Eelmisel esmaspäeval sulgus Saksamaal pooleks aastaks mängijate üleminekuturg ning alljärgnevalt võtame kahe näite toel eesmärgiks uurida, millised protseduurilised tegurid üht üleminekut kujundada suudavad.

Nood kaks näidet, mille sisu koostamisele on andnud ajendi Robert Lewandowski ja Alex Meieri ümber toimunu, on võetud aluseks eeskätt oma tähelepanuväärsuse tõttu – esiteks asuvad need kaks juhtumit nii psühholoogilisi, sportlikke aga ka majanduslikke näitajaid arvesse võttes diametraalselt erinevates turunurkades, teiseks ka seetõttu, et kummalgi juhul konkreetset klubivahetust toimunud polegi.

Paar nädalat tagasi, kui siinsamas rubriigis võeti käsitleda Philippe Coutinho liitumist Müncheni Bayerniga, sai öeldud, et Saksa avalikkus oli enne seda üleminekut Bayerni aeglase tegutsemise ja ühele kaardile (Leroy Sane) panustamise tõttu suurklubi suhtes lausa programmiliselt kriitiline, muu hulgas osutades, et Bayern peaks Dortmundi Borussialt õppust võtma.

On muidugi tõsi, et Dortmund tegutses suvel kiiresti ja otsustuskindlalt, olles juba juuli esimeseks päevaks sõlminud kolm tähelepanuväärset lepingut. Kuid kõige selle juures tuleb teha mõned möödapääsmatud täpsustused. Esiteks, mitte Dortmund ei ostnud Mats Hummelsit, vaid Bayern oli nõus müüma. Teiseks, mitte Dortmund ei meelitanud Julian Brandti oma ridadesse, vaid Bayern oli eelnevalt loobunud tema teenetest. Ja kolmandaks, kui Bayern olekski huvitatud Hazardist, siis vaevalt tolle eesnimeks Thorgan oleks.

On täiesti võimalik, et meedia soov Dortmundi eeskujuna seada tuleneb soovist vähemalt paberil Bayerniga mingilgi määral võrdne konkurent tuvastada. Nii võiks selgitada, miks Bayerni sellesuviseid pingutusi negatiivses, Dortmundi omi aga positiivses valguses näidati. Aga nii on see olnud ka varasematel kordadel.

Nii näiteks on pärast seda, kui Dortmund kaks aastat tagasi Ousmane Dembele 125 miljoni euro eest Barcelonale müüs, seda otsust mitmel korral Dortmundi suurima derbivastase Schalke perspektiivist vaadatud, kes enam-vähem samal perioodil mitmetest võtmemängijatest tasu saamata ilma on jäänud: Joel Matip, Sead Kolašinac, Max Meier, Leon Goretzka. Schalke oskamatuna esitletud tegutsemise taustal sai Dortmundi tegutsemist vastupidiselt väga kavalana esitleda.

Sujuvalt kipub aga seejuures varju jääma kahtlus, et suure tõenäosusega poleks Bayern Dembelest loobunudki. Seda lubab väita kaudne tõestus, mille on pakkunud Bayerni käitumine Lewandowskiga. Ja seda mitte ühe, vaid kahe järjestikuse suvise üleminekuperioodi jooksul.

Ma ei pretendeeri originaalsusele, kui väidan, et Lewandowski jäämist Bayernisse eelmisel suvel ning paar nädalat tagasi sõlmitud lepingupikendust tuleks üleminekute raames mõlemal juhul hinnata kui terve hooaja kõige väärtuslikumaid tehinguid Saksamaal. Eelmist aastat silmas pidades täpsemini sõnastatult ülemineku ärahoidmist Real Madridi, mis mitte mingil juhul kuidagi lihtsam protseduur polnud, kui uue mängija ostmine. Psühholoogilisi aspekte arvestades oli oht rikkuda senised suhted, majanduslikult pidi Bayern pakkuma konkurentsivõimelist palka ning selleks, et rahuldada tippmängija sportlikke pretensioone, tuli Bayernil lisaostude näol tugevdada meeskonda.

Aga nimetatud seisukohta võiks kaitsta ka muude ilmingutega. Kuna nood signaalid lähtusid aga väljaspoolt kahte asjasse pühendatud klubi, siis nimetagem noid signaale märkideks avalikust arvamusest.

