Kui su unistus on olla maailma parim väravavahtide treener, pole vahet, kas sa töötad esialgu Amsterdamis või Nepali mägedes. Vähemalt nii usub 23-aastane Artur Lõhmus, kelle päevad mööduvad Singapuris noori väravavahte treenides.

Kui suur osa Eesti jalgpallureid unistab välismaale mängima siirdumisest, siis Artur alustas juba 16-aastaselt treeneritööga Tartu FC Helioses. Endine FC Flora noorte väravavahtide treener, kes kunagi vigastuste tõttu mängijakarjäärist loobuma pidi, jõudis 23-aastaselt hoopis Singapuri tippklubi Lion City Sailorsi akadeemiasse, et jätkata oma unistust, küll aga veidi teises rollis.

Soccernet.ee-le rääkis mees oma karjäärist, kultuurišokist ning kohalikust jalgpallikultuurist. Artur on Eesti jalgpallis erakordne nähtus, sest sellise sihikindluse ja töökusega on mehe piiriks vaid taevas.

Oled alles 23, aga oled juba töötanud FC Floras ja nüüd Lion City Sailors FC-s, miks otsustasid nii noores eas treeneritöö, mitte mängimise kasuks?
Seo oli minu eest juba tehtud. Kehaliselt ei pidanud vastu. Seda oli mingil hetkel väga selgelt aru saada, olin pidevalt vigastustega audis. Ma ei hoolitsenud oma keha eest hästi. Tulemus on lihtsalt see, et lõpuks kõik kuhjus ja mingi hetk füsioga arutasime ja ta suunas mind sinnapoole, et mõtle nüüd hoolikalt, mida sa teed. Jumala õigus oli tal. Siis oli jalkast väike paus. See oli väga raske ja ma sain aru, et mul on vaja jalkasse kuidagi tagasi tulla – mistahes viisil aga peaasi, et kuidagi väljakul olla.

Pärast mängimise lõpetamist tekkis võimalus FC Helioses trenne asendada, millest kasvas välja väravavahtide treeneri roll noortes ja esinduses. Ning 19-aastaselt leidis mu Aiko Orgla, kes pakkus mulle tööd Floras. Nõustusin! Ta on jätkuvalt mu suurim mentor.

Kuidas leidsid oma tee eksootilisse Singapuri ja Lion City Sailors FC-sse?
Mingi hetk ma hakkasin aru saama, et mul on vaja minna välismaale. Samal ajal tegin ülikoolis bakat ja teadsin, et enne selle lõpetamist minna ei saa. Aga siis sain aru, et tegelikult ma saan selle lõpetatud ja see pani kogu protsessi käima. Hakkasin uurima erinevaid võimalusi, tegin mitu intervjuud, valikuid oli kümne ringis, aga ükski ei tundunud piisavalt arendav.

Umbes aasta varem olin LinkedInis näinud, kuidas Shahril, kes on mu praegune boss, postitas ühest väikeste trennist video. Väga hea tase, jäi silma. Kirjutasin talle tookord, aga ajad ei klappinud. Siis juhtus nii, et seesama klubi pani LinkedIni portaali üles töökuulutuse – otsiti noorte väravavahtide treenerit. Mõtlesin, et see on päris huvitav ja saatsin CV teele.

Jõulude ajal kirjutas Shahril mulle, et ta sooviks minuga intervjuu teha. Mulle avaldas muljet, kui tõsiselt ta seda võttis – esimene intervjuu kestis kaks ja pool tundi ja toimus keset ööd, kell üks. See pühendumus oligi see, mis kõnetas.

Kuidas sa end tundsid, kui pakkumine tuli?
Seal oli periood, kus ma veel ei teadnud, kas mind valitakse, sest intervjuusid tehti mitmetega. Siis oli umbes kaks nädalat, kus ikka täiega praadisin, et kas ikka mind valitakse. Küsisin ühe tuttava käest, kes seal kandis oli, et mida teha. Ta ütles, et kuule sõber, ära isegi mõtle, lihtsalt tule. Ta rääkis, kuidas seal elu-olu ja kõik asjad on ning see võttis kogu mu ärevuse maha. Sain lihtsalt keskenduda sellele, et okei, kas see on see, mida ma tahan. Ja siis sain aru, et jah.

Kas kahtlesid või mõtlesid kohe, et lähed kindlasti?
Suures pildis ei, kuid alguses küll. Olin enne juba kaks nädalat saanud mõelda. Esimestel päevadel küll mõtlesin, sest kui sa kolid 23-aastasena teisele poole maailma, siis see ikka vajab kaalumist. Samuti oli mul juba Floras suurepäraste tingimustega töökoht ning top mentor ja mida kõike veel. Ja me ei räägi mingi Soomest või Rootsist, me räägime Singapurist, mis on 14 tunnise lennureisi kaugusel.

