Intervjuu | Euroopa meistrile ära teinud Eesti koondise pesamuna on 27! Kas siis polegi enam pikka pidu? (3)
Kõrvalt tundub, et Eesti rannajalgpalli koondis teeb iga natukese aja tagant ajalugu, kui saab jagu mõnest kõvast tiimist või astub Euroopa pjedestaalile lähemale. Jutt ongi täiesti õige! Ent see, mis koorub välja tagatubadest, teeb murelikuks. Kas 5-10 aasta pärast on Eesti rannajalgpallil veel hing sees?
Kaspar Kotter on üks neist mängijatest, kes krooniti tänavu SK Augur Enemat/Coolbeti värvides Eesti meistriks. Muuseas täiesti ülekaalukalt: Augur võitis kõik kuus (!) mängu väravate vahega 41:9. Järgnesid Nõmme BSC OlyBet (6 punkti), BSC Thunder Arvutitark (4) ja BSC Pärnu Tervis (0). Jah, rannajalgpalli meistriliigas osalebki vaid neli klubi.
Õnneks sellega hooaeg ei piirdu ning kirgi aitab kütta Läänemere liiga, kust võtavad osa ka tiimid teistest riikidest. "Euroopa tugevaim rahvusvaheline rannajalgpalli liiga, kus 2024. a mängivad parimad meeskonnad Eestist (4), Lätist, Leedust, Taanist, Rootsist ja Saksamaalt," kirjutab sarjast, mis saab lõpplahenduse juba sel reedel-laupäeval, Eesti Rannajalgpalli Liit. Rabelemine on igatahes tihedam - esikolmiku meeskondi lahutab teineteisest vaid üksainus punkt. Ja meie rõõmuks on selles kõrgeimas heitluses ka Augur.
Miks siis ikkagi Eesti rannajalgpall südant valutab? Huviliste ring on jäänud aastatega aina kitsamaks ning noor silmasära ei jõua enam nõnda hõlpsalt liivale. See tähendab, et satsid ja ka Eesti koondis jäävad aina vanemaks, kuniks ühel hetkel pole mängumehi neist järelejäänutestki.
Samas tundub, et arvukatele muredele vaatamata on Eesti koondis nautimas oma hiilgeaegu: juuli alguses mängisid sinisärgid üle Euroopa meistri ja MM-i hõbedameeskonna Itaalia! Tihedaid matše on olnud ka teiste eurotippu kuuluvate koondistega. Kas see võiks vaikselt tähendada, et ka Eesti kuulub eliiti? Elame-näeme, sest juba septembris mängitakse Euroliiga Superfinaali.
Seda, milline on praegune liigasüsteem, miks pole Pärnus alati kõige-kõige parem, kuidas elab rahvuskoondis ning kus tuleks tulevikku silmas pidades juurde panna, avas Soccernet.ee-le koondise ning Auguri 27-aastane väravavaht Kaspar Kotter.
Alustame rannajalgpalli Meistriliigast. Räägi niimoodi üldiselt, kuidas see süsteem seal toimib. See ei ole ju päris klassikaline liiga.
Selles suhtes on klassikaline, et on olemas oma liigasüsteem. Meil on küll kahjuks ainult neli võistkonda. Kunagi, äkki seitse-kaheksa aastat tagasi, oli veel 10 võistkonda, pluss esiliigas oli veel kaheksa tiimi. Siis oli huvi ikkagi väga suur. Aga siis hakkas erinevate põhjuste tõttu neid tiime ära kukkuma. Ka meistriliigast, kuna see vahe tippudega läks nii suureks.
Eelmisel aastal olime liigas kolmekesti – Augur, Thunder ja Nõmme. Sel aastal pani Pärnu Tervis jälle oma pundi kokku ja tulid mängima, mis oli tegelikult väga hea ja lahe. Tõsi, Eesti liigas ei läinud neil küll hästi, jäid ikkagi nulli peale, aga nad pusisid seal kõigiga. Läänemere liigas on nad seal kuuenda-seitsmenda koha peal ja nüüd reedel selgubki, kas nad saavad ülemisse tabelipoolde mängima või ei.
Aga jah, liigasüsteem on tegelikult lihtne. Kui eelmisel aastal mängiti kolm korda üksteisega läbi, millest siis üks kord oli Läänemere liiga arvestuses, siis see aasta lepiti kokku, et ei hakata segama, vaid mängime eraldi kahte liigat. Siis oligi kaks etappi ja tiimidel kokku tegelikult ainult kuus mängu. Ja nii on. Selles suhtes nende kuue mänguga otsustati ära meister, kes saab järgmisel aastal õiguse minna Eesti tiime esindama Euro Winners Cup'ile.
