"Soccernomics" ehk "Jalkamajandus" on raamat, mis üritab vastata igavikulisele küsimusele - kuhu veereb jalgpall? - statistika toel. ???????Ja vastabki.

Spordiökonomist Stefan Szymanski ja ajakirjanik Simon Kuperi sulest tulnud raamatu kaanel visatakse õhku just sellised provotseerivad küsimused nagu "Miks Inglismaa kaotab?", "Kes on parim jalgpalliriik?" või "Miks on jalgpalliklubisid juhtivad inimesed nii rumalad?" Küsimused, mille üle arutatakse aastast aastasse, jõudes lõpuks lollikindlale järeldusele - pall on ümmargune.

Antud raamat on selles suhtes harukordne, et need küsimused vastatakse kõikvõimalikke statistilisi näitajaid rakendades ka reaalselt ära. Iseasi, kui täpselt.

Põhjalik taustatöö ning uskumatult leidlikud seosed numbrite ja otsitavate vastuste vahel on selle raamatu pärliteks, kuigi - olgem ausad - lõplikku tõde neist otsida ei tasu. Näiteks arvutavad autorid välja kõige rohkem üle ja alla oma võimete esinevad jalgpallimaad. Kuidas Sina seda arvutaksid? Noh, Holland on nii väikse riigi kohta ikka jube tubli ja Inglismaa kukub alati pinge all läbi, eksole. Taoliseid "müüte" tuuakse välja ka raamatus, aga ainult selleks, et neid purustada.

"Jalkamajandus" lahendas nimetatud küsimuse järgnevalt: määras kolm peamist eeldust riigi võimekuse määramiseks (suurus, rikkus ja kogemus), kogus kokku kõik maailma koondiste vaheliste mängude tulemused paarikümne-aastasel perioodil, arvutas välja eelduste osakaalu iga kohtumise väravatevahe mõjutamisel ning saanud niiviisi teada eeldatavad tulemused, võrdles neid tegelikega. Lihtne, eksole?

Kui natuke süveneda, on põhimõte tõesti lihtne, aga mingil määral tekivad alati probleemid algandmete täpsusega. Pealegi arvestab see meetod eeldatavat väravate vahet ja seega ka võitude suurust, samas kui on koondiseid, kes mängivad traditsiooniliselt pigem võidule kui vastaste purustamisele ning vastupidi. Lisaks on väravatevahet kergem upitada vähemarenenud piirkondades, kus riikide eelduste ja tegeliku taseme vahe võib olla vägagi kõikuv. Küsimusi tekitab seegi, et arvutusprotsessis ei tehta vahet sõprusmängudel ja finaalturniiri mängudel.

Olen kindel, et autorid on paljude näitajate suhtelisusest ka ise teadlikud, aga see ei olegi esmatähtis. Tähtis on üldpilt, sest lapski saab aru, et jalgpalli mängimise oskust ei saa mõõta stopperi või mõõdulindiga. Nagu FIFA edetabel annab meile pildi maailma jalgpalli viimase aja üldistest jõujoontest, nii toob see raamat välja terve koormatäie erinevaid lahendusi, et vastata veel palju-palju keerulisematele küsimustele. Ning kuigi lõplikud vastused, mis jõuavad raamatu kaanele ja aitavad seda müüa, võivad jääda kaheldavaks, pakuvad lahendusprotsess, tulemuste analüüs ja värvikad näited selle kõige selgituseks palju huvitavat ja mõtlemapanevat.

Näiteks eelpool mainitud meetodiga jõutakse üsnagi kaheldavatele järeldustele ja seda tunnistavad teatud mööndustega ka autorid ise, aga välja arvestatud tegurite mõju suurus pakub meile vägagi huvitavad faktid: koduväljakueelis "maksab" keskmiselt umbes 2/3 väravat, mis tähendab seda, et kujundlikult alustab kodumeeskond igat mängu 0,66:0 eduseisust; kaks korda suurem rahvusvaheline kogemus on väärt natuke üle 0,5 värava; kaks korda suurem rahvaarv ja SKP annavad aga mõlemad vaid umbes 0,1-väravalise eelise. Eesti, muideks, on selle kohaselt nii Euroopa kui ka maailma arvestuses suuruselt kolmas alla oma eeldatavate võimete esineja.

Et üks autoreist on ajakirjanik, ei tasu karta liigset matemaatikat. Pigem vastupidi, tekst on esitatud mõnusas ja kergelt loetavas stiilis ning sisaldab ohtralt tsitaate jalgpallimaailma tähtsatelt ninadelt ja teistelt ekspertidelt - raamatu tarbeks on tehtud suurel hulgal intervjuusid ning samuti tsiteeritakse seal kümneid jalgpallikirjanduse klassikuid. Ligikaudu 300 leheküljel võetakse läbi põletavad küsimused nii klubide, fännide kui ka riikide tasemel, nii et lõpetades tundsin vähemalt mina end meie kõigi poolt armastatud spordialale hoopis laiema pilguga vaatamast.

Eestit mainitakse tekstis otseselt vaid ühe korra, kui võrreldakse jalgpalli populaarsust eri riikides. Mõistagi tuuakse välja meie jaoks häbistav fakt, et Eestis on Euroopa kõige vähempopulaarne liiga keskmiselt 184 pealtvaatajaga. "Arvatavasti pole seda nii raske lugeda," lisatakse irooniliselt. Paralleele Eestiga on võimalik tõmmata ka mitmete teiste teemade kohta lugedes, aga jätan selle juba teie enda teha. Mina igatahes soovitan "Jalkamajandust" kahe püstise pöidlaga.

Ahjaa, üks miinus ka. Tõlge inglise keelest on kohati konarlik ja tõenäoliselt tehtud jalgpalliga mitte just kõige paremini kursis oleva inimese poolt. Ent mingilgi tasemel inglise keelt valdavale vutihuvilisele peaks kõik siiski arusaadav olema ja ega neid konarlikke kohti väga palju ei olegi.

Soccernet.ee loosib lähiajal välja kolm "Soccernomics. Jalkamajandus" raamatut. Püsi lainel ja hoia silmad lahti!