Kirjelda oma igapäevatööd akadeemias – kui palju treeninguid, mis vanuseklassid?
Töötan peamiselt 2010–2011 sündinud poistega. Mul on regulaarselt neli-viis väravavahti, kellega tegelen. Päev algab mul umbes kell 12 kontorisse minekuga, kell kaks peab kohal olema. Enne seda käin jõusaalis, hoolitsen keha eest ja teen kontoris paberitööd. Kolmest algavad koosolekud. Päev on hästi struktuurne, palju suhtlemist. Õhtul kell kuus algab U15 trenn ning 19.30 U17 trenn. Kõik trennid filmin GoProga üles, et pärast analüüsida. Pärast trenni saame klubipoolselt sooja sööki ja koju jõuan kuskil kümne paiku. See on intensiivne päev, aga mulle väga sobib. Kõik on korraldatud nii, et ma saan keskenduda ainult väravavahtide arendamisele. Eestis seda palju ei leidu. 

Kuidas erineb töö Singapuris sellest, mida tegid Floras?
Ma arvan, et väga suuri erinevusi ei ole, sest eesmärk on ikka sama – arendada väravavahte esindusmeeskonnani. Aga see, kuidas seda tehakse, sõltub palju keskkonnast. Eestis töötasin rohkem baasasjade ja mentaliteediga, Singapuris on paljud tehnilised elemendid juba paigas, aga puudu on mentaliteedist ja otsuste kvaliteedist.

Samuti on suur vahe staffi suuruses, Eestis sain töötada ka ründajate ja kaitsjatega. Singapuris on suur staff ja igaühel konkreetne roll, tegelen vähem ründajate ja kaitsjatega, keskendun rohkem väravavahtidele. See muudab ka lähenemist treeningutele. Kui sul on trennis kaks väravavahti, mitte neli, siis on trenni dünaamika hoopis teine. Lisaks mõjutab tööd kultuuriruum. See, mida jalgpall seal tähendab, ja millised on mängijad iseloomult ja ootustelt. Singapuris tuleb mul rohkem kohanduda ja mõelda, kuidas oma lähenemist sealsete mängijate profiilile vastavaks teha.

Kas ehitad treeningud täiesti iseseisvalt üles või on sulle antud mingid konkreetsed juhised?
Alguses ma lihtsalt püüdsin aru saada, mida minult oodatakse. Väravavahtide osakonna juhatajal on oma nägemus, aga samas annab ta mulle vabadust. On olnud olukordi, kus ma teen midagi teistmoodi kui tema harjunud on, kuid ta laseb mul rahulikult kohaneda. Kui vaja, siis ta pigem suunab läbi arutelu, mitte käsu korras. Meil kehtib põhimõte, et esindusse peavad tulema valmis väravavahid. Kuidas sa selle saavutad, on sinu enda teha.

Kuidas oled kohanenud kohaliku eluga?
Ilm oli esimene šokk. Saabudes pidi olema jahedam periood, aga väljas oli 28 kraadi ja 90% õhuniiskust. Esimesel nädalal oli kops koos juba trenni kõndides. Esimene kuu oli raske, aga hiljem harjusin ära. Nüüd Eestisse tulles panen jaki selga isegi 20 kraadiga. Kultuuri poolest on Singapur üllatavalt läänelik ja tuttav. Treeneritetiim on väga multikultuurne, kõik võtavad kõiki omaks ja on väga toetavad. Alguses oli mängijatega keerulisem. Nende jaoks olin ma treener, kes tuli trenni, viskas nalja ja ütles „too välja“, mis nende kultuuris tundus esialgu veider. Aga ajapikku leidsime oma dünaamika ja lõime väravavahtidega kambavaimu. Ma ise pidin õppima olema veidi ettevaatlikum, kui familiaarne ma kellegagi olen.

Ühesõnaga sa ütled, et Eestis oli see familiaarsuse tase palju suurem kui Singapuris?
Jah, Eestis oli familiaarsuse tase kindlasti suurem, eriti alguses. Praegu on Singapuris juba üsna võrdne, aga alguses oli suur kontrast. On asju, mida mina pean elementaarseks. Näiteks töökus, tõrjetahe, valmisolek panna oma keha mängu. Samas nemad peavad elementaarseks tehnilist täpsust ja soorituse kvaliteeti, millele Eestis alati nii suurt rõhku ei panda. Seal ongi huvitav prioriteetide erinevus. Neil on väga hea baas, aga puudu jääb vahel sellest emotsionaalsest valmisolekust “läbi seina joosta“. Just see on koht, kus tunnen, et saan neid kõige rohkem aidata.

