Viimsi JK-s palliv 21-aastane keskväljamees Johann Kõre räägib, kuidas ajateenistus tema jalgpallurikarjääri mõjutas.

Nagu iga täisealiseks saanud Eesti mees, pidi ka Kõre ühel heal päeval putsad 11 kuuks osaliselt varna riputama ja kätte haarama relva, sest ees ootas ajateenistus. Mängumehe jaoks tähendas see oma suurima kire pausile panekut - vähemalt mingil määral. Kui tema meeskonnakaaslased võitlesid palliplatsil kolme punkti nimel, pidi Kõre seisma rivis, kondama metsas ning õppima relva käsitlema.

Nüüd, ajateenistusest naasnuna, on Kõre taas palliplatsil. Mitte lihtsalt mängimas, vaid tõestamas, et eemal veedetud aeg ei olnud määrav, sest Viimsi JK-ga paiknetakse praegusel hetkel Esiliiga esimesel tabelireal. Kuidas mõjutas ajateenistus tema sportlaskarjääri, milliseid katsumusi see endaga kaasa tõi ning kuidas hindab ta oma tagasitulekut? Neist teemadest rääkis Soccernet.ee Kõrega pea aasta aega pärast tema teenistuse lõppu.

Johann, millal sa ajateenistusse läksid ja kus sa teenisid?
Ma ei tea, ma isegi ei mäleta enam täpselt, aga vist oli 2023. aasta juuli keskel. Ma teenisin aega Tapal, 1. jalaväebrigaadi kuuluvas Scoutspataljonis.

Mis ametit sa seal pidasid?
Vot mina olin niisugune asi nagu raketirühma autojuht. Põhimõtteliselt on niimoodi, et minu ülesanne oli siis auto töökorras hoidmine. Pidin vaatama ka seda, et autos oleks olemas vajaminev varustus ja relvastus. Ülejäänud oli lihtsalt see, et sõita autoga kohale ja teha väljaõpet.

Milline oli sinu ajateenistuse üldine kogemus, kuidas sa sellega rahule jäid?
Üsna rahule jäin, sest valisin teenistuskohaks just Scoutspataljoni. Tahtsin sinna minna, sest mõlemad mu onud on ka seal teeninud. Üks on veteran ja teine viibib praegu tegevteenistuses. Teadsin, et tahan ajateenistusest maksimumi võtta ja skautide seas saab seda võrreldes teiste kohtadega kindlasti palju paremini teha.

Kas sul oli mõni tuttav ka jalgpallurina ajateenistuses käinud ja kas küsisid neilt nõu?
2003. aasta Viimsi poisid, aasta minust vanemad. Eks ma küsisin neilt seda, kuidas ikka võimalikult palju linnaloale saada ja trenni minna. Minu puhul see muidugi veidi erines, sest viibisin tavalisest ajateenijaüksusest erinevas üksuses. Ma sain isegi rohkem trenni kui nemad, sest meil oli väljaõppe mingil määral intensiivsem ning mind justkui premeeriti siis.

Aga kas sul oli enne teenistust mingi selline kartus ka, et kuidas see võib su jalgpallurikarjääri mõjutada?
Kindlasti oli. Oligi see, et ma olin Itaaliast tagasi tulnud, Serie B satsi Cozenza noortesüsteemist ja olin juba mõnda aega Viimsis mänginud. Siis mõtlesin, et nagu praegusel hetkel jalgpalli mõttes mingit suuremat sammu ei tee ja pigem teen selle ajateenistuse ära. Kuna ma tol hetkel profimängija ei olnud, siis tundus see loogiline.

Mis oli sinu esialgne plaan, kas lootsid teenistuse kõrvalt mängida ja treenida?
Esmalt arvestasin, et pigem nii palju ei saa osaleda. Leppisin sellega, et pean ise jooksmas käima ja pallitrenni tegema. Õnneks tuli välja nii, et sain kolmapäeviti trennis käia. Käisime koos teiste jalgpalluritega, kes ka aega teenisid. Parematel nädalatel sain isegi kaks-kolm trenni teha, mis on kaitseväe kõrvalt päris hea. Ülemad olid mõistvad isegi siis, kui mingil põhjusel mu linnaluba tühistati. Piisas sellest, et läksin rühmavanema jutule ja saingi trenni minna.

Kuidas suhtusid sinu ülemad sellesse, kui soovisid mängida ning trennides käia?
No eks mul oli terve ajateenistuse peale kokku kolm eri ülemat. Üks SBK (sõduri baaskursus - G. S.) ajal, autojuhi kursusel ja siis lõpuks allüksuses. Ma arvan, et kõik olid minuga suhteliselt arvestavad, aga eriti baaskursuse rühmavanem. Ta oli ise ka spordimees, seega sai minust väga hästi aru.

