on kamaluga õnne – siis võib kunagi teoks saada ka pääs näiteks EM-finaalturniirile. Igatahes lükkab EM-meeskondade arvu suurendamine paokil olevat ust meie jaoks tunduvalt enam lahti. Lätlased ju said!
Mida peaks tegema?
- 1. Võidud tugevamate vastu
Endast nõrgemaid tuleb võita, tugevamaid võiks ka vahel. Viimases valikgrupis näidati, et suudetakse nii mõnegi meeskonnaga võrdselt mängida ja punkte võtta neilt, kellele paari aasta eest kaotati.
- 2. Õnn loosirattas
Alati on abiks, kui alagrupis on üks palju nõrgem meeskond ja mõned, kellel on tõsiseid probleeme põlvkondade vahetusega. Viimases valiktsüklis oleks Tšehhi, Rootsi, Belgia, Moldova, Armeenia ja Eesti alagrupis võinud ilmselt absoluutselt kõike juhtuda. Kui ainult loos oleks niimoodi naeratanud.
- 3. Õnn mänguväljakul
Kui ainult Voskoboinikov oleks Hispaaniale värava löönud! Kui ainult Lindpere oleks Belgiat karistanud! Kui ainult Luksemburgi kohtunik poleks Armeenia kasuks väravat lugenud! Kui ainult ääred poleks Türgi-mängus lekkinud!
- 4. Noored välisklubidesse
Henrik Ojamaa kuulub Derby County hingekirja, Henri Anier ja Joonas Tamm Sampdoria noortemeeskonda, lisaks on mängijaid veel Hollandis ja Saksamaal. Mida enam saavad mehed mängupraktikat, seda enam nad arenevad. Lisaks paistavad noored teistega mängides juba võrdväärsete partneritena.
- 5. Mehed pingilt mängu
Enar Jääger istub pingil, Alo Bärengrub istub pingil, Ragnar Klavan istub pingil. Meeskonnas on aga näha, kuidas mõjub mängu pääsemine: vaadake kas või välismaale läinud ja särama löönud Konstantin Vassiljevit.
