Spordiajakirja Kicker lugejakirjade rubriigis ilmus eelmisel esmaspäeval napp sõnum kelleltki Mike Luziuselt, kelle kirjake kandis tulevikku ettekuulutavat pealkirja "Me veel kuuleme Müllerist" (sks. k "Müller kommt noch").

Luzius kirjutab: "Müncheni Bayerni mängija Thomas Müller on olnud alati erakordne ja kummaline ründaja. Tema kehv mänguvorm tundus igavikulisena, kuid mitte mingil juhul ei tohi seda meest maha kanda."

Võib arvata, et see lühike kiri pälvis toimetuse tähelepanu põhjusel, et selles nähti jagatavat suure osa jalgpallifännide seisukohta. Ent küllap oleks avaldatud kirjakese suutlikkus tähelepanu tõmmata piirdunud peamiselt selle kirjutaja ja tolle tutvusringkonnaga, kui teisiti arvajate hulka poleks kuulunud Saksamaa koondise peatreener Joachim Löw, kes järgmisel päeval üllatusvisiidi Müncheni Bayerni peastaapi tegi.

Meie teame, mis asjatoimetused ta sinna viisid. Ta kutsus kolm meest – lisaks Müllerile ka Mats Hummelsi ja Jerome Boatengi – enda jutule ning andis lühivestluses teada, et nonde koondisekarjäär on läbi. Saksa meedia andmetel ei kulunud jutuajamiseks üle viie minuti.

Ukse näitamine korraga kolmele maailmameistrile, kolmele parimas mängijaeas sportlasele, kes sel hooajal veel vähemalt homse seisuga kolmele tiitlile pretendeerivad, on igal juhul erakordne. Ja erakordne on olnud ka avalikkuse reaktsioon, mille sisu ja põhjused järgnevalt uurida võtamegi.

Iga sportmängu koondise treeneri ülesanne on defineeritav äärmiselt lihtsalt – treeneril tuleb kokku seada sportlikult parim võistkond. Kuigi selline protsess on järjepidev ja katkematu, pälvivad mõned muutused või muutuste tegematajätmised arusaadavalt suuremat tähelepanu.

Sel juhul on meedial harjumus noid muutusi võimendada, kirjeldades üksikjuhtumeid näiteks põlvkonnavahetuse või kriisi raames. Ja kui vähegi sobib, kaasatakse draamasse ka osutus mõne konkreetse ajastu lõpust. Neil päevil Saksamaa koondises aset leidnud ümberkorralduste raames pole seda osutust vaja kaugelt otsida – käes on aeg, mil 2014. aasta kangelased suurelt lavalt lahkuma peavad.

Kuid isegi selliste kirjanduslike plahvatuste – põlvkonnavahetus, kriis – taustal ei tohi unustada, et sportlikus plaanis on sellegi poolest tegemist järjepideva ja katkematu protsessiga, kus muutused on tingitud konkreetsetest vajadustest, mille peatreener, tuginedes oma kompetentsile, sõnastanud on.

Nii näiteks on Löw eelmise suve lõpust alates rõhutanud, et püüab koondise mänguplaani kohandada maailmameister Prantsusmaa edujooniseid, mis suurel määral toetub kiiretele ja väga liikuvatele ründefaasi mängijatele ning näiteks Müller sellesse plaani lihtsalt ei sobi.

Arusaadavalt peab Löw silmas järgmise aasta Euroopa meistrivõistlusi, millest eemalejäämine võrduks vähemalt sama suure üllatusega kui eelmise suve krahh maailmameistrivõistlustel. Kuid valikgrupi koosseisu teades on raske uskuda, et Löw peaks Eestit, Valgevenet ja Põhja-Iirimaad vastasteks, kelle vastu mängides ei võiks vastutust usaldada koondise uutele tegijatele. Küllap rehkendatakse, et edasipääs tagatakse mestis Hollandiga.

Samas, mida tähtsam on sündmus, millele ümberkorraldused viitavad, seda rajumad emotsioonid ning julgem sõnaseade esile kutsutakse. Praegused arutelud Saksamaal on võimendunud koguni kahe sündmuse taustal – 2014. aasta MM-tiitel ning sellele järgnenud krahh neli aastat hiljem.

