Eelmisel hooajal Premium liiga parima väravaküti tiitli endale saanud Jevgeni Kabajev andis Eurospordi venekeelsele portaalile põhjaliku intervjuu, kus rääkis muuhulgas oma Eesti-aastatest, kihlveopettustest ning Aasia homokultuurist. 

• Loe täispikka intervjuud siit (vene keeles)!

Peterburis üles kasvanud ning jalgpalli kõrvalt ka kergejõustikku teinud 27-aastane Kabajev kuulus Sillamäe Kalevi rivistusse kahel korral - aastatel 2007-2009 ning 2012-2014. Vahepeal mängis mees Soome esiliigas ning Venemaa teises liigas, nüüd aga pallib mees koos Martin Vungiga Indoneesia kõrgliigas Jakarta Persija ridades.

Kabajevi sõnul oli ta mängijana esimest korda Eestisse tulles kaugel praegusest tasemest. "Tollaegne treener Anatoli Ušanov ütleski mulle otse: "Sa ei ole jalgpallur, sa oled sama hästi kui surnud. Normaalsest ründajast oled sa väga kaugel."

"Ušanov oli väga karm mees, aga psühholoogiliselt tuli ta mulle kokkuvõttes kasuks. Tol ajal ei mänginud ma ründes, vaid paremal äärel, olin veel ründeliini jaoks väga noor ja toores.

Esimese aasta Eestis mängisin küll üsna hästi, kuid järgmisel hooajal tuli supertreener Vladimir Kazatšjonok, kes tõi kaasa omad mängijad ja ütles mulle kohe, et ma ei ole kellegi ründaja. Tahtsin talle seda pärast eelmist hooaega kangesti meelde tuletada, aga kuna talun kriitikat hästi, siis ei hakanud seda tegema," naljatles Kabajev.

Eesti on ikkagi Euroopa Liidus 

Eestit ja Venemaad võrreldes tõi Kabajev välja huvitavaid nüansse. "Eestis on ikkagi Euroopa Liidu seadused, mis on vahel Venemaaga vastupidised. Klubides keegi ei suitseta ning liiklustrahvid on päris karmid - kokku maksin vast neid kuskil 500 euro ringis. Ületad kiirust 20 km/h võrra - palun, 120 eurot.

Kus sa Venemaal sellise trahvi saad? Pärast seda hakkasin Eestis rahulikumalt sõitma, kohanesin. Piiterisse tagasi tulles tundus kõik hullumeelne."

Sillamäelt lahkumise põhjuseid nimetas Kabajev üles mitmeid. "Mängisin Eestis neli aastat, teadsin siit juba kõike. Tahtsin saada parimaks väravakütiks, mis õnnestus. Oli tarvis minna uuele tasemele. 2014. aasta lõpus sai mu leping läbi ning hakkasin uut klubi otsima. Alati oleksin võinud ka tagasi minna - üks kõne ja oleksin olnud jälle Sillamäel."

Levadia president helistas isiklikult

Eestist lahkudes pakkus Kabajev huvi ka mitmetele Euroopa klubidele. "Olin testimise Voroneži Fakelis (Venemaa esiliiga). Raha pakuti seal normaalselt, mängijad sõitsid trennidesse uhkete BMW-de ja Audidega. Ma ei tahtnud aga esiliigaklubisse minna.

Mäletan, et transfermarkt.com-is tõusis minu turuväärtus Eestis mängides 50 tuhandelt 80 tuhandele eurole, pärast 100 000 euro peale. Pärast eelmist hooaega Eestis oli see aga lausa 300 000. Venemaa teises liigas Petrotresti eest mängides oli see aga null. Kui oleksin Voroneži läinud, oleks see ilmselt taas null olnud. Miks peaksin nii tegema?

Novembris käisin Poola klubi Zabrze Gorniku juures, aga seal mulle väga ei meeldinud. Nad olid tabeli alumise otsa klubi ja ütlesid mulle, et tule jaanuaris uuesti, kui meeldid, teeme lepingu. Oleksin Poolast aga kohe lepingu sõlminud vaid Legia või Lechiga, kui nad oleksid mulle seda pakkunud.

Jaanuaris oli minu vastu huvi ka Usbekistanist ja Kasahstanist. Isegi Eesti meistri Levadia president Viktor Levada helistas mulle isiklikult ja kutsus."

Vunk kutsus Indoneesiasse

Ühel hetkel sai aga Kabajev pakkumise, millele ära ei saanud öelda. "Martin Vunk helistas mulle ning ütles, et minu vastu tuntakse Persijast huvi. Ta ütles, et nad ei taha mind isegi testida, vaid on kogu aeg mul silma peal hoidnud.

Treeningtingimused olid suurepärased, varustus toodi puhtalt ja pestult. Kui lepingule allkirjad andsin, anti mulle kolmetoaline korter koos basseini ja treeningsaaliga. Autoks anti Toyota. Niimoodi polnud veel mitte kuskil olnud. Ainus halb asi on siin see, et õhk ja loodus on ära reostatud. Üksi on mul siin paras elada, kuid lapsega poleks siin küll üldse võimalik elada. Ja pidevad liiklusummikud - 11 miljoni inimesega linn, aga metrood veel pole! Nad vist ei mõtle siin väga ette..."

Indoneesia taset peab Kabajev Eesti omast karvavõrra paremaks, kuid loomulikult on hoopis teisel tasemel rahalised võimalused ning publik. "Meie trenne käib vaatamas 300 inimest - Sillamäel oli selline hulk inimesi mängudel. Siin oli meil hooajaeelne turniir, kus publikut oli mängudel 70-80 tuhat. Annan iga päev paarkümmend autogrammi ja teen inimestega pilte, minu nime teavad siin kõik."

Palka saab Kabajevi sõnul Indoneesia liigas umbes sama korralikult kui Venemaal. Lisaks ka boonused - mina saan näiteks iga värava pealt väga kena summa juurde. Saan siin kuus umbes sama raha nagu sain Petrozavodski Karelias."

Homoga koos ei mängiks

Kabajevi käest küsiti ka Venemaal jututeemaks olevate kihlveopettuste kohta. Loomulikult sõnas ründaja, et tema kunagi millegi taolisega tegelenud pole, aga kaudselt kokku puutunud küll. "2010. aastal Eestis kuulsin küll jutte, kuidas mõni mäng oli ära antud. Kui kolm aastat hiljem tagasi tulin, siis räägitigi mulle, et see ja see inimene olid vahele jäänud. Vahel ehk panin tähele, et keegi ei mänginud täie jõuga, kuid otse ma kellestki aru ei saanud. Mõned otsad viisin alles hiljem kokku."

Venemaal valitsevale homofoobiale on Aasia täielikuks vastandiks. Kui selguks, et mõni tema meeskonnakaaslastest on homo, kuidas Kabajev sellesse suhtuks? "Negatiivselt. Mulle üldse ei meeldi need geid või lady-boy'd. Indoneesias neid nii palju ei ole kui Tais, aga transseksuaale on siin küll.

Pigistan nende koha pealt silma kinni, kui nii, siis nii, aga nad ei meeldi mulle üldse. Minu meeskonnas pole ühtegi homo olnud."

Aga kui järsku pandaks mees homoga ühte tuppa elama? "Loomulikult keelduksin sellest. Homoga koos elamine on ebanormaalne."

Hoolimata sellest poleks Kabajevil aga midagi transseksuaalile autogrammi andmise või koos pildi tegemise vastu.