Aga see on päris õnnetu tegelikult, kui sul on ainult kuue mänguga liigahooaeg.
Ta ongi õnnetu. (Muigab). Eriti ka selles suhtes, et me Auguriga olime meistrid põhimõtteliselt peale esimest etappi: meil oli üheksa punkti, Nõmmel oli viis ja Thunderil neli, kui ma ei eksi. Ehk me teadsime, et kui Thunderi ja Nõmme esimeses mängus tuleb meile sobiv tulemus, siis ongi meil võimalik tiitel ära kindlustada. Et tegelikult ei tekkinud üldse sellist vau- või finaalitunnet.
Kunagi mängiti näiteks play-off-süsteemi ehk mängiti põhiturniir ära ja siis tulid kohamängud. See oli palju vägevam ja eks seda oli lahedam vaadata ka. Rahvast oli tõesti päris palju ja selles võidus oli rohkem emotsiooni sees. Nüüd on see asi natuke nagu ära kukkunud.
Äkki seetõttu, et ehk on liiga Pärnu-keskseks see asi jäänud?! Kunagi olid meil pundid Narvast, Lõuna-Eestist oli Rõuge esindus. Ma saan neist väga hästi aru ka – üle nädalavahetuse kuskilt Narvast või Rõugest Pärnusse sõita ei ole kõige lihtsam. See on selline laiem mõttekoht korraldajatele: kui meil on niigi täna kolm punti neljast Tallinnast, kas peaks kõike ainult Pärnus tegema või võiks lasta klubidel ise korraldada kodumänge või –etappe?!
Jah. Kui iga tiim võõrustaks ühte etappi, võiks ju päris lahe olla.
Kindlasti oleks! Meil Auguriga on väike side Saue Jalgpalliklubiga, kes oli eelmine aasta esiliigas. Me hea meelega tahaks tegelikult korraldada Sauel etapi. Teame, et seal on huvi olemas ja inimesi tuleks. Me saaks Saue Jalgpalliklubi kaudu võib-olla veel rohkem rannajalkat promoda ka.
Nõmmel oleks tõenäoliselt samamoodi, seal mängivad mitmed endised kaljukad. Usun, et kui oleks Tallinnas mängud-etapid, siis võiks vaatajaid olla sama palju kui Pärnus. Võib-olla rohkemgi.
Aga mis need tingimused oleks, et ühte etappi võõrustada? Vast peaks olema tribüün ja mingisugune kindlatele tingimustele vastav plats.
Tallinnas on kolm platsi, mis on nii-öelda kõlbulikud – neis kõigis saab korraldada. Ja on ka korraldatud – nii Nõmmel kui Havenis (Kakumäel – L. J.). Saue ongi ainuke, kus ei ole korraldatud kunagi ühtegi etappi. Me tegelikult kunagi tahtsime küll, aga siis öeldi, et peab olema kaks platsi, sest too hetk oli punte nii palju ja liigas tuli kahe platsi peal korraga mängida.
Aga nüüd oleks täitsa võimalik ju korraldada. Sauel kohapeal tribüüne küll ei ole, aga ma arvan, et poleks mingi probleem rentida või tuua kuskilt selleks nädalavahetuseks midagi kohale.
Näiteks rannakarikas toimus sel aastal talvel Jõulumäel. Aga sedagi võiks kasvõi kuskil väljaspool teha. Ma saan muidugi aru küll, miks seda seal Pärnus tehti – kuna see hall ehitati seal ilusti üles ja see on tõesti üks Euroopa parimaid platse. Aga lihtsalt tiimide või mängijate poolelt vaadates võib-olla kõik ei jõua sinna lihtsalt kohale.
Kui avatud teil sellised diskussioonid alaliiduga on? Kui sa käiksidki mingi idee välja, kas seda annaks edasi põrgatada?
Oleme põrgatanud ikka. Eelmisel aastal tahtsime tegelikult korraldada rannakarika Sauel. Meil oli linna toetus isegi olemas ja tahtsime seda teha veel samal päeval, kui olid sellised linnapäevad-kodukohvikud. Aga siis mängis linn väikese vingerpussi ja liigutas seda päeva. Aga sellel ajal olid platsile juba mingid muud asjad planeeritud ja tiimidele ei sobinud ka ja sinna ta jäi.
Muidugi, eks kui selliseid asja mõelda ja anda kellelegi see vastutus korraldada, tekib küsimus – kas suudetakse teha seda samamoodi või mitte. Me näeme seda erinevust väga hästi just Läänemere liigas.
