Sellenädalases "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis kõneles EJL-i president, et noorte eliitliigade süsteem võib saada täiesti uue mudeli, mille toel üritatakse Eesti tippjalgpalli regionaalselt laiendada. Samas rääkis Pohlak ka noorteklubidest ja nende motivatsioonidest üldisemalt ning praeguse Premium liiga kalendri koostamise plussidest ja miinustest.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil kasper@soccernet.ee.

Eesti vutimaastikul on mitu ambitsioonikat meeskonda, kes ei moodusta hetkel küll terviklikku klubi, kuid kes loodavad selleni jõuda ning Eesti tippjalgpalli sisse murda. Värskeima näitena Tallinn CF. Samas on Eestis palju noorteklubisid, kes kasvatavad tugevaid mängijaid, aga ei panusta ise liialt sellele, et vutipüramiidi tippu kuuluda. Kuidas saaks EJL motiveerida tugevaid noorteklubisid panustama veidi rohkem ka esindusmeeskonda, et sellised klubid nagu näiteks Nõmme United ja Tallinna Legion oleksid ka meestevutis meil tipus meeskondade asemel, kelle jaoks noortetöö prioriteet ei ole ja kes täisväärtuslikku klubi ei moodusta?
Kõigepealt täpsustan - Tallinna JK Legion taotles hooajaks 2015 Esiliiga B litsentsi ja selle ka sai, mis tähendab, et klubil on olemas ambitsioon tippseltskonnas kaasa löömiseks, paraku ei võimaldanud mulluse hooaja sportlik tulemus neil sinna püsima jääda. Samuti tähendab litsentseerimisprotsess seda, et kolmes kõrgemas liigas peavad kõik klubid, kes seal litsentsiga mängivad, omama ka noortetööd ja jalgpalli liit suunab neid läbi litsentseerimisprotsessi sisulise poole täisväärtusliku ja tervikliku klubi toimimasaamise suunas. Tõsi, on iseküsimus, milline prioriteet ühes või teises klubis noortetööle on antud, aga seda asjaolu peabki korrigeerima klubis treenitud mängija reegel. Tuletan meelde, et ilma litsentsita mängib kõrgemal tasemel kaasa vaid HÜJK Emmaste Esiliiga B-s ehk siis nemad on ainus klubi tippliigades, kellel pole noortetööd ja selline luba anti liiga loomisel kolmele klubile sportliku taseme hoidmise eesmärgil koos kokkuleppega, et klubi saab nii mängida kuni liigast väljalangemiseni või litsentsi saamiseni. Ülejäänud kahest sai FC Ararat litsentsi ja Tallinna JK Dünamo kukkus peale esimest hooaega Esiliiga B-st välja.

Meie jaoks on samas loomulik. et jalgpalli liit panustab protsesside kiirendamisse ja nii viime konkurentsi suurendamiseks meie klubivõistluste tipus ja selle regionaalsuse parandamiseks maikuus läbi kohtumised tugeva noortetöö ja korraliku püramiidiga II liiga klubidest Nõmme Unitedi ja Martin Reimi Jalgpallikooliga, motiveerimaks neid osalema litsentseerimises ja pürgimaks konkureerima ka tippklubijalgpallis. Samuti oleme leppinud kokku vestlused nende maakondade klubidega, kes ei ole täna esindatud litsentseeritaval tasandil leidmaks viisi kuidas tuua Raplamaa, Läänemaa, Hiiumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa, Võrumaa ja Valgamaa meie tippjalgpallile sammhaaval lähemale. Kindlasti oleme valmis kohtuma ka klubidega, kes tegutsevad tippjalgpallis osalevates piirkondades ja omavad ambitsiooni tervikliku klubipüramiidi ülesehitamiseks. Lisan ka, et kõikidel II liigas kohta omavatel klubidel on õigus taotleda litsentsi, mis tähendab seda, et klubi võtab endale kohustuse asuda liiduga dialoogi oma arengu loogikate osas - litsentsi kaitsmise kaudu luuakse klubi kvaliteediraamat ehk siis pannakse paika klubi toimimise alused kõikvõimalikel ja - vajalikel tasanditel - aga seda võimalust on harva kasutatud.

