Alles viiendas klassis jalgpalliga tutvust teinud, kuid seejärel Eesti üheks lootusandvamaks palluriks sirgunud Ott Mõtsniku (sünd 18. aprill 1963) elu kulgeb justkui ameerika raudteel, pulbitsedes taevapiirini kõrguvast eufooriast, kuid vaheldudes sama ootamatult südantlõhestava dramaatikaga.

Alles 12-aastaselt arstide kiuste jalgpalli mängima asunud legendaarsest ründajast Ott Mõtsnikust võinuks saada 90ndatel taasiseseisvunud Eesti koondise võtmemängija. Ent Roman Ubakivi käe all pallivõluriks sirgunud mees otsustas 1989. aastal põgeneda Rootsi, kus ta on sisse seadnud hubase kodu ja tegeleb oma äriga. Jalgpall on 1980ndatel tollasel Komsomoli staadionil pealtvaatajad õhhetama pannud Mõtsniku elust jäädavalt kadunud.

Esimese tutvuse jalgpalliga tegi Mõtsnik Tallinna 1. Keskkooli 5. klassis õppides. Kooli võimlas nägi ta Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli jalgpallirühma treeningut. Treener Roman Ubakivi märkas saali tulnud poissi ning tegi talle ettepaneku jalgpallimängu õppima hakata. "Ott alustas jalgpallitreeninguid liiga hilja, ta oli 5 aastat hiljaks jäänud," meenutas Ubakivi. Vaatamata lapsepõlves läbielatud haigustele ja arstide keelule teha aktiivsemalt sporti, hakkas 12-aastane Ott tänu perekonna ja eelkõige ema toetusele siiski jalgpallitrennis käima. Oma esimest treeningut mäletab Ott hästi. Harjutati palli peatamist jala siseküljega. "Minul tuli kõik halvasti välja," meenutas Ott.

Treener Roman Ubakivi: "Mulle meeldis see poiss, kuigi nii tehniliste kui ka füüsiliste katsete sooritamisel jäi ta ligi neljakümne poisi seas viimaseks…" Mõtsnik ise aga viimaseks jääda ei tahtnud. Ta treenis hoolega, jälgis treeneri nõuandeid ning harjutas kodus iseseisvalt. Kord, kui Ott parajasti koduõuel žongleerimist õppis, algas teleris peagi huvitav film. Eesmärk põrgatada palli jalal viiskümend korda oli aga saavutamata. "Enne normi täitmist filmi vaatama ei lähe," otsustas noorjalgpallur. Teleri vaatamine jäi tol õhtul ära.

Esimeste võistluste seas oli kindel koht mängudel "Sädeme" karikale. Arvult 18. turniiri võitis 1977. aastal Oktoobri rajooni I võistkond, tublimaks edurivimängijaks tunnistati võitjameeskonna ründaja Ott Mõtsnik. "Viimane" oli jõudnud esimeste hulka...

Treeningu maht suurem kui tänapäeval

Oma nooruses pälvis Ott mitmeid erinevaid autasusid ja nimetati korduvalt turniiride parimaks ründajaks. Ott kuulus Oktoobri rajooni spordikooli meeskonda, mis võitis omal ajal vabariigi meistritiitli nii noorte B- kui ka A-klassis kui ka karikavõistlused C-klassis. 1978. aastal oli Mõtsnik Leningradi jalgpalliturniiril suurim väravakütt 31 tabamusega ning juhtis Oktoobri rajooni spordikooli finaali. 1979. aastal NSVL juunioride meistrivõistlustel tunnistati 16-aastane Ott Mõtsnik turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks NSVL noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt. Samal aastal liitus Ott Mõtsnik Tallinna Norma meeskonnaga, kelle koosseisus tuli ta Eesti NSV meistriks ka täiskasvanute klassis ning viis Eesti NSV noored Balti turniiril võiduni. 1980. aastal nimetati ta Eesti NSV parimaks noorjalgpalluriks. Samal aastal esindas Mõtsnik Eesti NSV meeskonda Ukrainas "Lootuse" turniiril, kus ta pälvis tehniliseima mängija tiitili. Täht oli sündinud...

