Tallinna FC Flora ründav poolkaitsja Oliver Nikola Cekredzi (18) on kireva taustaga noormees: tema ema on eestlanna ja isa makedoonlane, ent kogu senine elukäik on kulgenud hoopis Rootsis. Uurime lähemalt, mis masti mehega on tegemist.

Tänavu talvel Floraga liitunud Cekredzi on erinevatesse Eesti noortekoondistesse kuulunud alates 2019. aastast. Kokku on tal sinisärgis praeguse seisuga kirjas 17 mängu ja kaks väravat. Tema jalgpalliteekond algas Rootsi kõrgliigaklubi Hammarby akadeemias, enne Floraga liitumist esindas ta kaks aastat Brommapojkarna U17 ja U19 meeskondi.

Flora kontekstis eristub Cekredzi meeskonnakaaslastest selgelt: nimelt on ta ainus, kel eesti keel veel suhtlustasemelgi suus pole. "Aga arusaamine on siin oldud ajaga palju paremaks läinud!" rõhutab ta ise lootusrikkalt.

Ehkki vanust pole loo peakangelasel veel õieti ollagi, kiirgab temast rahulikkust ja enesekindlust – nagu oleks ta juba aastaid Premium liigas mänginud. Istume A. Le Coq Arena fuajees intervjuuks maha pärast üht Flora hommikust treeningut.

Oled nüüd mõned kuud Eestis elanud, seega alustan klassikalise küsimusega: mis tunne on?
Kõik on hästi! Olen siin lapsena palju käinud, emapoolsetel sugulastel külas. See aitas kindlasti kohanemisele kaasa, et ma ei kolinud ühest riigist täiesti teistsugusesse – isegi ilm on siin samasugune! Eesti ei ole minu jaoks võõras koht.

Harjumine oli suhteliselt lihtne, ma ütleks, pigem on iseseisvumine veidi aega nõudnud. Üksinda korteris elamine, lisaks muidugi treeningrütmiga harjumine ja muu selline. Meeskonnakaaslased on õnneks väga sõbralikud ja aitavad mind.

Kui tihti sa varem Eestit külastasid?
Nooremana käisin rohkem. Mitte päris igal aastal, aga vahetevahel ikka – kord kahe või kolme aasta jooksul. Peamiselt käisin Tartus vanavanematel külas. Aga mida vanemaks sain, seda rohkem olid siia tulekud seotud koondiste kogunemistega.

Flora pole ilmselt kõige lihtsam meeskond, kuhu mitte-eestikeelse inimesena sulanduda?
See ei ole kusjuures kordagi probleemiks olnud. Koondistes on ju sama lugu – kogu info jagatakse eesti keeles. Olen sellega harjunud.

Saan alati üle küsida, kui vaja. Taktikalised asjad näidatakse niikuinii enamasti jooniste abil ning jutust saan samuti tasapisi paremini aru. Kõik räägivad head inglise keelt ja oskavad aidata, kui ma millestki aru ei saa.

Talvel ütlesid, et Floras mängimine on hea võimalus eesti keele õppimiseks. Kuidas edeneb? Lihtne vist ei ole?
(Muigab.) See tõesti ei ole lihtne! Aga arusaamine on küll paremaks läinud. Sõnade meeldejätmine on keeruline osa! Kuna õpin endiselt Rootsis gümnaasiumis, siis pole ma eesti keelega veel eriti tegeleda jõudnud. Kui kooli ära lõpetan, siis hakkan kindlasti rohkem juurde õppima.

Õnneks võimaldas kool mul õpingud distantsõppes lõpuni viia. Vahel pean ka kohal käima, viimati paari nädala eest. Eksamid ja muud taolised asjad on ikka kohapeal.

Ehk kasvad tasapisi polüglotiks? Kodus räägid vist makedoonia keelt?
Kogu mu pere räägib makedoonia keelt, aga pigem suhtleme ikka rootsi keeles. Isa räägib meiega makedoonia keeles, aga vastame tavaliselt rootsi keeles. Isapoolsete vanavanemate ja sugulastega räägime ikka makedoonia keelt.