Meil Pärnus on kõik olemas! Korralik plats, toitlustus, noh, kõik-kõik. Aga kui me käisime Saksamaal, siis jah, plats oli olemas, aga see oli kalde all – meeter ühest kohast madalamal kui teisel pool. Pallipoisse polnud, mängijatele polnud peale mängu pesemisvõimalust, ja mingeid muid jamasid veel. Või kui me käisime kaks aastat tagasi Taanis, siis seal mängisime kuskil kesklinnast eemal, rannajalgpalluritele meeldib öelda et "kuuride vahel".
Seal ei teki üldse sellist emotsiooni nagu Pärnus, kuhu pealtvaatajatele meeldib tulla. Ja mängijate jaoks samamoodi – kui sa lähed ikka välisetapile, siis võiks olla seal lahe ja vau-efekt
Ei, Eestis tegelikult korraldatakse väga hästi seda asja. Kuigi ma tean, et see on kahe-kolme inimese töö, aga nad teevad tõesti seda hästi.
Ma läheks korraks selle liigasüsteemi juurde tagasi. Kui teil ongi seal vaid need neli tiimi, kas siis justkui igav ei hakka? Premium liiga näitel räägitakse ju küll, et kogu aeg on samad meeskonnad vastas. Rannajalgpallis on see siis ju nagu veel hullem.
Selles suhtes küll, et kui mängida samade puntidega aastast aastasse, neli-viis korda aastas, siis viskab üle küll. (Muigab). Aga noh, ega midagi ei ole teha ka. Me ei saa kunstlikult mingeid tiime kuskilt juurde tuua. Tulebki lihtsalt loota, et mingitele tiimidele tuleb erinevaid mängijaid juurde. Sel aastal on tegelikult ka tulnud.
Mingid tulisemad vastasseisud – nii-öelda derbid - on samas ikka, vahet ei ole, mis tabeliseis on. Näiteks Augur versus Thunder. Augur võib juhtida seitse-null, Thunder võib juhtuda viis-null, aga ikka minnakse täiega lõpuni ja mölisetakse juurde. Rahvale on seda alati lahe vaadata. Ja endal on ka selline sisemine põlemine. Eks pinkidel karjutakse ka üksteisele igasugu asju. Seal võib see asi päris tuliseks minna.
Aga jah, murekoht on tõesti olemas. Aga kahjuks pole midagi teha, hetkel.
Kui kaua sa ise oled rannajalgpalliga üldse tegelenud?
Kui ma ei eksi, siis see peaks olema mu jaoks kas kümnes või 11. hooaeg. Alguses mängisin vähem. Mind kutsuti kunagi suvaliselt, kuna ma elasin Sauel ja mängisin tol ajal Kaljus, mingile turniirile väravasse. Ja on teada, et kui anda näpp, võetakse käsi. Ja sinna olen ma jäänud. Ma ei kahetse seda üldse. Mu arust on rannajalkat väga palju lõbusam mängida, kui kuskil kunstmuru peal tavavutti. Sai ikka hea otsus tehtud!
Kui nõudlik rannajalgpall iganädalaselt on? Eks vist oleneb, mis parasjagu toimub, aga suvi on vast üsna pakitud?!
Võib öelda, et kolmveerand suve läheb rannajalgpalli alla kindlasti. (Naerab).
Kuna meil Eestis ei ole mitte ühtegi professionaalset rannajalgpallurit, ei ole kunagi olnud ja ei tule ka arvatavasti, siis ongi nii, et päeval käime kõik oma päevatööd tegemas ja õhtul trennis. Meil on trennid kolm korda nädalas, pluss igaüks teeb üks-kaks korda nädalas midagi lisaks. Meil koondise kapten (Kristian Marmor – L. J.) jookseb iga päev nagu hull, mina käin tavavutti mängimas, mõni mängib padelit. Kogu aeg käib mingi liigutamine.
Kui vaadata nüüd suviti, siis on nädalavahetustel kahepäevased etapid, kuhu tihtipeale minnakse juba reede õhtul kohale. Et siis jah, pool suve läheb kindlasti selle alla ära. Pluss siis koondisereisid.
Talv on selline rahulikum periood, kus oleneb paljuski sellest, kuidas mingi klubi ise otsustab. Koondis hakkab tavaliselt jaanuarist pihta ja korra nädalas käiakse rahulikult nii-öelda palli liigutamas liiva peal. Eelmisel aastal hakkas Augur trennidega pihta juba novembri lõpus, samamoodi nädalas korra. Ja eks osad Auguri omad käisid veel futsali mängimas.
Aga tõesti, suvi on see kõige kiirem periood. Meeldib öelda küll, et hooaja ettevalmistus kestab kaheksa kuud, aga mängime vaid kolm.