Ott Mõtsnikust sai profesionaalne jalgpallur juba gümnassiumi ajal ning ta pandi meeskonna Tallinna Norma palgale. "Tutvuse kaudu sain võimaluse ka lisaraha teenida – niitsin Pirital muru. Elamine ja söömine oli tasuta, elasime Pirita hotellis. Raha, mis saime, polnd küll midagi erilist, aga elasime ära," meenutas Mõtsnik. Professionaalse jalgpalluri elu kohta lausus ta: "See oli küllaltki karm, kuna vaba aega eriti ei olnud, kogu aeg olid trennid. Sai kõvasti trenni tehtud, vahepeal oli trenne liiga palju ja see kurnas tohutult. Treeningu maht oli palju suurem kui tänapäeval."

1980. aastal arvati juba 17-aastane Ott Mõtsnik NSVL noortekoondisse. "Mõtsnik pääses sinna ikka oma oskuste tõttu, mitte läbi tutvuste. Et sinna süsteemi jõuda, näitab juba, kui andekas ta oli," meenutas Roman Ubakivi. NSVL noortekoondisse reeglina eestlasi loomulikult ei võetud, eriti rikutud ankeediga nagu see oli Mõtsniku puhul – isa oli kirikuõpetaja… - ning tema pääsemine sinna näis imena. Ott ise meenutas seda aega: "Kõik paistsid minust vanemad välja meeskonnas. Enamik ajasid juba habet igal hommikul, mina polnd selle lähedalgi veel, et peaks seda tegema. NSVL-is oli kõik võimalik, sest kõik tahtsid turniire võita ja seega tehti passid ümber." Mõtsniku talenti märkasid mitmed NSVL-i kõrgliigaklubid ning erilist huvi näitas üles NSVL-i suurklubi Moskva Spartak, kelle peatreener Konstantin Beskov tahtis väga Mõtsnikku oma meeskonda ja oli nõus temaga töötama...

Ei julgenud kooli minna

1982. aastal valis spordiajaleht "Futbol.Hokei" üleliidulise noorteturniiri "Pereprava" põhjal Ott Mõtsniku turniiri sümboolsesse koondisse ning samal aastal valiti ta ka Eesti NSV Jalgpalliföderatsiooni treenerite nõukogu poolt hooaja 1981 sümboolsesse koondisse ning üheks parimaks ründajaks.

Ega hea ilma halvata ei olnud. 1977. aastal elas Ott läbi oma kriisipäevad, tekkis palju pahandusi koolist puudumise tõttu. Selle asemel käis ta jalgpalli mängimas või niisama mõttetult mööda linna hulkumas. Asjasse sekkus tema treener Roman Ubakivi, kes hoolitses ka selle eest, et poiss korralikult koolis käiks. "Hea, et Ubakivi sundis mind jalgpalli mängima ja koolis käima. Kooli ei julgend ma minna, kuna õppida ei jõudnud," oli Ott tänulik Ubakivile. Samuti tehti Mõtsnikule erandeid, et ta saaks jalgpalli mängida. Eriti mõistvat suhtumist näitas üles Oti suhtes tolleaegne 22. Keskkooli (tänapäeva Jakob Westholmi Gümnaasium) klassijuhataja Ele Kosenkranius. Ott lõpetas gümnaasiumi koos teistega ära...

Eestis polnud oma professionaalset meeskonda, kuhu Mõtsnik oleks saanud edasi liikuda, seega suunas Ubakivi Mõtsniku koos Tiit Kõmperiga 1982. aastal Riiga mängima, kohaliku klubi Daugava eest, kes mängis sel hetkel NSVL-i I liigas. "Riia kasuks otsustasin seetõttu, et ma sain nendega kogu aeg kontaktis olla, sest kuna Venemaa suurklubid saatsid tihti andekaid mängijaid oma farmklubidesse kuhugi Venemaa avarustesse, siis oleks kontakt võib-olla nendega ära kadunud. Riia oli neile sobiv keskkond arenemiseks," ütles Ubakivi. Riias said nad esimesed suured füüsilised koormused ning aimu professionaalsest jalgpallist. Ott ise meenutas seda aega: "Riia oli rohkem selleks, et sõjaväeteenistust edasi lükata. Huvitav oli näha, kuidas teised trenni tegid, ja keskkond oli väga hea. Arenesin mingil määral kindlasti, aga kui palju, seda on raske öelda."

