Ivar Lepik: 11:1 (12)
Premium liiga 13. vooru avamängus toimunu ei ole tööõnnetus, vaid asjade loogiline käik. Paratamatus, mida tulevikule mõeldes ei saanukski vältida.
Selline seis tablool ei rõõmusta täna ju tegelikult kedagi. Ei pealtvaatajaid, ei jalgpallitegelasi, ei Infonetti, kindlasti mitte Pärnut. Hea päev oli ehk käputäiel Fantasy-mängijatel, aga ei kellelgi teisel. See on hoop Eesti jalgpalli tõsiseltvõetavusele ja mitte esimene sellel hooajal.
Numbrid räägivad oma keelt. Sõna kolleeg Ott Järvelale, kellega on esmapilgul raske mitte nõustuda:
Infoneti 11:1 va Pärnu Vaprus on @premiumliiga jaoks piinlik. 2017 hooaja 61 mängust 9 (14,8%) on lõppenud 5+ väravalise vahega. #mõõtontäis — Ott Järvela (@ottjarvela) May 22, 2017
Nendes üheksas mängus on kaotajaks olnud Pärnu (x3), Viljandi (x3), Paide (x2) ja Sillamäe (x1), võitjateks Infonet (x4), Levadia (x3), Kalju (x1), Flora (x1). Et suur Tallinna nelik on teistest peajagu üle, ei ole ju kellelegi üllatus.
@premiumliiga Terve 2016 hooaja jooksul oli sääraseid 5+ marginaaliga mänge 16, kusjuures max nähtud ülekaal 7 väravat. Käärid suuremad, ootamatusi vähem. — Ott Järvela (@ottjarvela) May 22, 2017
Samas oleme tänavugi olnud tunnistajateks teistsugustele mängudele. Tammeka alistas Infoneti ja oli väga lähedal Levadia hammustamisele, Trans pani selili Kalju ja jäi Florale alla alles lisaminutitel. Pärnu hakkas kõvasti vastu Levadiale, Paide ja Sillamäe pigistasid Infonetilt viigi. Julgen öelda, et võrreldes mõne aasta taguse ajaga on üllatuste sündimise tõenäosus siiski märgatavalt suurem.
2016 oli erandlikult tõesti tasavägisem, üksikmängudes rekordtulemusi näha ei saanud. Samas jäi üldpilti rikkuma tubli, aga õnnetu Rakvere Tarvas, kelle kohta kirjutasin mullu sügisel: "Tarvas on kahtlemata üritanud ja neid ei ole üleliia materdama kiputud, kuid veel kolm kaotust tähendaksid Eesti kõrgliiga halvimat saldot alates üleminekust kevad-sügis hooajale ehk ligi 20 aasta jooksul. See on kurb fakt ja pead liiva alla ei saa peita."
Eilse mängu valguses ei üritagi ma väita, et kõik oleks Premium liigaga hästi. Käärid tipu ja tagumise otsa vahel on lubamatult suured. Aga süüdistada ei ole siin kedagi, kõige vähem Pärnut, kes, muide, kogus hooaja esimese neljandikuga rohkem punkte kui Tarvas mullu kogu hooajaga. Amatöörmeeskondadele omaselt on nädalasisesed mängud neile keerulised, eriti võõrsil. Kui oma võrgust paar palli välja korjatakse, on vastuhakk kiire kaduma.
Saati oli Pärnu jalgpall talvel väga raskes seisus, kui kolme klubi ühendanud Linnameeskond taas laiali jagunes. Vaprusel ei olnud mingit kohustust Premium liigas tõrvikut hoidma jääda, aga Pärnu jalgpalli huvides tehti ainuõige otsus. Seda vajati – aastatel 2009-2015 puudus suvepealinna noortel kodune väljund riigi kõrgeimal tasemel. Seda ei saanud uuesti lubada. Sisuliselt klapiti koolipoistest klubi, mis peaks vastu hakkama ka täisprofessionaalidele.
See mäng toimus, see on fakt. Seda ei saa eitada.
Kui vaadata realistlikult otsa tänasele olukorrale Eesti jalgpallimaastikul, siis ei ole meil Premium liigasse välja panna kümmet tippklubi. On suur nelik, on loogiliselt tipule lähemale arenevad meeskonnad –Afshari-ajastu järgne Tammeka, juba paar viimast hooaega Tulevik, alates tänavusest selgesihilisem Paide, loodetavasti ka Trans – ja on murelapsed, raskesse positsiooni taassündinud Vaprus ja rahahädas Sillamäe.
Kaheksa klubi kümnest paistavad samas täna jätkusuutlikud ja see on isegi areng kümne või viie aasta tagusest. Piiludes tase allapoole, on pilt samuti oluliselt rõõmustavam kui mõni aeg tagasi. Kõrgliigamaitse suhu saanud Tarvas ootab oma noori, Tallinna Kalev ja FC Kuressaare on lõpuks leidmas oma nägu. Lõuna-Eestis on nii Santos, Welco kui Elva selgete sihtidega, iseasi, kelle tiivad millal ja kui kõrgele kannavad. Ka püramiidis allpool leiab järjest enam süsteemselt üles ehitatud klubisid, mitte meeskondi.
See kõik annab lootust, et õige pea on meil Premium liigas kümme klubi, kes seda kohta tasemelt väärivad. On konkurents neile kohtadele. Ja ei ole enam üks-üheteistkümneid. Kui selleni jõudmiseks tuleb üle elada veel mõni piinlik tulemus, siis olgu nii.
Oletame et läheb nii: Pärnu kukub otse välja ja Viljandi säilitab koha üleminekumängudel üsna kindlalt. See tähendab, et järgmisel aastal on jälle üks peksupoiss Esiliigast ja Viljandi, kes pigem kuskilt tasemetõusu ei tee. Praegusest esiliigast lihtsalt ei ole kedagi tulemas, kes jalaga PL ukse lahti lööks ja kohe paugutama kukuks.
Kõik kippusid eelmisel aastal Tarvast maha tegema, aga praegusel hooajal on Tarva-suguseid tiime vähemalt kolm, seetõttu ei paista ükski neist liiga eredalt silma.
Olen nõus ka sellega, et järgmiseks hooajaks ei ole esiliigast midagi muutumas. Ka mitte ülejärgmiseks. Küll aga ehk aastaks 2020. Võrreldes varasemaga on ikkagi näha klubide süsteemset tööd, mis peaks ühel hetkel ennast ära tasuma.
Mõnel nädalal on 2 mängu nädalas ja üks neist tööpäeval. Selge, et amatöörid ja poolprofid seda üle ei ela ja tulemus jääb kesiseks.
Ma olen ise seda meelt, et uefa rahadest peaks olulisema osa jõuga ära korjama ja "püramiidi" alla otsa surma. See suurendab jalgpalli laiapõhjalisust ning viib meid mängijate importijatest pigem eksportijarteks. Täna on saldo pigem kaldumas just impordi suunale, kahjuks.
Selge on ka see, et need suured loputamised peletavad pealtvaatajaid eemale. See ei juhtu kohe, aga kui on juhtunud, siis pikaks ajaks.
Pärnu kahjuks mängib ja poisikestega. Kalju ja Viljandi mäng oli naljakas. Alguses olid platsil poisikesed ja Kalju põkid. Peale 0:2 toodi väljakule Post ja Kähr ning mäng võrdsustus.
Ega häid lahendusi ei ole, aga selle peale peas mõtlema