Nüüd on teil olnud see Läänemere liiga ka, mis vist lisab natuke elevust juurde. Kui kaua see on kestnud?
Läänemere liiga konkreetselt on kolmandat hooaega. Alguses oli see lihtsalt Eesti-Läti ühisliiga, kus nii Eestist kui Lätist oli vist viis punti. Siis oli samamoodi, et kaks etappi oli Pärnus, üks etapp oli Jurmalas ja siis selline finaaletapp oli jälle Pärnus. Aastatega ongi erinevaid punte mitmetest riikidest juurde tulnud. Näiteks Taanist, Norrast ja Saksamaalt. Sel aastal tulid juurde leedukad.
Mängud on päris tasavägised ja on näha, et välismaalastele meeldib ka siin käia. Ongi, Pärnu, sul on kõik asjad käe-jala juures, korraldus on hea, platsid on head. Siia on üsna lihtne tulla ka peale selle, et okei, lennupiletid on kallid. Aga muu on selles mõttes väga hea.
Näiteks Marmor, kes mängib ka Saksa liigat, räägib, kuidas nende omadele väga meeldib siin käia. Neil on see aasta ka kaks Hispaania koondislast, kes olid samuti väga vaimustused. Hispaania koondise endine väravavaht ütles koguni, et see on üks paremaid platse, kus ta on mänginud! Et siin on lahe melu ja värki.
Oleme seda liigat iga aastaga kasvatanud kuidagi. Näiteks sel aastal tahtsid Auguriga osaleda kolm Itaalia koondislast, kellega olid juba mingid asjad paigas, aga kuna nad on Itaalias professionaalid ja liiga toimub samal ajal, siis nad valisid selle. Kahjuks ta nii tõsiseltvõetav ei ole, et teised liigad arvestaksid meiega. Pigem paneme teiste liigade järgi oma ajakava paika.
Kuidas need teiste kodumaade liigad toimivad? Olete vast võrrelnud ja erinevusi leidnud ikka.
Igal pool põhimõtteliselt mängitakse põhiturniiri pluss play-off'i. Väga vähestes kohtades on lihtsalt liiga.
Ka meil Eestis tegelikult pakuti välja sel aastal, et teeme ühe etapina poolfinaalid ja finaali. Aga see ka kellelegi nagu ikkagi ei meeldinud, sest tahaks ikka võimalikult palju mängida. Et kui selle alla juba läheb nii palju aega – pead niikuinii sõitma Pärnusse – siis võiks teha korralikult ja rohkem.
Liigas saimegi siis kuus mängu pluss Läänemere liigas kümme juurde. 16 mängu hooaja jooksul on tegelikult klubide jaoks vähe. Võiks kindlasti rohkem olla.
Ja siis lähetegi ühel hetkel koondisesse. Jääb sellest koormusest väheks?
Läänemere liiga on Eesti mängijatele just selle poolest eriti hea olnud, et me saamegi seda taset juurde. Et kui me omavahel siin kõksime, üks tiim võidab nagu meie Auguriga sel aastal, siis see ei anna suures pildis koondisele midagi juurde.
Meile annavadki juurde mängud Kopenhaageniga, mis on siis Taani koondis, Rostockeriga, kes oli eelmisel aastal Saksa hõbe ja Riia FC-ga, kus mängivad neli brasiillast. Kolm neist mängisid veel neli aastat tagasi Brasiiliaga MM-il. Neil on see kahtlane omanik, aga nad on brassid endale niimoodi Riiga rääkinud, et nad elavadki kohapeal. Kes tegeleb näiteks suures vutis naiste koondise füüsilise ettevalmistusega, kes on seal väravavahtide treener. Nad ongi seal kogu aeg olemas, mängivad liigat ja turniire.
Sellised mängud annavadki meile meeletult palju juurde just koondise mõistes. Et saada juurde seda tempot, füüsilist poolt, mängutarkust.
Aga üldiselt, kuidas koondisel läheb?
Ma arvan, et hea põhi on pandud selleks hooajaks – Euroliiga Superfinaal seisab veel ees. Juuli alguses käisime Itaalias kvalifikatsiooniturniiril, kus jäime lõpuks ikkagi kolmandaks. See on see rannajalgpalli võlu, et võidad Euroopa meistrit ja MM-i teist, aga kuna me võitsime penaltitega, siis saime sellest mängust ainult ühe punkti.
Aga ma ütleks, et mängupildi poolest oleme kõvasti juurde pannud. Just selle poolest, et kuidas teatud vastasega mängida, oleme juurde saanud sellist kannatlikkust ja mitmekülgsust. Aga lihtsalt seal suve alguses polnud meil väga palju mänge all, et oleks saanud oma füüsilist valmisolekut tõeliselt testida. Näiteks Taani koondisega mängisime ilusti kaks kolmandikku ära, aga siis hakkas mäng lagunema.