Terve hooaeg suure publiku ees

Samal aastal hakkas Roman Ubakivi Eestis professionaalset meeskonda looma. Selleks pöördus ta Jägalas paikneva ehitusvägede poliitkooli ülema, jalgpallifanaatikust kindralmajor Gnezdilovi poole, kes oli koheselt nõus ning surus selle idee Keskkomitees läbi, kuigi Eesti Spordikomitee oli selle vastu. Murti vastupanu, et eestlased saaksid jalgpalli mängida. Peale seda tekkis vajadus Mõtsniku ja Kõmperi järele. Ubakivi kutsus nad appi ja nad naasesid Eestisse. "Raske oli Eestist eemal olla ja tulin hea meelega tagasi. Ega Eestist ma minema ei kippund," rääkis Mõtsnik.

Jägalas möödus Mõtsniku ja paljude teiste kaasmängijate sõjaväeteenistus ning sõduritena mängisid nad jalgpalli NVSL-i teises liigas KSMK Tallinna nime all. Debüüthooaeg lõpetati 16. kohaga. Terve hooaeg mängiti peaaegu täismaja ees Komsomoli nimelisel staaionil. "Muidugi oli fantastiline mängida suure publiku ees, see andis rohkem indu juurde. Sai suurt jalgpalli mängida, NSVL-i liiga oli ikka kõva tasemega. Mäletan siiani, kuidas rahvas skandeeris mu nime staadionil, see oli suurepärane tunne," meenutas Mõtsnik ning jätkas: "Alguses oli raske, kuna me olime nii noored, aga vastu tulid vanad. Kodus võitsime tihti, aga väljaspool saime tappa, suht võimatu oli võita. Et võita, pidid olema peajagu üle või pidi lihtsalt vedama." Ühe kaotuse korral saadeti mängijad karistuseks väeossa. "Ma veetsin ainult ühe öö kasarmus. Meid löödi sisse peale kaotust ja saime endale ka mundrid esimest korda selga," mäletas Mõtsnik.

Esimene hooaeg osutus Mõtsnikule edukaks - ta lõi 13 väravat. "Sellist mõtet polnud, et kõrgemale edasi nüüd liikuda, kuna Venemaa elu sai päris palju nähtud ja see ei ahvatlenud üldse, vaid vastupidi tõukas eemale rohkem. Polnud küll tahtmist ära minna, kui päris Moskvasse, siis oleks teine asi olnud…."

Puudus vajalik nahaalsus

1984. aastal käis Ott Mõtsnik siiski koos Urmas Hepneriga end Moskva Spartakile näitamas ning mängiti duubli eest põhimeeskonna vastu. "Peale mängu öeldi meile, et me tuleks tagasi siis, kui meil on sõjaväeteenistus läbitud. Meiega jäädi rahule," meenutas Hepner ning jätkas: "Siis tekkis vaikselt ikka huvi pääseda välismaale mängima, Soome poole rohkem kippusime." Mõtsniku kohapealt lausus Hepner seevastu: "Ega eestlane ei tahtnud minna Vene meeskonda ning sellega Ott vea tegigi, kes teab, mis oleks siis saanud, kui Ott oleks Moskvasse läinud…" Mõtsnik ise oli seevastu enesekindel ja lausus: "Mul puudus nahaalsus ning ma polnud piisavalt enesekindel, et jalgpallis läbi lüüa."

