Kasutasin laupäeval head võimalust vaadata üle kuus meistriliiga meeskonda. See on ühtlasi ainus hea asi pealtvaataja jaoks märtsikuise meistriliiga juures – kuna mängukõlblikke staadioneid napib, peetakse enamus avavooru kohtumistest ühel platsil ja järjest.

Milleks mulle Tartu maraton, kui on olemas Eesti jalgpalli meistriliiga! Tegelikult on sellistes tingimustes juba üksainus mäng paras maraton. Mängijad ja pealtvaatajad lahkuvad lõpuvile kõlades väljakult sellise rutu ja olekuga, nagu nad oleksid just 50km klassika finišijoone ületanud. Lõpuks ometi läbi!

Kogenud vutihuviline peaks olema sellise jalgpallimaratoniga juba harjunud, aga ometi tuleb iga aasta uuesti tõdeda: isegi kui topid selga kolm kampsunit ja nii palju sokke kui saabastesse mahub, on mängu lõpuks ikka nii kuradi külm, et hakka või tõesti tuulevarjuks iglut ehitama.

Laupäeval läks muidugi eriti “hästi”. Infonet-Kuressaare oli külm ja tuuline, kuid veel talutav, Flora-Kalevi poolepealt läks päris tormiks kätte ja Levadia-Tammeka sobis juba ainult ekstreemsportlastele. Trotsisin, mis ma trotsisin, aga viimase mängu poolajal otsustasin siiski maratoni katkestada ja Lilleküla peaareeni akna taha sooja pugeda. Kõiki pealtvaatajaid sinna kahjuks ei lubata.

Võiks ju lihtsalt ilmataadi armutuse peale käsi laiutada, aga see ei ole argument. Talveilm ei ole 2. märtsil ootamatu nähtus, võõrkehaks on hoopis jalgpall. Ma ei mäleta hooaega, mil märtsi alguses ei oleks olnud mõnd koerailmaga vooru. Jalgpall sobib mõistlike miinuskraadide juurde ainult siis, kui pealtvaataja on kaitstud tuule ja sademete eest. Mäletate, Eesti ja Kanada koondiste sõprusmäng (2008 märtsi lõpus) uppus lumme, aga staadionil oli siiski päris mõnus istuda, sest tingimused olid vastavad. Lilleküla kunstmuruväljaku tellingtribüünid ei paku paraku mingit kaitset.

Igasugune võrdlev statistika selle kohta, et välisliigades peetakse sama palju või isegi rohkem mänge miinuskraadidega, on mõttetu, kuni publikule loodud tingimused ei ole võrreldavad. Ilmavaatlejad kasutavad sellist mõistet nagu tuulekülm ehk reaalselt tunnetatav temperatuur. Näiteks oli EMHI andmetel laupäeva õhtul kell 20 (umbes-täpselt samal ajal, kui kaks Tammeka hullumeelset fänni otsustasid end särgiväele võtta) Tallinnas õhutemperatuur -7,9 kraadi, aga tuulekülm -16 kraadi.

Ühesõnaga: ma olen jätkuvalt kindlal seisukohal, et Eesti jalgpallihooaeg peaks algama hiljem. Usun, et suur enamus nendest, kes veetsid laupäeva tribüünidel, nõustuvad. Kas või paar nädalatki hiljem oleks juba oluline edasiminek. Hooaja lühendamise vastuargumendid on küll põhimõtteliselt õiged, aga liiga resoluutsed.

Jalgpalliliidu huvi, et Eesti mängijad hoiaksid end vormis võimalikult suure osa aastast, on mõistetav. Nagu ka klubide huvi mängida, selle asemel et tühja trenni teha. Aga on kolmaski huvi – pealtvaatajate huvi, ja mulle tundub, et sellega arvestatakse liiga vähe. Põhimõtteliselt võib ju nõustuda seisukohaga, et korralike tingimuste loomise aluseks on kõigepealt nõudlus. Maakeeli: jalkafänn peabki külmetama ja selle üle virisema, sest muidu ei ehitagi keegi katust.

Nõudluse ja eesmärgi vahemaa on aga praegu absurdselt suur. “Soov, et järgmise 3-4 aasta jooksul areneks lisaks kevadiste väljakute kvaliteedile ka nende ümber asuv infrastruktuur” on ilus unistus, aga kui 10-aastase märtsilahingute ajaloo järel on heal juhul pooltel meistriliiga klubidest üleüldse koduväljak, kus varakevadel mängida kõlbaks, ja pole ainsatki ainsatki kunstmurustaadionit, kus pealtvaataja inimese kombel mängu vaadata saaks, siis on see tõesti reaalne? Ja isegi kui on reaalne, siis kas meil on tarvis veel 3-4 aastat inimesi selliste elamustega tribüünidelt eemale peletada?

Tänavune eelhooaeg oli lausa uskumatult põnev, kõik eeldused enneolematult tihedaks rebimiseks igas meistriliiga tabeli osas on loodud. Ometi jooksis avavooru viimase kohtumise lõpuks tribüün nii tühjaks, et sinna jäid ainult 5 Levadia fanaatikut ja 2 Tammeka fanaatikut. Kas kogu eelnev promo meelitas kohale mõne tavalise vutihuvilise, kes pole ei fanaatiline fänn ega viibi staadionil töökohustustega, vaid kes tuli lihtsalt otsima meelelahutust nimega jalgpalli meistriliiga? Tõenäoliselt nii mõnegi. Kas nad tulevad veel? Tõenäoliselt mitte niipea.

Ma pean end suureks vutisõbraks ja eriti meelepäraseks on mulle aastatega saanud just Eesti jalgpall. Aga päris ausalt öeldes – kui töö ei kohustaks, siis ei tõstaks ma ilmselt ka ise märtsis jalga väljaku äärde. Ning kes teab, kas tõstaks hiljemgi, sest kui esimene vaatus on maha magatud, siis kes ikka viitsib enam teatrisse ronida...

Et lugu ei saaks liialt negatiivne, siis lisan siia juurde, et paljuski on asjad viimaste aastatega kindlasti edasi arenenud. Aastal 2005, kui ma esimest korda märtsis jalgpalli vaatasin, tuli seista toonase A. Le Coq MiniArena väljaku kõrval lume peal veel halvemates tingimustest kui praegu on treeningmängudel. Vähemalt on nüüd staadionitel olemas korralikud istmed ja müügipunktid ja tualetid. Aga märtsi algus on täpselt sama külm kui oli 8 aastat tagasi ning seinte ja katusega tribüüne on kunstmurude ääres täpselt sama vähe kui 8 aastat tagasi - null.