Loodame, et septembris läheb hästi. Miinimumeesmärk on kindlasti top kaheksa, mis tähendab edasipääsu alagrupist. See oleks parim tulemus, mis on kunagi saadud: ühel aastal jäime üheksandaks, mullu tulime kümnendaks. Eks me kuskil seal oleme kogu aeg pendeldanud.
Euroopas esimese nelja tasemevahe võrreldes teistega on väga suur. Aga heal päeval, mida me oleme ka Eestiga näidanud, suudame päris kõvasid asju korda saata. Näiteks eelmisel aastal mängisime Portugaliga normaalajal viiki, lisaajal kahjuks kaotasime.
Aga kui väravavahtidel on hea päev, taga püsivad asjad korras ja ründajad suudavad väravaid lüüa ning vastasel ei ole võib-olla nii hea päev või nad tulevad mütsiga lööma, siis oleme me kohe valmis. Ma ei tahaks öelda, et Itaalia tuli juulis mütsiga lööma – neil olid kõik põhimehed olemas peale ühe väravavahi. Aga neil on valikus selline 40-50 mängijat, meil Eestis on võib-olla selline 15.
Näen, et see Itaalia võit on sel aastal Eesti jalgpalli üks suuremaid saavutusi. Isegi teiste jalgpallidega võrreldes. See kindlasti annab nüüd kõva emotsiooni ja tuhhi teha Euroopas tulemust. Muidugi see, kes-kellega-kuidas mängib, pole veel paigas.
Kuidas seda Itaalia - Euroopa meistri - võitu üldisesse jalgpallikeelde tuua? Ma saan sellest ideest aru, aga kuidas selline asi justkui võimalik on? Kui mõtleks, et Eesti meeste koondis läheb ja võidab Hispaaniat, siis see tundub võimatu.
No rannajalgpallis on vaja hästi palju ka õnne. On selline asi nagu liivaefekt, et kuhu poole tol päeval pall põrkab. Ka neil oli mängus lõpus üsna palju selliseid lööke, mis võib-olla heal päeval oleks otse sisse läinud, aga liivapõrge aitas palli posti või üldse mööda.
Aga me ise mängisime ka too hetk väga hästi ja hingestatult, tahtsime nii-nii väga! Me mängisime targalt ja mingis mõttes ka nii, kuidas me ei ole viimastel aastatel suutnud – et suudame mängu lõpud enda kasuks kallutada tänu teatavale taktikalisele rahulikkusele.
Aga kui ma üritaks seda suure jalkaga võrrelda, siis see olekski, et kui Eesti koondis teeks Hispaaniale Santiago Bernabeul 2:1 ära. Muudmoodi ma seda selgitada vist ei oskakski. Ma ei taha teistele aladele liiga teha, aga kahjuks on see paratamatult nii, et Eesti koondis ei võida mitte kunagi Euroopa meistrit nende kodus. See peab olema ikkagi väga-väga suur eneseületus ja [Karl Jakob] Hein teeb väravas ulme mängu. Või äkki saaks seda võrrelda nii, et see oleks sama, kui Eesti koondis saaks EM-ile. Siis võiks käega endale vastu rinda taguda ja öelda, et me oleme tegijad.
See vist aitab natukene ilmestada, et rannajalgpallis on võimalusi rohkem ja neid kääre väikeste ja suurte vahel saab paremini ära peita.
Just. Sul on plats palju väikem ja iga löök – eriti kui põrkab liiva pealt – on põhimõtteliselt ohtlik. Ka karistuslöögid oma kastist on ohtlikud, sest sul ei ole seal ees müüri ega midagi.
Ja piisabki ka, kui sul on viiest vennast platsil kaks tükki natuke paremad kui ülejäänud kolm. Nemad suudavad seal seda erinevust tekitada. Suures jalgpallis võivad need kaks head teiste seas kuidagi ära kaduda. Et jah, selles mõttes on rannas lihtsam või parem seda tulemust teha.
Samas, ega kui me läksime A-divisjoni, saime Šveitsilt 3:10, Portugalilt 0:10 ja nii edasi. Me oleme selle kahe hooajaga, mis me oleme A-divisjonis mänginud, ikka meeletu hüppe teinud.
Ja see ongi puhtalt oma fanatismist tulnud. Meie koondise ring ei ole läinud suuremaks, pigem just on mõned mängijad ära lõpetanud. Et kui näiteks vaadata, kellega me saime A-divisjoni, siis sealt on kindlasti kaks või kolm mängijat rannajalka täiesti ära lõpetanud. Ja juurde on tulnud mõned mehed, kes ei ole pead veel niimoodi tõstnud, et võiksid hakata mänge otsustama.
