Täna selgub Eesti koondise koosseis Balti turniiriks, kus esmalt minnakse võõrsil vastamisi Lätiga ning seejärel kodus Leedu või Islandiga. Koondise peatreener Thomas Häberli kirjeldas, millele ta koosseisu valides keskendub.

Soccernet.ee avaldab Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel ilmunud artikli täismahus, kus rahvusmeeskonna peatreener jagas oma mõtteid.

"Riigi kõige võimekamate mängijate kokkukutsumine on teatavasti osa peatreeneri tööst. Karel [Voolaid] tegi seda enne mind ja pärast mind saab selleks olema keegi järgmine. Pean ametis olles tegema valikuid ja otsustama, kes suudavad rahvusvahelisel tasandil tööd teha. Peatreenerina analüüsin ja vastutan tulemuse eest. Otsustan, millised mängijad sobivad kokku ja milliseid oskusi on parima tulemuse saavutamiseks tarvis. Otsustan nii klubides kui ka rahvuskoondises näidatu põhjal. Keskendun sellele, kuidas on mängija just praegu ja järgmises mängus võimeline esinema. Kas mängija on võimeline rahvusvaheliseks tasemeks aasta, kahe või kolme pärast, on hoopis teine asi. Ma suhtlen mängijatega, kes kuuluvad võimalike kandidaatide sekka ja kelle tase on piisavalt kõrge, et meeskonda aidata.

Loogiliselt võttes tähendab see, et on palju mängijaid, kes tahavad koondisse kuuluda, aga kelle tase pole (veel) piisavalt kõrge. Kuidas mängija sellega hakkama saab?

On põhimõtteliselt kaks võimalikku käitumist: mängija analüüsib oma sooritust, ammutab uut jõudu, aktiveerib oma tahte ja alustab uue arenguteekonnaga. Ta töötab enda kallal ja otsib lahendusi. Sellise käitumisega mängija võtab vastutuse oma esituste eest. See on kasulik ja edasiviiv iseloomuomadus, mis saab tulevikus tasutud.

Teine võimalus on, et mängija ei vaevu oma sooritust analüüsima, vaid otsib viga teda ümbritsevast keskkonnast, klubist, alaliidust ja/või treenerist. Nii ei vastuta mängija oma soorituse eest, vaid proovib vastutust lükata teistele. Sellise mõtteviisiga käib kaasas teiste süüdistamine, võrdlemine, kurtmine ja ohvri mängimine. Selline käitumine on sageli nähtav väljakul ja mõnikord ka väljaspool, näiteks ajakirjanduse vahendusel. See kõik on inimlik ja arusaadav, seda juhtub ja see on osa draamast nimega "elu". Kuid taoline käitumine ei too sageli tulemust.

Rahvusmeeskonna uks on avatud igale mängijale. Alguses on see uks pärani lahti. Aja möödudes arvestan üha rohkem sooritust ja käitumist, eeskuju ja sobivust meeskonda, mis võib ukse veelgi rohkem avada, jätta avatuks või hoopiski sulgeda. Loogiline. Kõige rohkem loeb sooritus, käitumine väljakul! Alati. Jalgpallis on iga päev uus võimalus valida, millist teed me käia tahame.

Kes aitab koondisel mänge võita?

Kui otsustan, millist mängijat koondisse kutsuda, võtan arvesse võimalikult palju tegureid, mis suurendavad või piiravad kogu meeskonna eduvõimalusi. Mängijad, kes minu käe all Eesti eest mängivad, teevad kõvasti tööd ja tahavad alati paremaks saada. Nad on inimesed, kes tahavad õppida, kes tõusevad pärast tagasilööke püsti ja võitlevad, kes on enesekriitilised, kuid oskavad kaotuste järel suunata energia ülesehitusse, mitte enda hävitamisse. Keerukus seisneb selles, kuidas leida rõõmu ja kurbuse vahel tasakaal, et tekiks enesekindlus. Nelson Mandelale kuuluvad sõnad: "Ma ei kaota kunagi, ma kas võidan või õpin." Lõppeval aastal me võitsime, aga ka õppisime. Peame näitama, et oleme valmis olema edukad, aga ka edasi õppima.

Südame ja palliga. Oleme osa Eestist."