Esimene hooaeg Tallinna Spordis kujunes õnnetuseks Mõtsnikule, kes murdis treeninglaagris achilleuse kõõluse kahest kohast puruks ning kaks hooaega läksid tal seetõttu põhiliselt kaduma. Rasketel aegadel Ott loobumise peale siiski ei mõelnud: "See oli elustiil, ega ma muud ei osanudki teha, kui ainult jalgpalli mängida." 1985. aastal lahkuski Mõtsnik Tallinna Spordist vigastuse tõttu ning pöördus tagasi järgmise hooaja lõpupoole ning lõi vajalikud väravad.

Ott Mõtsnik esindas Eesti NSV koondist rohkem kui kahekümnes mängus, lüües üle kümne värava. Üks meeldejäävamaid mänge toimus 7. septemberil 1987, kui Eesti NSV alistas Etioopia 4:1 ja Mõtsnik lõi kolm väravat. 1988. aastal osales Mõtsnik nii Tallinna Spordi ridades kui ka Tallinna Norma meeskonnas, kelle koosseisus tuli ta teist korda Eesti NSV meistriks.

Võinuks mängida NSVL-i kõrgliigas

Tallinna Spordi ajal oli Mõtsnik ka lühikest aega treener. Ubakivi käsul pidi iga Spordi mängija moodustama oma meeskonna, kuhu kuulusid erinevate Tallinna keskkoolide õpilased. Mõtsniku kuulsaim kasvandik on endine Eesti koondise ja FC Flora ründaja Lembit Rajala.

1987. aastal sai Tallinna Spordi peatreeneriks venelane Valeri Ovtsinnikov, kelle tulek tõi meeskonda muudatusi. "Klubisse tuli palju venelasi ja koos venelastega tuli ka alkohol, mis rikkus väga palju ära… Kõik muutus, trennid muutusid… NSVL-i liigas oli tavaline, et kohtunikke maksti kinni ja seda oskas ka Ovtsinnikov teha - ta paigutas nad parimasse hotelli ja andis raha," jäi Ott napisõnaliseks.

"Ott Mõtsnik oli unikaalne nähtus. Ta oleks kindlasti võinud mängida NSVL-i kõrgliigas." - Valeri Ovtsinnikov, Tallinna Spordi endine treener.

Ott Mõtsnik lõi mitmeid ja mitmeid ilusaid väravaid, mis panid Komsomoli staadioni täismaja rõkkama rõõmust ja vaimustusest. "Ma nüüd täpselt ei mäleta, millal ja kelle vatsu see oli, aga ilusaim värav, mis lõin, oli see ülepealöök..." püüdis Ott meenutada. Ott Mõtsniku kauneim värav sündis 21. mail 1987 vastasseisul Tallinna Sport - Gomeli Gomselmas. Tolleaegne spordiajakirjanik Anton Siht kirjutas Õhtulehes: "60. minutil murdis ta (Žurkin) taas vasakult äärelt läbi, andes täpse söödu Mõtsnikule, kes lõi efektse värava, millist ei näe sageli isegi kõrgliiga meistrivõistlustel." Spordilehe ajakirjanik Urmas Eslon kirjeldas väravat nii: "Ning lõpuks pärl: 60. minutil jooksis Mõtsnik end vabaks ja lõi imeliselt pöörd-hüppelt 3:0. selliseid väravaid löövad ainult meistrid, ja nemadki väga harva!" Suurepärane käärlöök 16 meetri pealt ristnurka on vast üks ilusaimaid väravaid, mida Eesti publik on kunagi näinud.