Kui konkurentsi õieti polegi, kuidas seda leeki põlemas hoida? Sa ise oled vist ju ka iga kord koondises kohal.
Mul sai nüüd suvel viis aastat koondise debüüdist ja ma ei ole mitte ühtegi mängu vahele jätnud. Ma olen mänginud kõik 60 mängu järjest (rannajalgpallis tehakse edasi-tagasi vahetusi ehk need pole olnud täismängud – L. J.)! Ma peaksin olema ainuke selline. Eks oligi niimoodi, et olen sattunud õigel ajal kohal olema ja pole vigastada ka saanud. Olen Eestis kogu aeg piisavalt hästi mänginud, et treener on mind usaldanud.
Ma võin julgelt tunnistada, vahepeal oli küll koondises väravavahtide osakonnas vähe lihtsam, kuna meid oligi põhimõtteliselt kaks tükki, kes olid valmis Euroopa tasemel mängima või kes tahtsid seda teha. Nüüd on meil viimased 2-3 aastat ilusti olnud kolm väravavahti ja kuna kaks tükki saab kaasa võtta, siis on vähe ärevam. Vaatamata sellele, et mul on õnnestunud oma kohta hoida ja need teised kaks pusivad omavahel rohkem, siis mingisugune väike ärevus on enne igat turniiri ikka sees – et kas saad või ei saa.
Ega meil Eestis tehaksegi valik 15-16 mängija seast. Eks me umbes saamegi arvestada ette, enam-vähem teame, kes saavad nimekirja ja kes mitte. Aga kui mõelda Itaalia koondise peale, siis seal saavad ehk 1-2 meest end täiesti kindlalt tunda. Meil on jah teisiti.
Eks kannustab ka selline teerajaja-tunne. Et sa tunned ja tead, et Eesti rannajalgpall on natuke ka sinu õlgadel.
Jah, muidugi tunnen ma sellist vastutust. Samal ajal ka näen, et ega kedagi nooremat ei ole peale tulemas. Naljakas mõelda, et ma olin hästi pikalt liiga kõige noorem mees. Nüüd enam õnneks ei ole, mõned nooremad on ka peale tulnud.
Samamoodi koondises – olin pikka aega see kõige noorem poiss. Õnneks nüüd, teist aastat, on meil Martin Thomson, kes on minust kaks päeva noorem! Nüüd peab tema palle kandma ja muud sellist tegema – nagu enne mina.
Aga nali naljaks, me oleme mõlemad 27 ja saame 28! Ehk see seis tulevikuvaates ei ole väga hea. See ongi praegu Eesti rannajalgpallis kõige suurem murekoht.
Kust need noored tulema peaks? Ma ei ole märganud, et oleks kuidagi eraldi trenne just noortele.
Eks klubide juurde jõuab noori küll, ka meil on käidud proovimas ja värki, aga kõige suurem probleem on praegu see, et nad võivad trennis küll käia, aga meil ei ole pakkuda neile väljundit. Meil on oma põhisats, kuhu saab mängupäeval 12 nime kirjutada ja kahjuks need noored ei mahu veel sinna.
Sel aastal pole ju esiliigat. Tehti mingisugune suveliiga, aga seal oli reglemendis kirjas, et ükski mängija, kes on meistriliigasse kirja pandud, ei või seal mängida. Aga nii ei mänginud meil ka välja. Ehk siis noortele sellist väljundit ei olegi, seevastu korraldatakse mingeid – vabandust väljendi eest – plätuturniire kuskil.
Omaette küsimus on ka see huvi. Rannajalgpall on läinud nii spetsiifiliseks ja raskeks, et enam ei ole nii nagu kuus-seitse aastat tagasi, et sa tuled tavavuti pealt liivale ja jooksed samamoodi palliga. Nüüd pead natukene ikkagi mõistma seda taktikalist poolt ja oskama endale palli tõsta. See ala läheb aina raskemaks ja raskemaks ja võib-olla seetõttu ei olegi jäänud uued mängijad püsima.
Rannajalka ju ongi tegelikkuses päris palju nõudlikum kui tavajalgpall.
Ta on kindlasti nõudlikum. Ta nõuab, kuidas ma ütlen, kehalt teistmoodi töötamist. Meil on käinud trennides küll neid Premium liiga ja koondise mängijaid, kes peale kahte soojendusringi küsivad, ise täiesti läbimärjad, et kuidas te teete siin trenni. Et ta annabki tegelikult nii palju juurde. Isegi kui nendest noortest, kes trennidest läbi käivad, rannajalgpallurit ei saa ja nad tahavad näiteks suurt vutti mängida, siis see ikkagi annab neile nii palju mitmekülgsust juurde. Ongi see tehnika või tasakaalu hoidmine.
