Eesti koondise ja St. Pauli keskkaitsja Karol Mets on peagi naasmas meeskonnatreeningutele. Praeguste märkide põhjal võiks kapten septembrikuiseks koondiseaknaks tagasi rivis olla.

Metsa jaoks hakkasid asjad allamäge minema eelmise aasta novembris, kui ta koondise eest rassides tegi põlvele viga. Kui algselt loodeti, et 32-aastane keskkaitsja taastub lõikuseta, siis aprillis võeti vastu vastupidine otsus. Tänaseks on parema jala põlvekõõluse rebend pea et möödanik.

"Hetkel läheb hästi. Kõige hullem sellest operatsioonist on möödas. Jalas on jõud täielikult tagasi, põlves on maksimaalne painduvus ja põlvekõõlus ise on hästi paranenud. Ehk kõik, mis oli enne operatsiooni, on taastunud," kinnitas Mets Soccernet.ee-le.

Praegu teeb ta trenni meeskonnast eraldi ning peamiselt annab jalgadele jooksuvalu. Kui kõik läheb tõusvas joones edasi, siis uue nädala reedel Austrias algavas treeninglaagris peaks Mets tegema juba pallitrenni.

"Kuna ma polnud kolm kuud õues jooksmas käinud, siis keha tahab ikka harjumist saada ja siit-sealt annavad mingid teised kohad natuke nagu tunda. Aga see on täiesti normaalne ja üks protsessi osa," lisas Mets rahulikul moel sekka.

Kui vaadelda Metsale algselt ette kirjutatud graafikut - et naaseb täielikult meeskonna juurde augusti alguses -, siis pole ta sellest maha jäänud, vaid seniste märkide põhjal isegi sammukese ette astunud. "Aga ma võtan ikka samm-sammult. Kui olen graafikust ees ja nii läheb, siis on tore. Aga kui ei ole, siis võtan täpselt nii palju aega, kui mul vaja läheb, et jalg terveks saaks ja saaksin mängimist nautida."

Mis toimus kolme kuu eest? Mis võiks olla kahe pärast?

Mets käis palliplatsil viimati 19. novembril, kui Eesti heitles Rahvuste liiga raames Slovakkiaga. Kui keskkaitsja naaseb, siis tasa ja targu, väiksemate minutihulkade kaupa. "Eks see loogiliselt nii ole, sest viimati alustasin mängu kaheksa kuud tagasi. Kui ma tagasi tulen, siis eeldada, et mängin kuskil kohe 90 minutit, ei ole realistlik. Pigem usun, et see saabki nii olema, et mind hakatakse vaikselt mängulisse rütmi tagasi tooma," arutles ta.

Kuna Metsal jäi valusalt pooleli potentsiaalselt karjääri vägevaim hooaeg, siis võib uskuda, et vigastus pole proovile pannud mitte lihtsalt keha, aga ka vaimu. Bundesligas mängis ta lõpuks kümnel korral, Eesti koondises jõudis ta täpselt 100 matšile. Keskkaitsja nentis, et tõepoolest on olnud nii raskemaid kui ka kergemaid päevi.

"Algus oli väga raske: kolm esimest nädalat olin ma ju karkudel ja elukvaliteet tervikuna oli küllaltki kehv. Aga õnneks olen ma saanud kogu aeg progresseeruda ja järgmisesse faasi liikuda - paistetus läks alla, karke polnud enam vaja ja nii edasi. Kõik on läinud küllaltki heas rütmis, heas tempos," rääkis ta.

"Mentaalselt ega see kindlasti kerge ei ole. Alguses tekib üldse palju küsimärke: kas selle jalaga üldse on võimalik mängida ... Aga õnneks on mul väga hea tugisüsteem, kes mu eest hoolitsevad, mu küsimustele vastavad ja mind alati aidata üritavad. Ja nagu näha, siis inimene suudab taastuda küllaltki kiiresti. Kolm kuud tagasi ei näinud ma end veel jooksmas, aga täna ma juba jooksen!"

Kõike seda arvesse võttes - kas septembrikuised koondisemängud Itaalia ja Andorra vastu võiksid kõlada hästi? "Võiksid pigem kõlada hästi, jah. Aga ikkagi - ma ei taha midagi lubada ja midagi forsseerima ma ka ei hakka. Kui ma olen nendeks mängudeks valmis ja vormis, siis ma tulen, ja kui ei ole, siis ma ei tule. Täpselt nii ongi. Üldpildis tundub, et on hästi, aga ikkagi tuleb võtta väga samm-sammult ja koormust õigesti tõsta. See on mu vigastuse juures kõige olulisem."