Kui väga sa end üldse eestlasena tunned?
(Muigab.) Kui ma olin nii-öelda laps-laps, siis mitte eriti. Ma eriti ei teadvustanud neid juuri, ei osanud keelt ega saanud ka vanavanematega rääkida. Onuga rääkisime inglise keeles.

Ma arvan, et eestlus hakkas minus kasvama siis, kui liitusin esimest korda noortekoondisega. Varem olin sellest aru saamiseks vist liiga noor, aga seista väljakul ja kuulata Eesti hümni … ma arvan, et see oligi see murdehetk. Nüüd, kui ma siin elan – keelt ma küll veel ei räägi, aga eestlaseks pean end kindlasti.

Unistasid sa lapsena rahvuskoondisest? Millisest?
Ma vist ei mõelnud sellele üldse! Tahtsin siis lihtsalt mängimist nautida. Ma ei olnud lapsena eriti andekas, ei saanud kuigi palju mänguaega. Kuna olin pigem hiline ärkaja, siis ei osanud koondisest vist ka unistada.

Kiirel arenguperioodil võeti Eestist minuga ühendust. Siis hakkasin esimest korda mõtlema – Eesti, Rootsi, Põhja-Makedoonia … Aga see ei ole kunagi suur küsimärk olnud, sest Eesti oli esimene, kes päriselt huvitus. Nad olid minu vastu väga head ja toetasid algusest peale.

Kodakondsuseid on sul kaks või kolm?
Kaks. Eesti ja Rootsi. Enne koondisekutset polnud mul Eesti oma, pidin selle ema kaudu eraldi taotlema. Makedoonia oma ei ole – nad on mulle küll kirjutanud ja minu vastu huvi tundnud, aga kuna tahan Eestit esindada, siis pole mul Makedoonia kodakondsusega eriti midagi peale hakata.

Sinu jalgpalliline haridus on Eesti noortest kindlasti erinev. Milliseid erinevusi sa enda ja Eesti mängijate vahel tähele oled pannud?
Rootsis on suur rõhk akadeemiatel – olin kaheksa- või üheksa-aastane, kui käisime juba Hammarby noortesatsiga Saksamaal, Itaalias, Leedus ja mujal turniiridel. Mängisime näiteks Juventuse, aga ka teiste Euroopa tippude vastu.

Arvan, et siin suhtutakse noortejalgpalli vabamalt ja põhirõhk on sellel, et lastel oleks lõbus ning nad tunneks mängimisest rõõmu. Rootsis võetakse asja väga tõsiselt ja võidule orienteeritult. Parim mängija peab alati mängima.

Mulle tundub, et Rootsis on algusaastad palju keerulisemad – vaja on väga tugevat distsipliini ja ainult tugevaimad murravad sõelast läbi. Aga see oli minu jaoks hea kool, olen tänu sellele palju tugevam. Arvan, et tänu Rootsis õpitule on mul siin lihtsam toime tulla.

Rootsis on treeningprotsess vist rohkem palliga mängule orienteeritud?
Jaa. Kui ma esimestel aastatel trennis käisin, harjutasime põhimõtteliselt ainult tehnikat. Mingit taktikalist ega mängulist poolt ei olnud. Vaatasime kadedusega U17 või U19 satse kokkumängu harjutamas. Meie lihvisime kõigepealt vähemalt tund aega individuaalseid oskusi ja seejärel tegime võib-olla väiksel alal mõne mängu.

Arvan, et seda käekirja on Rootsi mängijatest näha. Seal on kõigil jalgpalluritel väga korralik tehnika.