Tulles tagasi eespool mainitud kohtumiste juurde maakondadega kus tippjalgpall puudub, siis püüame esimese asjana leppida nendega kokku konkreetse U-17 Eliitliigas osalemise algaasta vähemalt maakondliku koondisena. Näeme U-17 Eliitliigat kõigepealt klubis või piirkonnas tehtava noortetöö kvaliteeti peegeldava asjaoluna, aga teiselt poolt on see ka platvorm, mille peale on võimalik ehitada üles kohalik tippjalgpall või õigemini ei ole ilma selleta kohalik tippjalgpall mõeldav ja nii loome selle tekkimise eeldused kõikjal.

Näeme tuleviku U-17 Eliitliigat sarnaselt tippklubijalgpallile mitmest - vähemalt kolmest, aga miks mitte ka neljast - kümne-kaheteistkümne võistkonnaga liigatasandist koosneva võistlusena tavapäraste liigadevaheliste tõusmiste ja langemistega, mis peaks võtma kokku noortetöö ja olema esimene koht, kus on mõistlik lasta tekkida sportlikel pingetel ja ambitsioonidel ja kus on esindatud terve Eesti. Nii jõuaksid üle Eesti kõik andekad noored kokku ühele võistlusele, mis annab igaühele neist võimaluse realiseerida oma talent täies mahus - rõhutan taas, et väikekohtadest tulijate sisemine põlemine on sageli suurem ja see on üks oluline asjaolu kogu Eesti jaoks ja mitte ainult jalgpallis - ja ka II liiga saab koosnema terviklikest klubidest, mis omakorda tekitab sportliku surve litsentseeritavatele liigadele. Samuti loodame, et selline areng vähendab liigseid sportlikke pingeid noormate vanuseklasside võistlustel ja eeldame läbi kõnealuse regionaalse ja klubilise identiteedi tugevnemist, aga see on juba kaasnev asjaolu ja olulisem pigem suuremates tähendustes.

Kõnealusele U-17 Eliitliiga mudelile plaanime anda ka finantstoe.

Tänavuse Premium liiga hooaja jooksul on juba päris palju kõneldud peegelvoorudest või õigem oleks öelda isegi peegelringidest. Eriti näiteks Pärnu LM-i kalendri puhul. Miks Eesti meistriliigas on just see peegelringide süsteem kasutusel, kus uus ring algab eelmise ringi ümberpööratud järjekorras? Alternatiivideks on korduvad ringid ning ka täiesti segipööratud süsteem, kus igas ringis on erinev mängukalender. Palun selgita erinevate võimaluste plusse ja miinuseid.
Kuni käimasoleva hooajani toimis Premium liigas, Esiliigas ja Esiliiga B-s süsteem, kus kalendrit koostades viidi läbi üks loosimine, mille tulemusel mängiti kõigepealt läbi esimene ring loositud järjekorras voorudega, seejärel teine ring esimesele vastupidises voorude järjekorras, seejärel kolmas ring veel kord esimesele ringile vastupidises voorude järjekorras ja kõige lõpuks neljas ring esimese ringi voorude järjekorras. Kaks korda ühte- ja kaks korda teistpidi mängiti vältimaks loosi liigset mõju turniiritabelile, näiteks kui Nõmme Kalju loositi V vooruks mängima Sillamäe Kaleviga ja VI vooruks Levadiaga, siis saanuks kõiki ringe samas järjekorras mängides Levadia Kaljuga mängudeks neli korda teatava eelise, sest Kalju tuleks nende vastu alati tugeva mängu pealt, mis ei tähenda mitte ainult füüsilisi ja vaimseid pingeid, vaid ka kollaseid ja punaseid kaarte ja neist tulenevad mängude vahelejätmisi. Ühte- ja teistpidi mängides võrdsustame olukorda. Esimese ja neljanda ringi mängimisel ühte- ja teise ja kolmanda ringi mängimisel teistpidi on sarnane põhjus - esimeses ringis on kollaste kaartide tõttu mängude vahelejätmise tõenäosus kõige väiksem ja neljandas kõige suurem ja kõnealusel moel võrdsustasime kaartide võimalikku mõju. Eeltoodud näite põhjal tähendaks see, et on väga vähe tõenäoline, et esimese ringi V vooru mängus Sillamäega saaks keegi Kalju mängijatest neljanda kollase kaardi ja peaks Levadiaga mängu vahele jätma, küll aga on see tõenäosus kõige suurem neljandas ringis ja seepärast mängisime need ringid samasuunalistena. Teine ja kolmas ring, kui vahepealse tõenäosusega, mängiti teisesuunalisena.