Kui mitmest mängust pidid teenistuse tõttu loobuma?
Äkki oli kahest mängust. Üks oli baaskursuse ajal, kui metsas olime, ja teine oli autojuhi kursuse ajal. Mängude osas olid ülemad eriti mõistvad.

Kuidas suhtus sinu klubi - treenerid, meeskonnakaaslased - sellesse, et oled samal ajal ajateenistuses?
Ma ütlesin neile varem ära, et mul on minek ja kuna meil on meeskonnas ka varem selliseid mängijaid olnud, siis see polnud probleem. Peatreener Ivo Lehtmets kirjutas ka kaitseväele, et meil siin mõned mängumehed teenistuses ja oleks neid vaja. Aga jah, see oli klubile juba tuttav teema. Mis teha, ei ole profimängija ega saa spordiroodu minna, kus peab teenima vaid kolm kuud.

Kas sa kartsid, et kaotad koha põhikoosseisus või konkurentsis teiste mängijatega?
Selles olin ma kindel, et sats ilma minuta kuidagi ei kannata. Meil oli tol hetkel trennis palju noori poisse, kes kenasti panustasid. Nad oleks vajadusel minu koha ilusti ära täitnud, võib-olla isegi minust paremini mänginud. Aga suures pildis oli meil suhteliselt lühike pink, seega ma sain aru, et saan kõik mängud ilmselt mängida.

Mis oli suurim takistus jalgpalli ja kaitseväe ühildamisel - ajapuudus, füüsiline kurnatus, motivatsioon?
Kindlasti see, et kui ma juba hommikul kuuest ärkan ja viieni välja panen, ei jaksa väga trenni minna. Siis sõita veel tund aega Viimsisse, seal kohe trenni teha ja peale seda kas õhtul kohe tagasi sõita või hommikul neljast sõitma hakata, et kella kuueseks hommikujooksuks kohal olla. Sellepärast pigem valisin ühe päeva nädalast, kus trenni lähen, et nädalavahetusel enam-vähem võistlusvormis olla.

Kuidas teenistus su jalkavormi muutis?
Tahaks öelda, et väga palju ei muutnud. Ikkagi mingi hetk tundsin, et väljakul lööb see metsas veedetud aeg jalgadesse. Ei jõua enam nii palju joosta ning suunamuutuseid ja pikemaid spurte teha. Pidin nii mõtlema, et teen palliga nii-öelda oma asjad ära ja las need kutid lippavad, kes rohkem treenitud on. Õnneks oli see, et treener arvestas, et ma teenistusest väsinud olen ja alati ei saa mängida sellist mängu nagu tegelikult ideaalis tahaks.

Kui raske oli motivatsiooni hoida, kui ei saanud harjumuspäraselt treenida ja mängida?
Ei, ma ütlen kindlasti, et mul motivatsioon ära ei kadunud. Ma ei saanud nii palju trenni teha ja oligi see reedene päev, kui koju sain ja järgmine päev oli õhtul trenn ja ülejärgmine mängupäev. See oli pigem just lahe, sest sain näidata, et ka mees otse metsast suudab Esiliigas mängida nii, et palju trenni ei tee. Metsast taas palliplatsile tulles tõusis motivatsioon ikka kõvasti.

Millal tundsid, et suudad jalgpalli ja ajateenistuse ühildada?
Kuskil baaskursuse keskel. Umbes poolteist kuud olin teenistuses olnud. Aga jah, kuidas kellelegi, mina sain sellega hakkama. Käisin Prantsuse ja Briti sõduritega saalijalkat mängimas ja nii sain ka ennast teravana hoida. Natuke pidi ikka ise ka juurde tegema, et ennast toonuses hoida. Leidsime mingid Eesti poisid, panime satsi kokku ja mängisime välismaalaste vastu. Kusjuures mõned prantslased ja britid olid isegi päris head. Konkurents oli kohati parem kui Esiliigas.

Kas sul tuli ette mõni eriti koomiline või absurdne olukord teenistuse ajal, mida meenutad siiani muigega?
Oi, neid asju oli päris palju. Aga ma ütleks, et üks olukord oli see, kui ma autojuhtide kursuse ajal rühma vastutav olin - pidin 20 mehe eest vastutama. Ma tegin väga palju asju ise ära, sest olin vastutav ja tahtsin, et rühma suhtutakse hästi. Mingi asi oli halvasti tehtud, mitte minu, vaid kellegi teise poolt, ja siis olin loomulikult mina see, kes piltlikult öeldes vastu kukalt sai. Mina pidin selle jama pärast linnaloast ilma jääma. Täiesti koomiline minu arust. Kaitseväes öeldakse, et loogika jääb pääsla värava taha ja see olukord näitas mulle seda väga hästi.