Rootsi minek oli varakult plaanis

1989. aastal läks Tallinna Sport Soome Kotkasse turniirile. Ott Mõtsnik plaanis juba varakult ette, et sealt jookseb ta Rootsi üle. Selleks oli ta juba eelnevalt kokku leppinud oma endise meeskonnakaaslase Hans Näksiga, kes elas juba Rootsis. Mõtsnik pidi koos Urmas Kaljendiga koos minema, aga viimane mõtles viimasel hetkel ümber. "Ma olin juba kõik maha müünud ja mul polnud enam võimalust ümber mõelda. Ainult Peeter Küttis teadis, et ma lähen, kuna temalt ma küsisin nõu. Kotkas läksin laeva peale, mis suundus Stockholmi, ning sadamas ootas mind juba Näks," rääkis Ott. Sealt edasi läksid nad politseisse, kus Ott rääkis oma loo ära ning peale ülekuulamist paigutati ta pagulaslaagrisse Katrineholmi lähistele. Ott asus sealse linna klubi Katrineholm Värmboli treeningutele ning klubi juhatuse liige võttis ta oma ehitusfirmasse tööle. "Tänu sellele, et mu klubi garanteeris riigile, et ma saan töökoha ja korteri, pääsesin pagulaslaagrist," oli Ott tänulik.

Küsimuse peale, miks ta otsustas emigreeruda, vastab ta: "Tahtsin Rootsis jalgpalli mängida ja muud võimalust mul polnd tol ajal välismaale siirdumiseks. Mõtlesin, et järsku läheb siin hästi, aga…" Ubakivi rääkis: "Mul oli selline tunne, et ta läheb, ning ma mõtlesin, et kas võtan ta üldse kaasa või jätaks ta parem koju. Ott oli füüsiliselt ja vaimselt ülekoormatud. Aga ma teadsin, et ta solvub mu peale, kui teda kaasa ei võta. Selle riski ma võtsin, et ta läheb Rootsi ära."

Klubis Värmbol veetis Ott Mõtsnik 1989. aasta, mil ta tegi rohkem lihtsalt trenni, kuna tal puudus elamisluba, aga lõpupoole sai Ott siiski ka mõned mängud mängida. Sealt edasi siirdus Mõtsnik juba Rootsi I liiga klubisse Atvidabergs FF. "Põhimeeskonna eest mängides sain vigastada, peale väravalöömist murdsin varbaluu, ja hiljem mängisin ma enamasti duublis, kuna klubi jugoslaavlasest peatreener ütles mulle, et kui ma rootsi keelt ei oska, siis põhisse pole mul asja," meenutas Ott murdehetke oma karjääris. Peale seda riputas Ott Mõtsnik lõplikult jalgpallisaapad varna ja jättis hüvasti armastatud mänguga, mis oli olnud kogu tema elu...

Jalgpallist tüdinud

Ott Mõtsnik rajas oma ehitusfirma "Bygg & Renovering I Åtvidaberg". "Töid ja tegemisi on palju. Võtan asja rahulikult ja püüan kohalikku jalgpalli vaatamas vahel ka käia, aga tööd on liiga palju ja aega vähe. Vormis ma end ei hoia ja jalgpalli mängisin viimati… kes seda enam mäletab," rääkis Ott oma igapäevaelust. Otil on esimesest abielust poeg Ats ja tütar Hanna-Liisa, kes mõlemad elavad Soomes, ning teisest abielust Natalie, kes elab koos Otiga Rootsis.

Eestist on Ott kaugenenud ega plaani enam Eestisse naasta: "Algusaastatel oli jube koduigatsus, mis on loomulik, aga enam mitte. Mul on kogu elu nüüd siin." Mõtsnik ise ei kahetse, et Eestist lahkus, ning ütles, et see oli positiivne pööre tema elus, mis oli talle vajalik ja oli ainult positiivne.

Rääkides tänapäeva jalgpallist, jäi Ott üha vaiksemaks ja veelgi tagasihoidlikumaks kui ta on ning tema vastused muutusid napisõnalisemaks. Küsimuse peale, et kas ta pole huvitatud peale pikka vaheaega tagasi tulema armastatud mängu juurde treenerina või hoopiski kohtunikuna, kuulsin kiiret ja selget vastust: "Ei! Absoluutselt mitte, pole huvitatud…. Mul pole kannatust, et treener olla, esiteks, ja ma olen jalgpallist tüdinenud!" Ott enam jalgpalli ei vaata ega ole kursis eriti jalgpallimaailmas toimuvaga, siiski tema lemmikuks on Brasiilia: "Olen kogu aeg olnud Brasiilia jalgpallifänn, mulle meeldib, kuidas nad mängivad, nad mängivad ilusat jalgpalli. Klubi tasandil ma jalgpalli enam ei jälgi..."

