Eesti-Poola mäng oli minu esimene laulupidu. Omapärane kogemus, kus fännitribüüni laulud kõlasid tavatult rahulikult ja musikaalselt ning lõid sellega tavapärasest pidulikuma õhkkonna. Meelde jäävad sellest õhtust eelkõige võiduvärav ja sellele järgnenud lakkamatud ovatsioonid tribüünidel, aga ka harjumuspärasest soojem atmosfäär kogu selle õhtu jooksul.

Laulupeo ja jalgpalli ühendamine tundus esialgu kentsaka ideena ja lauljaid tuli kohale oluliselt vähem kui algselt oodati. Aga tulemus oli uue traditsiooni esimese linnukese kohta ikkagi täitsa korralik. Eriti positiivne on see, et jalgpallis on sel aastal juba nii palju ette võetud ja need ettevõtmised on publiku poolt hästi vastu võetud.

Koondise mulluse tähelennuga puhkenud jalgpallibuumil ei ole lubatud jahtuda. Suur karikafinaal, Balti turniiri viimine Lõuna-Eestisse, maakondade maavõistlused, U-19 EM-finaalturniir ja nüüd ka staadionilaulupidu – midagi uut ja suurt on kogu aeg spordikülgede esirinnas. Kui lisame juurde iganädalased heitlused Meistriliigas koos klubide korraldatavate üritustega, koondise peagi algava uue valiktsükli ning ka juunikuise “päris” EM-i, siis ei tohiks kõht tühjaks jääda ühelgi jalkahuvilisel.

Jalgpall domineerib spordimeedias nagu spordialade kuningas peabki domineerima. Ning meedia on omamoodi ühiskonna peegelpilt – järelikult on jalgpall nüüd ka Eestis pidevalt kuum teema, sellest räägitakse, sellest huvitutakse ja seda vaadatakse.

Selline pidev raua tagumine on praegu eriti viljakas tänu buumile, aga samal ajal on see jalgpallibuum siiani tuntav just tänu sellele, et raual ei lasta jahtuda. Jalgpalliliidu lennukad ideed ja projektid, mis võivad esmapilgul kulmu kergitama panna, võetakse ette ja viiakse ellu ning tänu juba kättevõideldud positsioonile on soe vastuvõtt publikult peaaegu garanteeritud.

Jalgpalliga seotu püsib pidevalt rahva teadvuses ning see on parim reklaam. Rääkimata veel nendest kümnetest tuhandetest inimestest, kes on nimetatud üritustest ise osa saanud – positiivne kogemus toob nad tribüünidele tagasi ja nakatab pisikuga üha uusi vutisõpru.

Jalgpallikoondise sõprusmängu jälgis eile oluliselt rohkem publikut kui korvpallikoondise valikmängu, see peaks ütlema juba nii mõndagi. Kas kujutate ette, et laulupeo võiks Eestis siduda mõne korvpalli, võrkpalli või muu ala kohtumisega?

Ei olegi väga oluline, kui suure osa Eesti-Poola mängu publikust moodustasid tasuta piletitega pealtvaatajad või need, kes tulid sinna ainult laulma. Oluline on see, et nad vaatasid sel õhtul jalgpalli ning said koondiselt vastutasuks imelised emotsioonid. Ning kui selliseid kogemusi pakutakse regulaarselt ja kvaliteetselt, siis kinnistub jalgpall inimeste südametesse üha rohkem.

Kui ainult suudetaks see buum üle kanda ka koduliigale, oleks jalgpalliroog täielik. See on praegu küll ainus, kuid paraku väga kibe tõrvatilk meepütis.