Avalike arutelude tulemus, vähemalt lühiajaline, väljendub muuhulgas ka selles, et isegi oma ala spetsialistid, kelle analüüsid üldjuhul jäävad puhtsportlikesse raamidesse, rõhuvad emotsioonidest tulenevalt hoopis teistesse kategooriatesse jäävatele nüanssidele. Eelhoiak koondnimetusega "Me veel kuuleme Müllerist", oli selgelt Löwi süüdistav.

Esmalt oli huvitav jälgida, kuidas teisipäevase uudise järel meedia järgnevatel päevadel Bayerni laupäevaseks mänguks Wolfsburgi vastu valmistus: mis saab siis, kui kõnealune kolmik hea mängu peaks tegema (ja kui nad seda ka Liverpooli vastu peaks kordama!), kas siis mõistab Löw oma viga? Umbes sellisena võib avalikkuse hoiaku kokku võtta.

Laupäeval naeratas õnn meediale juba enne avavilet, kui selgus, et peatreener Niko Kovac on kolmekuulise pausi järel otsustanud algrivistuses väljakule saata kõik kolm langenut, mis haakus meedia eelneva püüdega esitleda eelolevat mängu kui Bayerni vastust Löwile – Kovaci Löwi-dilemma – pealkirjastas Bild päev varem ilmunud mängu eelloo.

Wolfsburgi vastu tegid kõik kolm hea või vähemalt rahuldava partii. Müller lõi värava ja andis väravasöödu ning Boateng võitis üle 80 protsendi duellidest, võis telejaama Sport1 pühapäevane jutusaade Doppelpass rahulolevalt teatada. Kuna aga Hummelsi duellide võiduprotsent oli 71, mis 6:0 võidumängus selgelt nõrgema vastase vastu teab mis rõhutamist vääriv saavutus pole, pidid saate toimetajad tema panuse sobivasse eduraami surumisega mõnevõrra rohkem nikerdama.

Lahendus leiti kõigile arusaadavas lisaväärtuses: Hummels sekkus 90 minuti jooksul ka aktiivselt ründesse, teatas hääl videopildi taustal, millel kuvati vaatajani Hummelsi ebaõnnestunud lähilöök.

Ent üldiselt jäävad sportlikest aspektidest lähtuvad rünnakud nõrgaks, ja sellest ei tee ka meedia ise mingit saladust. Kokkuvõtlikult sobib viidata neljapäevases Kickeris ajakirjanik Oliver Hartmanni öeldule, milles autor rõhutab, et Mülleri usalduskrediit, mille ta vahemikus 2010–2016 välja teenis, on katastroofilise 2018. aastaga ammendunud ning ka Boateng ja Hummels küündivad vaid aeg ajalt oma parimate päevade tasemele.

Ent kõik see ei ole Löwi vabastanud kriitikast ning võib öelda, et avalikkus ründab teda kahelt tiivalt. Neist ühes süüdistatakse Löwi teate ebaõnnestunud edastamisajas; teises aga leitakse, et nood kolm maailmameistrit võinuks koondisega hüvasti jätta suurejoonelises lahkumismängus. Neil kahel erineval süüdistusel on tuvastatav ka ühine nimetaja, mille kohe ka läbinärimiseks võtame.

Esmalt aga ajastamisest. Kuigi peamiseks süüdistajaks on mõistagi Bayern, kes ütles, et selline teade tähtsate mängude eel segab üldist töörütmi, on süüdistajad ka väljaspool klubi. Üks nimekamaid neist on endine treener, täna peamiselt analüütikuna üles astuv Peter Neururer, kes Doppelpassis ütles, et Löw võinuks ju sellise otsuse teha juba sügisel. Selline arvamus on aga suurepärane näide sellest, millise sasipuntra võivad erinevate kategooriate – emotsioon ja professionaalne pilk – segamine endaga kaasa tuua.

Neurureri arvamus sellisena väljaöelduna lähtub ju eeldusest, et kolmiku koondisest väljaarvamine oli eesmärk omaette, ning Löw valis selleks lihtsalt väga halva aja. Aga mängijate koondisse sisse- ja väljaarvamisel on Löw alati rõhutanud, et ta arvestab mängija esitusi pikema perioodi perspektiivis. Ja et nimetatud kolmik hooaja esimesel poolel alla oma senise taseme tegutsenud on, sellel sai juba korra viidatud.