Ma olen nii palju rääkinud Premium liigas tuttavatele treeneritele, et viige suvel ühe korra meeskond liiva peale kasvõi jooksma või lihtsat sööduharjutust tegema. Esiteks, see on vaheldus tavatrennidele – nad saavad mõtte teistmoodi tööle. Aga noh, Eestis on euromängud ja graafik tihe, või siis lihtsalt ollakse selle idee suhtes kinnised. Näiteks üks tuttav abitreener ütles mulle, et kui ta teeks peatreenerile sellise ettepaneku, näidatakse talle parem ust. Aga ma usun tõesti, et see võiks klubidele nii palju juurde anda. Samamoodi ka noortele.
Meil on Eesti jalgpallis probleem, et suur vutt lõpetatakse liiga vara ära. Sealt võiksid need mängijad leida tee rannajalgpalli juurde, aga seda ei juhtu. Kunagi käis see kõik kutsumise kaudu, aga nüüd on kõik nii palju vanemaks jäänud, et me ei tea enam neid mängijaid. Neil peaks endal olema see huvi.
Sellest edasi, millisest jalgpallurist saab hea rannajalgpallur? Eks see tehnika ja pallikontroll on vist a ja o?!
Jah. Eks rannajalgpallis ongi olulised tehniline pool pluss stardikiirus. Et lõppkiirus ei ole isegi kõige tähtsam, sest plats on nii palju väiksem, sa ei jõuagi kellestki niimoodi mööda eriti joosta. Aga tehnika poolest võiks välja tuua just üks-ühele ette võtmise, mida meil Eestis ei suuda peaaegu mitte keegi. Üks mängija – Ervin Stüf – on ainuke, kes mulle pähe tuleb.
See on meil Eestis tegelikult suur probleem ka suures jalgpallis. Räägitakse, et meil ei ole sellist tehnilist mängijat, kes, kui saab palli, võtab vastase ette ja teeb talle ära. Meil on tihtipeale sellised ääreründajad, kes saavad palli – ma ei taha kellelegi liiga teha – aga söödavad tagasi.
Ma mõtlesin tegelikult juba ette, et kui tuleb selline küsimus, et kes võiks kehaehituse poolest sobida suurest jalgpallist kohe rannajalgpalli, siis ma ei tea miks, aga mõtlesin Alex Matthias Tamme peale. Suur, onju, tal on tugevad jalad ja ta on kiire. Talt ei oleks palli lihtne kätte saada. Või siis tehnika poolest – Daniil Kuraksin. Mulle tundub vähemalt, et ta on hea stardikiirendusega. Kui ta saab selle esimese sammu teha ja löögile minna, oleks ta väga super. Tal on selline hea kehaehitus ka – jalad nagu tikud all – et võiks arvata, et ta liigub liiva peal päris kiiresti.
Eesti mees on muidu niisugune suur jõuline talupoeg. Tihtipeale ongi, et kui vaatad Eesti koondist hümni ajal seismas, siis meil kõigil on jalad sellised jurakad all, siis tulevad portugallased, kellel on all tikud. Ja siis me mõtleme, miks me liiva peal nii kiiresti ära väsime. Aga see ongi neil pigem selline geneetiline asi või nad teevad vastavalt sellist trenni, meil on pigem kõik tulnud suurest jalkast ja korralikud lihased endale kasvatanud.
Aga noh, see, et neil portugallastel on tikud all, ei tähenda, et nad oleksid kehast nõrgad. Neid on ikkagi väga raske ära nügida, isegi kaptenil Marmoril! Ta on paar korda öelnud küll, et ta ei saa aru, kuidas need mehed seal püsti jäävad. Et jah, rannajalgpallis ei saa olla kehaliselt kuiv, aga sa ei tohi olla ka liiga lihastes, sest muidu läheb jooksmine väga keeruliseks.
Ja eks rannajalgpallis on vist päris tore ka väravavaht olla. Olen sinu näitel täheldanud, et seal annab isegi väravaid lüüa!
Jah. Miks mulle rannajalgpall meeldib –sa saad ise nii palju mängus sees olla. Sa oledki – nagu öeldakse – dirigent. Sinust algab mäng, sina korrigeerid tempot, kui on vaja. Tänapäeval on rannajalgpall läinud hästi väravavahikeskseks ja kuna ma olen jalaga mängimisega hästi palju vaeva näinud, siis on mul Eestis ka väikene eelis. Saangi julgelt mängida, seda ülekaalu ära kasutada, ja kui väravavahile peale ei tulda, siis tulebki minna löögile. Ja neid palle lendab sisse ka!
