Kell oli 16 ja lisaks meile oli Phuketi King Rama pargis vaid paar inimest, kes niisama vedelesid. Mängisime korvpalli ühel neljast väljakust, mis teineteise kõrvale oli rajatud. Päike enam väga kõvasti ei kütnud ja meie platsile heitsid varju puud, mis olid strateegiliselt või juhuslikult väljakute kõrvale istutatud.

Mängisime isukalt, sest teadsime, et palju polnud meile aega jäänud. Tunni ja viieteistkümne minuti pärast muutus kõik – saabus esimene, siis veel viis mängijat, kellele järgnes veel kakskümmend. Kell 17.20 olid väljaku kasutamise reeglid muutunud – nüüd mängiti juba võitja lauas. Et selleks ajaks olime mänginud ligi poolteist tundi, moodustasime väsimatutest võistkonna ja pidasime kohalike vastu viimase kohtumise ning lahkusime.

Kui motorolleriga pargist välja sõitsin, oli inimestest pungil nii jooksurajad, jalgpalliplats kui ka sulgpalliväljakud ja murul toimusid suured võimlemistunnid.

Ja niimoodi iga päev.

Lisaks King Rama pargile toimus sarnane tegevus mujalgi. Minu ajutise kodu kõrvale jäi kool, mille ees oli liivane rohuplats, mis täitis jalgpalliväljaku ülesannet. Tartlased ehk mäletavad kunagist Miina Härma gümnaasiumi ette jäävat platsi või siis Õpetajate seminari oma – Tai plats oli veel veidi hullem.

Platsi seisukorrale vaatamata oli see iga päev mängijaid täis. Nad saabusid kohe pärast tööpäeva lõppu ja esimene mäng algas umbes 17.20. Tavaliselt moodustati kolm meeskonda, sest mängijaid oli umbes 30. Samasugune protsess toimus teistel platsidel, mida kodu lähistel nägin.

Tai pole kunagi jalgpalli maailmameistrivõistlustele jõudnud, kuid ma olen veendunud, et nende sinna pääsemine on pigem aja küsimus, sest jalgpall on väga populaarne.

Idee: Eesti Jalgpalli Liit toogu jalgpall inimesteni!

Tartus on paar toredat parki. Näiteks park Atlantise ööklubi kõrval, mis laiub sealt Ülikooli spordihooneni. Pargil vist nime polegi või kutsutakse seda Ülejõe pargiks. Sealt lähevad läbi jalutusrajad.

Pirogov! Kes siis seda parki ei teaks. Kohvikuala, kus ülikoolis õppimisest väsinud tudengid (tegelikult ükskõik kes) saavad rahulikult napsitada.

Lisaks on meil veel mitmeid parke, kuid üheski nendes ei saa teha praktiliselt midagi muu peale selle läbimise, ikka ilusal jalutusrajal kõndides.

Olen Ülejõe pargist läbi käinud üle kümne aasta, sageli mitu korda päevas, ja ma võin kahe käe sõrmedel kokku lugeda korrad, kui keegi on seal näiteks piknikku pidanud. Ülejõe pargi ülesandeks on pakkuda elupaika lindudele ja olla koht, kust inimesed läbi jalutavad.

Tallinnaski on pargid, kuid sealgi on pigem mängukohad lastele või rularajad noortele, mitte kuskil pole võimalusi vanematele inimestele, kelle hing on noor ja kes tahaks natuke aktiivselt tegutseda.

Ettepanek

Eesti Jalgpalli Liit peab asuma läbirääkimistesse (võimalusel koostöös mõne teise alaga nt korvpall) linnavalitsuste ja kinnisvaraarendajatega, et tuua Eesti parkidesse sportimise võimalus.

Põhjendus

Pargid on linnade kopsud ehk pole paremat kohta, kus aktiivselt aega veeta. Vähemalt Tartu saadab kahjuks aga sõnumi, et park on koht, mille inimene peab oma sihtkohta minnes läbima ja park ise pole praktiliselt kunagi sihtkohaks. Parkides (va Pirogov) pole midagi teha.

Kuid kui Pirogovis oleks korvpalliväljak? Otse ülikooli kõrval! Või kui Ülejõe pargis (ühikate vastas!) oleks kaks minijalgpalliväljakut?

Nii oleks inimestel põhjus parki kasutada ja park hakkaks täitma oma otstarvet ja poleks lihtsalt roheline asi linnas.

Eelarve

Eelarve on keerukas, sest selgelt ei suudaks (tõenäoliselt, kui UEFA või FIFA laialdaselt ei toeta) liit üksinda selliste väljakute rajamist toetada. Samas kolmepoolne koostöö on reaalne, sest omavalitsused otsivad üha enam võimalusi mujalt tulnud rahasid kasutada, sest nii saab kõike odavamalt.

2008. aastal kirjutati EJLi lehel, et nelja kuuga on loodud 36 minuväljakut (http://jalgpall.struktuur.ee/4465).

2004. aastal kirjutasin Tartu Postimehes (http://tartu.postimees.ee/291004/tartu_postimees/uudised/148468.php), et EJLil on plaanis rajada üle 40 miniväljaku, mis läheks „…kas siis koolile või omavalitsusele maksma umbes 300 000 krooni, millest 100 000 krooni ehk kunstkatte maksumuse ja selle paigaldamise tasuks EJL."

Tartlasena huvitab mind kõige enam Tartu saatus, mistõttu pakuks siia välja viis väljakut (kaks Ülejõe parki, üks endise Kaubahalli ette, üks Õpetajate seminari kõrvale, üks Anne kanali vastu suurele murulapile, mis on kohe Annelinna kooli vastas). Alustuseks nendest piisaks, kuid edasi tuleks liikuda mujalegi.

Tallinnas, tean, on täitsa äge koht raadiomaja vastas (kus täiskasvanutele on vist midagi jõusaali laadset?) ja Tammsaaregi pargis oleks ju ruumi.

Variatsioonid

Huvitav oleks teada, kui palju on EJL suhelnud kinnisvaraarendajatega, sest nende ehituse maksavad lõppkokkuvõttes kinni maja ostjad.

Kuid millisele inimesele ei meeldiks, kui tema uuselamu kõrval oleks platsid, kus saaks sportida nii tema kui ka tema järglased. Igasugused pisikesed lisad ja võimalused peaks müügistrateegiates alati tähtsal kohal olema.

Mida see annab?

Kui eelmisel nädalal rääkisime publiku toomisest staadionile, siis nüüd on tegemist jalgpalli laiema populariseerimisega.

Esiteks on kasulik, kui kodumaalased hakkaks parkides käima ja seal aega veetma. Ikka parem, kui teleka ees PESi taguda.

Teiseks oleks väljakud ja seal toimuv pidevalt inimeste silme ees ehk jalgpall oleks kõikjal, mis aitaks tekitada huvi ala vastu. Lisaks saaks väljakuid kasutada tulevaste mängude reklaamiks.

Kolmandaks ei mängi lapsed kodu lähistel enam palli, mis on Eesti jalgpalli arengu üks suuremaid probleeme. Tekitame neile turvalised kohad, kus nad saaksid pallida, sest jalgpalli õppimine ei toimu mitte kaks korda nädalas toimuvas trennis, vaid kodu ümbruses teiste vastu võisteldes.

Et siis…

Tooge jalgpall massideni!