Igaks juhuks lisan, et loomulikult lööb alati loosikalendri segamini kevadiste koduväljakute puudumine ühel või teisel klubil, sellisel juhul vahetati ära meeskonna kevadise ja sügisese kodumängu aeg, sest väljaspool kodulinna või asulat me üldjuhul kodumänge pidada ei luba.

Eelpooltoodud kalendri miinuseks pidasid klubid liigset hulka sarnaseid voorusid ja nii on alanud hooajast kasutusel süsteem, kus kalendri koostamisel viidi loosimine läbi kaks korda - kõigepealt koositi esimene ring, millele järgneb vastupidises järjekorras teine ring; seejärel loositi kolmas ring - millele järgneb vastupidises järjekorras neljas ring. Sellega saime liigakalendrisse vaheldust juurde, aga tekkis ka üks miinus - klubid saavad registreerida esimeseks ja neljandaks ringiks koduväljakuks kunstmuru- ja teiseks ja kolmandaks ringiks murustaadioni eeldusel, et need on pealtvaatajatele samaväärsed, mida kasutasid tänavu Premium liiga klubidest Narva Trans ja Pärnu Linnameeskond ja ühe loosi süsteemi juures tähendas see, et iga klubi mängis sellise meeskonna vastu korra murul ja korra kunstmurul - kahe loosi puhul mängib nüüd mõni võistkond sellise klubi vastu kaks korda murul ja mõni kaks korda kunstmurul, korra murul ja korra kunstmurul mängivaid vastaseid on Narval kolm ja Pärnul neli. Mis tähendab, et järgmise hooaja eel piirame tõenäoliselt kolmanda ringi loosimisel tekkivaid valikuid selliselt, et taastuks olukord, mille järele kahel põhistaadionil mängiva klubi vastu saaksid kõik mängida korra murul ja korra kunstmurul.

Pärnu puhul peetakse ilmselt silmas olukorda, kus neil tuleb tänavu mängida 10 mängu järjest esiviisiku profimeeskondadega - peaksin seda loosiõnneks või õigemini ebaõnneks ja usun, et eespool toodud argumendid on vahel juhtuvatest ebamugavatest asjadest olulisemad - loosi üks asjaolusid ongi ju fakt, et selle tulemust peab aktsepteerima. Mõistagi saaks parima kalendri teha käsitsi, aga kuna kalender tekitab alati pisikesi eeliseid või vähemalt kipuvad treenerid ja klubid asja nii nägema, siis on õige ja õiglane see siiski loosida.

Samas luban, et järgmise hooaja kalendri loosimise süsteemi arutades võtame kõne alla ka võimaluse, et loosime kõik neli ringi eraldi või siis, et teises ringis loositakse esimese ringi voorudele lihtsalt uus järjekord ja sama oleks siis neljanda ringi puhul kolmanda suhtes, kusjuures nagu eespool mainisin tuleb kolmanda ja neljanda ringi loosimise juures arvestada ka kahel põhistaadionil mängivate võistkondade eripärast tekkivat.

Mõistagi katsetame enne otsuse tegemist alati asja ka korduvalt ja korduvalt läbi, loosimiseks on liidul olemas vastav arvutiprogramm, millele on võimalik lisada erinevaid tingimusi ja seetõttu pole kõnealune kuigi keeruline. Samas ei välista loosimiste lisamine ühe või teise klubi jaoks ebamugava kalendri teket, aga võimalik, et mingil määral selle tõenäosus siiski väheneb.