Mulle näib, et põhjus, mis tänase kriitikalaine käima lükkas, võiks paigutada mõistesse "inimlikkus"; või veelgi täpsemini sõnastatumalt – selle puudumine. Teiste seas viitas sellele Franz Beckenbauer. Mängija ja treenerina maailmameistriks tulnud sakslane ütles, et tema oleks käitunud hoopis teistmoodi, just nimelt inimlikumalt, ja lisas, et hüvastijätumäng oleks lahkumisele õiged raamid andnud. Ehk siis ükskõik kuidas, aga kolmele mängijale hüvastijätuks viie minuti mitte pühendamine ületab igasuguse viisakuse piirid.

Ent Beckenbaueri puhul ei tohi unustada, et tema kaudu kõneleb hoopis teine ajastu. Mängijana tuli ta maailmameistriks 1974, treenerina 16 aasta hiljem. Ent nood olid veel ajad, mil ajakirjanikud mängijatega koos suurtele võistlustele samas lennukis sõitsid, enamgi veel, ka samas hotellis elasid. Too oli aeg, mil ajakirjanikel mängijate isiklikud numbrid märkmikus seisid ning enamusele neist ilma suurema draamata ka helistada võis.

Igat sorti suhtekorraldajatest vabastatuna oli aga lootust hoopis teist laadi omavahelisteks suheteks, mis kindlasti väljendusid ka ajakirjanike töödes, mille kaudu, julgen arvata, olid ka mängijate suhted fännideni vahetumad.

Ka Löwi viimase otsuse kritiseerijate mõtetest koorub välja igatsus soojuse ning lähedasemate tunnete järele. Nagu ütles Doppelpassis ajalehe Frankfurter Rundschau ajakirjanik Jan-Christian Müller: Löwil on sotsiaalne kompass katki läinud. Teisisõnu, Löw ei mõista, kuidas avalikkusega käituda.

See on 21. sajandi profijalgpalli suur probleem – kaugenemine fännidest, kaugenemine inimestest, kellele profimängijate tegemised korda lähevad. Otsused, olgu nende eesmärgid pealegi üllad, tehakse teatavaks viisil, mida kasutas eelmisel nädalal ka Löw: Saksamaa jalgpalliliidu vahendusel saadeti avalikkusele professionaalide koostatud pressiteade, mille formaalne sõnakasutus Sport1 teisipäevaõhtuses jalgpallisaates omajagu nalja pakkus. Ja kuigi Löw otsuse järgselt maapakku ei läinud, ei anna ta sellegi poolest lisakommentaare, mida paljud nii väga ootavad.

Ja veel, kõnealused sündmused võimenduvad ka põhjusel, et oma inimestest kaugenemist heideti jalgpalliliidule ette ka eelmisel suvel ebaõnnestunud MM-i taustal. Järgnevatel kuudel ongi alaliit püüdnud endisaegseid lähedasemaid suhteid taastada, millest ühele sooviks lõpetuseks tähelepanu juhtida. See on seotud jalgpalliliidu koondise bussiga.

Just tollest süsimustast bussist, mille küljele oli valgete tähtedega kirjutatud Die Mannschaft (meeskond), kujunes MM-i ajal üks inimlike tunnete puudumise sümboleid. Saksa meedia hakkas MMi ajal koondisest kirjutades kasutama kirjapilti "Die Mannschaft ™", protesteerides sedasi koondise liigse kommertsialiseerumise vastu ning inimestest, fännidest kaugenemise vastu (tähis "™" on pärit anglo-ameerika õigusruumist ning seda kasutatakse ametlikult registreerimata kaubamärkite puhul).

Nüüd püüab jalgpalliliit tollest "™"-ist vabaneda, olles ühe aktsioonina kaasanud süsimusta bussi. Jah, ka täna seisab seal valges kirjas Die Mannschaft, kuid sellele lisaks on bussi seinale kirjutatud ka koondisse kuuluvate mängijate nimed. Tähelepanuväärne on aga fakt, et kirja on pandud vaid eesnimed, mis rõhutab konkreetsele indiviidile, konkreetsele inimesel, innustab lugejat mõtlema, kes nüüd täpselt see Thomas ongi – ahjaa, Müller. Toda nimede loetelu katab aga omakorda kuldses kirjas tekst: Ohne Euch wäre es nur ein Bus (Ilma teieta oleks see vaid buss).

Kas Thomase, Matsi ja Jerome'i nimed on sellelt tänaseks juba kustutatud, sellele ma esimese hooga vastust leida ei suutnud.