Futsalis ei saa väravavaht põhimõtteliselt üldse rünnakul osaleda, sest lihtsalt ei tohi rohkem tagasi mängida. Suures jalgpallis on väravavaht see kõige kaugem mees. Ehk kõige huvitavam ongi olla väravavaht just rannajalgpallis. Pluss – vähe pehmem on maanduda ka. Kindlasti, kui keegi nüüd loeb ja mõtleb, et see on hästi lihtne, siis seda ta kindlasti ei ole. See edasi-tagasi käimine, kõksimine ja muu väsitab ikka päris ära.
See tundub ka kuidagi keeruline, et see pinnas – liiv – on ju tegelikult selline ebastabiilne. See mõjutab väravavahi tööd ju ka üsna palju.
Eks see on harjumise asi, kuigi sellist juhuslikkust on ikka palju. Samas see ettearvamatus või nii-öelda õnnefaktor muudab rannajalgpalli natuke huvitavamaks. Need augud võivad teinekord päris palju määrata. Näiteks 30 meetri pealt tuleb karistuslöök ja sa juba hakkad küljele vajuma, aga pall põrkab vastu liiva ja lendab teisele poole väravasse. Ega siis ei olegi midagi teha.
Ka tiimikaaslased teavad seda ja ega keegi sellise värava peale pahaseks ei saa. See on lihtsalt õnn. Lööja võib öelda, mida tahes, aga kõik teavad, et see lihtsalt juhtus. Muidugi, eks lüüaksegi meelega liiva sisse, et pall põrkaks või teeks mingeid huvitavaid asju, aga et sealt kalkuleerida edasi pallilendu – see on juba kõrgem pilotaaž.
Lähme tuleviku juurde. Mis sa arvad, mis võiks järgmise 5-10 aastaga Eesti rannajalgpallis toimuda? Mis punkti võiksime selle ajaga jõuda?
Tahaks kõigepealt öelda, et selle 5-10 aasta pärast Eesti rannajalgpall eksisteerib, sest kui me ei hakka leidma kahe-kolme aasta jooksul noori juurde, siis läheb aina keerulisemaks. Tänasel päeval on meie koondise keskmine vanus kõvasti üle 30 (koondise eakaim Kristian Marmor on 37, oma 30. sünnipäeva on ära tähistanud kokku üheksa meest 12-st – L. J.).
Iga aastaga hakkab eest mängijaid järjest ära minema. Neid, kes on pikalt mänginud ja teavad, kuidas need asjad käivad. Aga alt peab hakkama mängijad juurde tulema. See ongi see suurim küsimus – kust leida juurde noori huvilisi. Me oleme arvestanud, et mingil hetkel tase natuke kukub. Peamegi neid praegusi mängijaid võimalikult kaua hoidma juures.
Aga ma tahaks öelda, et Eesti koondis on viie aastaga jõudnud MM-ile. See on kindlasti väga raske, aga see on tehtav. Selleks tuleb Euroopas jõuda esinelikusse. Esimese sammuna peaks Euroopas parema kuue sekka saama ja siis MM-ile.
Ja kümne aasta jooksul võiks Eesti olla ise ka MM-i korraldanud. Ma arvan, et see pole ka kõige raskem ülesanne. Eesti on kindlasti tõestanud, et ta suudab spordi suursündmusi korraldada. Ja miks ka mitte korralda järgmisel aastal ise euroliigat, kui Tallinn on spordipealinn. Rannavõrkpalluritele korraldatakse etappe ja pannakse areen üles, miks mitte teha siis nii-öelda kaks ühes?
Üldse võiks sellist koostööd kuidagi rohkem olla. Praegu on nii, et igaüks putitab ise, aga oleks vaja kõikide tahet, et suuri asju korda saata.
Ja lõpetuseks. Kui noored tahaksid siis tulla Eesti rannajalgpalli päästma, nad võivad sulle kirjutada?
Jah, ma arvan, et nad võivad kirjutada ükskõik millisele rannajalgpallurile. Ma olen kindel, et kõik klubid võtavad uusi mängijaid vastu. Isegi kui selle noore kodu lähedal ei ole mingit klubi, siis kindlasti saab näpunäiteid ka läbi veebi anda. Nagu ma ütlesin, siis see käib puhtalt fanatismi toel.
Aga kui leiakski kuskilt Lõuna-Eestist mõne huvilise, kes viitsiks trenni kokku ajada, teha mingisuguse pundi, siis ma arvaks, et kahe-kolme aastaga ei ole mingit probleemi tulla meistriliigat mängima.
