Kaks toredat sügispäeva möödusid selle uskumatuse üle imestamise lainel ning nüüd hakkab vaikselt kohale jõudma – tõepoolest, Eesti koondis võitis Serbiat. EM-valikmängus. Võõrsil. Kaotusseisust välja tulles. Teenitult. Imeilusate väravatega.

Miks reedeõhtused sündmused nii ebareaalsed tunduvad? Sest Eesti ei ole mitte kunagi varem suurt vastast olulises mängus võitnud, rääkimata siis kardetud Balkani needuse murdmisest. Ning seda kõike täiesti ootamatul ajal ja ootamatus kohas.

Mängu eel ei julgenud keegi suuri sõnu teha. Peamiselt tõmmati paralleele kahe aasta taguse hävinguga Bosnias ning peeti suurepäraseks sedagi, kui karukoopast viigipunktiga naaseda õnnestuks. Täielik vastand Zenica lahingule, millele mindi vastu kõrgete ootustega ja kust naasti madalamal kui muru.

Mine tea, kui palju olid eestlased paremini valmis mänguks Serbiaga kui Bosniaga. Küll aga on ilmselge, et serblased ei olnud absoluutselt valmis selliseks vastupanuks Eestilt.

Kohe algusest peale ei suutnud ma oma silmi uskuda – kas tõesti on me vastas seesama meeskond, kes suvisel MMil sai jagu Saksamaast? Uskumatult passiivsed, uskumatult ideetud, uskumatult palju praaki. Ning eestlased tegutsesid nende superstaaride vahel nii uljalt, nagu mängiks kaks sama masti meeskonda neutraalsel väljakul.

Okei, ilusaid mänge oleme varemgi näinud ja teame vägagi hästi, kuidas need paratamatult lõppema peavad. Iga hetk ärkab karu üles, äigab käpaga ja võtab meilt meepurgi käest. Teenimatu värav õnnetust rikošetist ja kõik paistabki tavapärast rada pidi minevat. Ükskõik kui üleolevalt vastane ka ei mängiks ning kui ebaõiglane see ka ei tunduks, needuse vastu me ei saa.

Aga müüdid on murdmiseks ja mida suuremaks need puhutud on, seda kõvema pauguga need ka lõhkevad. Kes ütles, et Tarmo Kink pommitab koondisemängudes ainult kosmost? Kes ütles, et Eesti koondis saab loota vaid tühjale seljatagusele ja kaotusseisu jäädes on kõik läbi? Kes ütles, et ainult meie mehed saavad hakkama selliste prohmakatega, et tribüünid naerda lõkerdavad?

Eesti koondis oli sel õhtul ilmselgelt paremini motiveeritud ja taktikaliselt üle. Jagus ka õnne, kuid kokkuvõttes pean võitu igal juhul õiglaseks tulemuseks – sellist ülbust ei tohi ükski meeskond endale Eesti vastu lubada ning seega teenisid serblased kaotuse auga välja. Ja muidugi võtsid ka meie mehed sellest võimalusest maksimumi.

Ent see ei anna meile veel põhjust pilvedesse tõusmiseks. Või kui, siis ainult korraks, sest taevalik võit oli seda tõesti väärt. Tabeliseisu vaadates kipuvad mõtted kõrgustesse lendama ja unistamist ei saa keegi meile keelata, aga samal ajal ei tohi unustada, kus me tegelikult seisame.

Objektiivselt võttes on Serbia meist palju tugevam ning selgelt tugevam on ka teisipäevane vastane Sloveenia, kellelt ei ole loota mingisugust alahindamist. Nad on meile mõnes mõttes palju ebamugavamad vastased, kuna mängivad samuti väga distsiplineeritult ja jäägitult tööd rügades. Ning kui Eesti tähistab praegu oma esimest tõeliselt suurt tulemust, siis nemad on juba õppinud jalgpallimaailma tippudega pidevalt võrdselt mängima.

Loomulikult peab lootma ja loomulikult võivad fännid ka unistada, aga kui meile vahepeal tegelikku seisust meelde tuletatakse, siis pole mõtet selles süüdistada ettejuhtuvaid mängijaid või treenereid, vaid näha laiemat pilti – Eesti koondis liigub praegu nii või naa õiges suunas.