Näiteks äsja 18-aastaseks saanud Lucas Bergvall sõlmis ju hiljuti Tottenhamiga lepingu – tundub sulle, et hea tehnika on välismaale siirdumisel Rootsi mängijate põhiline eelis?
Kindlasti. Kui sul on distsipliin paigas, on see väga tugev valuuta. Kui vaadelda gruppi, kellega Hammarbys alustasin, siis kolm aastat hiljem olime ainult mina ja üks kutt veel endiselt jalgpalli juures. Seal ei anta armu, igas trennis tuleb kohal olla ja 100% võidelda. Kohati on treeningud lausa kolmetunnised. Kui pead seal vastu, on tulevik ka välismaal palju lihtsam.

Ütlesid, et olid lapsena pigem varumängija. Miks?
Toona oli Rootsis suhtumine selline, et mängisid kiired ja tugevad. Lapsena sain tegelikult rohkem mängida, aga teismelisena jäin tagaplaanile. Mul oli keeruline esile kerkida, sest mängisin niigi aasta vanematega. Alles viimasel aastal U16 vanuseklassis hakkasin rohkem mänguaega teenima. Siis hakkasid ka agendid ja skaudid rohkem huvi tundma.

Millal sa jalgpallurikarjäärist unistama hakkasid?
See unistus on mul sisimas kogu aeg olnud. Kui kõndima hakkasin, tegin sokkidest jalgpalli ja lõin seda toas igale poole – oli ju vaja midagi pehmet, et ema kurjaks ei saaks! (Naerab.) Olen sellest alati unistanud. Vahepeal ma sellele küll nii palju ei mõelnud, aga alla ei ole ma hetkekski andnud.

Kui koondisega hakkasid asjad paremini minema, kasvasid ka unistused uuesti suuremaks. Aga trenni tegin alati kõvasti.

View this post on Instagram

A post shared by FC Flora Tallinn (@fcflora)

Miks sa Florasse tulid?
Olin tegelikult Flora juures juba eelmisel aastal, märtsis. Käisin ja tutvusin keskkonnaga, aga toona jäi asi klubidevahelise kokkuleppe taha. Juba siis mõtlesin, et tahaksin siin mängida, aga jäin aastaks ikkagi Brommapojkarnasse – mängisin hästi, sain tugevamaks ja kiiremaks, ja seejärel lõime uuesti kontakti. Flora näitas tugevat huvi ja nägi minus potentsiaali.

Nägin siin võimalust teha samm täiskasvanute jalgpalli. Rootsis on seda väga keeruline teha, sest konkurents on tihe. Saan keskenduda jalgpallile ja sellesse maksimaalselt panustada. Pluss muidugi eluline pool: saan siin palju iseseisvamaks.

Mängisin Rootsis U19 ja U17 vanuseklassis juba pikalt, ma ei näinud mõtet sinna kauemaks jääda. Arvan, et olin seal lae saavutanud. Kartsin, et areng pidurdub.

Seal pidin hommikul ka koolis käima, seega ei saanud näiteks jõusaalile ja korralikult toitumisele nii väga keskenduda. Usun, et siia tulemine oli õige otsus.

Floras saad platsi jagada mitmete Eesti tippmängijatega – mida sa neilt seni õppinud oled?
Oi, palju. Kuidas nad mängu loevad, võimalusi näevad … Nad on seda ju aastaid teinud. Neil on palju kogemust ja mul on neilt igal sammul õppida – nii ettevalmistuse kui ka mängulise poole pealt.

Ja lõpetuseks – kus on Oliver Nikola Cekredzi viie aasta pärast?
Loodetavasti kuskil tippliigas. Eesti parim meeskond on suurepärane koht, kust saada meestejalgpalli kogemust – arvan, et see on hea hüppelaud. Loodetavasti suudan hoida vaimse poole tugevana ja ühel päeval eesmärgid ka saavutada.

***

Oliver Nikola Cekredzi
Vanus: 18
Sünniaeg ja -koht: 12.05.2005 (Stockholm, Rootsi)
Koduklubi: Tallinna FC Flora
Koondises: U19 (7/2), U17 (7/0), U15 (3/0)