Millest Eestis enim puudust tunned?
Ma ütleks, et kõige rohkem tunnen puudust ruumist ja loodusest. Singapuris on kõik väga tihedalt koos, sul ei ole sellist kohta, kus sa saaksid üksi olla ja lihtsalt vaikuses aega veeta. Eestis on see nii iseenesestmõistetav, aga seal on haruldus. Näiteks hommikul verandale istuda ja kuulata vaikust, see on asi, mida ma seal väga igatsen. Ma olen iseloomult selline, et väljakul olen emotsionaalne ja energiline, aga kodus vajan täielikku rahu ja vaikust. Olen nagu vana inimene, lähen kell üheksa magama ja vajan oma vaikust.

Kuidas hindad mängijate taset Singapuris võrreldes Eestiga?
Ma saan rääkida eelkõige Lion City Sailorsi mängijatest, sest teisi Singapuri klubisid olen vähe näinud. Kui võrrelda klubisid, kus tehakse Eestis sihipärast tööd, siis noorteklassides teeb Lion City Sailors Eestile kindlasti pähe. Aga alates U21 vanusest on pigem Eesti mängijatel eelis, sest seal tuleb mängu töötahe ja isiklik pingutus. Eestis on ka eeskujud, väravavahtidel on keda vaadata: Mart Poom, Karl Jakob Hein. Singapuris seda eeskuju nii palju ei ole, ja see mõjutab tegelikult väga palju.

Singapur ei ole just esimene riik, mis mulle pähe tuleb, kui mõtlen jalgpalliriigist. Mis on sinu seisukoht?
Jah, Singapur ei ole traditsiooniline jalgpalliriik, aga Lion City Sailorsi lähenemine on väga tõsine ja professionaalne. See on midagi, millest ka Eesti võiks õppida. Neil on süsteemne töö, hästi struktureeritud treeningud ja palju ressurssi. Eestis on aga probleem, et noortetreenerina ainult sellest ära ei ela, peab tegema mitut tööd või treenima mitut gruppi korraga.

Mida oled selle lühikese ajaga Singapuris enda kohta treenerina õppinud?
Singapuris olen kõige rohkem õppinud seda, kuidas inimestega suhelda. Varem olin üsna otsekohene ja vahel isegi liiga karm – ütlesin, mis arvasin, ja ei mõelnud alati, kuidas see teisele mõjub. Aga see hoiak maksis tihti kätte. Floras sain aru, et see on koht, kus ma pean end muutma, ja Singapuris on see eriti esile tulnud. Uues kultuuris ja keskkonnas on inimsuhted need, mis määravad. Vahet pole, kui head harjutused sul on, kui sa inimestega suhelda ei oska. Olen õppinud pidama raskeid vestlusi ilma isiklikuks minemata, saanud paremini aru inimestest, kes tulevad teistsugusest kultuuriruumist.

Kui palju jälgid Eesti jalgpalli ning kas oled mõelnud ka mõne Eesti suurklubi esinduse treeneriks olemisele?
Eesti jalgpalli ma ikka jälgin, aga tagasi tulemise osas ma ei ole kindel, vähemalt mitte lähiajal. Mu tugevused on noorte arendamises, mitte tingimata tulemuste saavutamises meeste tasemel. Kuna ma ise ei ole profina mänginud, siis ma ei tunne, et oleksin parim valik esindusmeeskonna treeneriks. Ma tahan aidata neid noori, kes värisevad, kui saavad esimese koondisekutse, mitte neid, kes on juba 3000 fänni ees mänginud. Loomulikult, kui tuleb pakkumine A-koondisest või Flora esindusest, siis on väga raske ei öelda. Aga praegu ma liigun oma eesmärgi suunas – saada Euroopa parimaks noorte väravavahtide treeneriks. Ma tahan ükskord ikkagi tagasi tulla ja Eesti jalgpallile midagi tagasi anda.

Milline oleks su unistuste töökoht?
Minu unistus on töötada seal, kus tehakse parimat tööd noorte väravavahtide arendamisel. See ei pea olema suur nimi. Oluline on see, et seal tehakse sisuliselt head tööd. Kindlasti on eesmärk töötada Amsterdami Ajaxi akadeemias, kuid kui see koht on esialgu kuskil Nepali mägedes, siis ma lähen sinna. Minu jaoks pole kõige tähtsam klubi maine, vaid see, et ma saaks õppida, areneda ja anda endast parima. Töö ei lõpe siis, kui sind kuhugile vastu võetakse – töö alles algab. Minu jaoks on oluline olla lõpuks keskkonnas, kus inimesed pingutavad, võitlevad ja tõesti tahavad midagi saavutada.

***

Artur Lõhmus
Sündinud: 20.05.2001 (23)
Karjäär mängijana: Tartu FC Santos, Tartu FC Helios
Karjäär treenerina: Tartu FC Helios väravavahtide treener (2017-2021), Tallinna FC Flora noorte väravavahtide treener (2021-2025), Lion City Sailors U15 ja U17 väravavahtide treener (2025-)