"Eestit polegi ma mitte kunagi mängimas näinud. Olen rohkem kursis olnud lehe kaudu." Samas mainis veel Ott, et Eesti jalgpall on talle täiesti võõraks jäänud ning ta ei tea midagi, mis Eesti meistrivõistlustel toimub, mis klubid seal mängivad ning kes on parimad mängijad, ning Andres Operi nime on ta vaid kuskilt kuulnud.

Ott MÕTSNIK (18.04.1963) - statistika:

1977 Norma Tallinn 0/0
1977 Noorus Tallinn 1/0
1978 Noorus Tallinn 12/2
1978 Norma Tallinn 2/0
1978 Norma-2 Tallinn 6/2
1979 Noorus Tallinn 9/7
1979 Norma Tallinn 9/1
1980 Noorus Tallinn 14/13
1980 Norma Tallinn 14/1
1981 Norma Tallinn 18/7
1982 Daugava Riia 5/0
1982 Daugava Riia D -/-
1982 Norma Tallinn 8/2
1983 KSKM 32/13
1984 KSKM 29/7
1985 Sport Tallinn 8/1
1985 Norma Tallinn 13/8
1986 Flora Tallinn 4/4
1986 Sport Tallinn 16/3
1987 Sport Tallinn 22/7
1988 Sport Tallinn 22/8
1988 Norma Tallinn 4/1
1989 Norma Tallinn 2/0
1989/1990 Katrineholm Värmbol -/-
1990/1991 Atvidabergs FF 15/4
1990/1992 Atvidabergs FF B 35/20

Debüüt Eesti NSV kõrgliigas: 14.09.1978 Dünamo Tallinn vs Norma Tallinn 1:1

1976. a "Nahkpall" vabariiklikel finaalvõistlustel keskmises vanuseastmes parim ründaja ning resultatiivseim mängija
1976. a "Nahkpall" vabariiklikel finaalvõistlustel keskmises vanuseastmes II koht
1976. a. "Nahkpall" karikavõistlustel keskmises vanuseklassis parim ründaja
1976. a. "Nahkpall" karikavõistlustel keskmises vanuseklassis I koht
1977. a. Eesti NSV noorte C-kl. karikavõistluste I koht
1977. a. Tallinna meistrivõistluste C-kl. I koht, parim ründaja
1977. a. Tallinna noorte C-kl. I koht
1978. a. Leningradis juunioride turniiril kõige resultatiivsem mängija 31 väravaga.
1978. a. Eesti NSV noorte B-kl. III koht
1979. a. Tallinna noorte B-kl. I koht
1979. a. Balti turniiri esikoht Eesti NSV koosseisus
1979. a. Eesti NSV noorte B-kl. I koht
1979. a. Tallinna noorte A-kl. I koht
1979. a. NVSL juunioride meistrivõistlutel tunnistati turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks N. Liidu noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt
1979. a. Eesti NSV meister
1980. a. Eesti NSV parim noor jalgpallur
1980. a. Eesti NSV noorte A-kl. I koht
1981. a. Eesti NSV noorte A-kl. I koht
1981. a. Valiti Eesti NSV JF. treenerite nõukogu poolt 1980. aasta hooaja sümboolsesse koondisse ja parimaks ründajaks
1982. a. Valiti spordiajakirja "Futbol. Hokei" poolt NSV Liidu noorte sümboolsesse koondisse
1983. a. Balti juunioride turniiri esikoht Eesti NSV koosseisus
1988. a. Eesti NSV meister

Statistika: Marko Välja

* Marko Välja saatis Soccernet.ee-le oma varem ajakirjades/raamatutes avaldatud Eesti NSV tähtede profiililood, Soccernet hakkab neid esitama igal kolmapäeval. Käesolev lugu Ott Mõtsnikust on esialgselt avaldatud aastal 2006.