Kumb on raskem - metsalaagris pimedas telgi püstitamine või 90 minutit Viimsi keskväljal rassimine?
Ma rassiks iga kell enne väljakul. Jube on kuskil metsas magamata telki püsti panna. Jookseksin kasvõi kaks mängu järjest keskväljal. Tegelikult mulle metsas meeldis. Kui me tegime päriselt väljaõpet ja harjutasime lahingutegevust, siis mulle tõesti väga meeldis. Niisama passimine oli kurnav. See oli isegi kurnavam kui magamata mingite lahingute pidamine, sest passimine oli lihtsalt nii igav.

Sa olid ka kaitseväe meeskonnas, mis lugu sellega on?
Jah, meil oli 1. jalaväebrigaadi sats. Käisime ka mingite erinevate jõustruktuuride meeskondadega mängimas. 1. jalaväebrigaadi satsiga oli see pull lugu, et ma sain seal mängida ainult ühe mängu. Siis tuli Sander Laht ja ütles, et sa oled ju Scoutspataljonist ja teil on eraldi meeskond.

Mis meeskondade poisse veel sinuga samal ajal teenis?
Kõik meie Viimsi mängijad, keda teenistus ees ootas - Gregor Lehtmets, Oscar Ollik ja Karl Erich Kaljuvere. Tapal olid veel Oliver Niit ja Kevin Joshua Kanne Paide Linnameeskonnast. Kõik olid Esiliiga poisid.

Kellega sa Viimsi JK satsist luurele julgeksid minna?
Tead, ta küll enam Viimsi poiss pole, aga Gregor Lehtmetsaga läheks kindlalt. Oleme temaga väikesest saadik head sõbrad olnud ja koos mänginud. Kui peaks olema mingi vaikne vaenlase maha võtmine, siis me saaks sellega koos hästi hakkama. Ta on selline kiire ja terav kutt.

Kas ajateenistus muutis midagi sinu suhtumises sporti või elusse laiemalt?
Elus kindlasti. Enne kaitseväge meeldis mulle hästi palju magada, aga nüüd mõtlen, et päevaga saab midagi palju asjalikumat ette võtta, kui magada. See ka, et hoian rohkem korda, enne ajateenistust olin ma veidi lohakas. See õpetas mulle, et enda asjad tuleb ilusti korras hoida. Jalgpallis kindlasti seda, et nõrgemat vastast ei tohi alahinnata. Kaotasime ajateenistuse ajal karikas A. Le Coq Arenal napilt Levadiale. Olime veel vähemuses ka mingi osa mängust, aga saime väga hästi hakkama. Meie kohta oli see väga muljetavaldav. Leva mängis veel ikka põhimeestega ka, et ei olnud mingi duubel meile vastu pandud.

Kas teenistuses kogetud rutiin on sulle kuidagi ka tsiviilelus kasuks olnud?
Kui ma nüüd siin rohkem oma elu peal olen, siis on sellest kõvasti abi olnud. Tekibki mingi rutiin, et millal peaks toituma ja millal võiks magama minna ja ärgata. Tänu rutiinile on igapäevaseid asju palju lihtsam planeerida.

Kas teenistuse järgselt oled pidanud teistele kuidagi järele ka jõudma?
Ma ütleks, et vorm oli peale väge üllatavalt hea. Ainult sellega pidi harjuma, et kui nüüd ühe trenni pealt nädalas lähed üle nelja või viie peale, siis see oli alguses väsitav. Lihtsalt pidi uuesti ära harjuma.

Mis on sinu eesmärgid nüüd, kui ajateenistus on seljataga?
Praegu olen jätkuvalt Viimsis. Nii kaua kui välismaalt midagi konkreetset ei ole, siis ma tahan Viimsiga tööd teha ja Premium liigasse jõuda, mis kahel viimasel aastal jäi kahjuks napilt tegemata. Kui tekivad mingid võimalused, kus saab minna kõrgemale või välismaale, siis olen kindlasti neile avatud. Ahvatlevate pakkumiste puhul eriti, kuid praegu olen sada protsenti Viimsiga. Praegu on nii, et välismaalt midagi konkreetset ei ole, aga kaks klubi tunnevad minu vastu huvi küll.

Mida ütleksid teistele noormängijatele, kes on just ajateenistusse minemas?
Ütleme, et kui sa oled jalgpallis tipus, siis kindlasti proovi saada spordiroodu, sest jalgpall peaks sinu jaoks olema ikkagi number üks. Kui aga nii tipus ei ole, siis säästa oma aega ning tee ajateenistus kohe ära. Teenistust järjest edasi lükates võib see tulevikku segama hakata.

***

Johann Kõre
Sündinud: 14.04.2004 (21)
Positsioon: poolkaitsja
Pikkus: 187 cm
Senine karjäär: Cosenza Calcio U19, Viimsi JK
Esiliigas: 91/11
Eesti noortekoondistes: 13/0