Esiteks võiks juhtida tähelepanu, et eelmise aasta alguses kleepis end Lewandowski agendiks maailma üks tuntumaid selle ala tegijaid Pini Zahavi. Tegemist on mehega, kes viimastel aastatel tegelenud vaid eksklusiivsete lepingutega, millest Neymari üleminek PSG-sse vaieldamatult kõige kuulsam. Ainuüksi Zahavi lavale ilmumine andis märku, et Lewandowski ümber midagi tõsist toimumas on. Ei soovi küll pead pakule panna, kuid kõlab mõnevõrra kahtlaselt, kas Bayernilt suurema palga väljarääkimiseks läinuks nn superagendi teeneid vaja. Ent on sellega kuidas on, igal juhul tekitas sellises mõõtkavas tegutseva agendi ilmumine kahtlusi Bayerni suutlikkuses Lewandowskit endale hoida ning küllap kinnitab toonaseid kahtlusi ka üks omamoodi signaal, millele võisime peale sattuda alles mõned nädalad tagasi.

Nimelt võisid need televaatajad, kes augusti lõpus juhtusid nägema Real Madridi ja Villareali liigakohtumist, tabada Reali viigivärava järel rõõmustava publiku massist kogukama keskealise mehe, kes vähemalt minu tähelepanu pälvis sellega, et kandes küll Reali valget särki, oli selle seljale lastud trükkida Lewandowski nimi. Tuleb välja, et eelmisel suvel oli vähemalt keegi kuskil täiesti veendunud, et Real ja Zahavi kõnealuses episoodis Bayernist jagu saavad.

Konkreetset mängijat oma klubisse soovivatel jalgpallifännidel on võimaluste piires arvamust võimalik avaldada küll, kuid kahtlemata on kaks vahet, kas seda teeb maailma kuulsaima klubi Reali fänn (toetun siin sel talvel France Footballi poolt koostatud tabelile) või hoopis mõne küla tasemel tegutseva klubi toetaja.

Siiski leian olukorra teataval määral isegi paradoksaalse olevat, mis tähendab seda, et kuigi Reali fänn võib spekulatsiooni raames klubiga seotud mängija nimega särgi juba selga ajada ning tema soov võib rahvusvahelise telepildi vahendusel võtta koguni sõnumi kuju, ei tähenda see ometi seda, et selline soovsõnum ka klubi juhtideni peaks jõudma, rääkimata sellest, et seda ellu püütaks viia. Suurklubid nagu praegusel juhul Bayern ja Real seda on, esitlevad end mõlemad küll kogukonna sidujana, Bayern otsesõnu perekonnana (Uli Hoenessi käibele toodud mõiste "Bayern-Familie"), kuid see ei tähenda, et liikmed selles peres võrdsetel tingimustel sõna saaksid.

Seda oleks keeruline eeldada juba ainuüksi nende kogukondade/perekondade suurusest, mida mõlemal juhul mõõdetakse sadades tuhandetes, millest tulenevalt on mõlemad suurklubid range hierarhilise ülesehitusega. See raskendab ka sõnumite alt üles suunal liikumist. Klubi maksulised kogukonnaliikmed saavad küll osaleda klubi presidendivalimistel, kuid sellega nende osaluspanus suuresti ka piirdub. Suur on võimalus, et hierarhia päris tipust allapoole jäävad ideekesed jäävad sõnakoosolekute seinte vahele, need ei suuda end välja rebida internetifoorumite virtuaalsetest haaretest või piirdub nende mõjujõud mõne ajakirja lugejarubriiki vormitud nupukese omaga.

Mida väiksem on aga klubi, seda elavam, orgaanilisem ning ootamatum on ka selle kogukonnavaheline suhtlus ning ühele sellisele väikese klubi hierarhia põhjast lähtunud ideele saamegi järgnevalt viidata. Olgu kohe öeldud, et meie tähelepanu pälvib see suuresti seepärast, et väikeklubi fännide initsiatiiv ei jäänud koosolekute seinte vahele, ei uppunud internetisügavusse ega taandunud ka lugejarubriigi nupukeseks. Omaette on muidugi küsimus, kas sellisel initsiatiivil ka reaalseid tagajärgi olema saab.

Nimelt saatsid augusti lõpus Leipzigi linnaosas Leutzschis tegutseva klubi BSG Chemie fännid avaliku kirja eelmisel hooajal St. Paulis mänginud Alex Meierile, milles nad palusid mängijal oma klubiga liituda.

36-aastane Meier, kelle rahvusvahelist karjääri ning sportlikku tipphetke jäävad meenutama 2006. aastal peetud kaks kohtumist Saksamaa U21 koondise eest, kuid kelle karjääri enamus möödus tippjalgpalli raame arvestades keskpärases Frankfurdi Eintrachtis keskpärase ründaja rolli täites, suutis sportlikust keskpärasusest hoolimata pälvida Frankfurdis kultusliku ründaja tunnustuse. Ei rohkem ega vähem kui jalgpallijumal – Fussballgott –, nagu teda eeskätt Frankfurdis, aga ka mujal Saksamaal tuntakse.

Meie ülesanne praegu pole taga ajada tolle mõistetunnustuse tekkejälgi, küll aga osutada, et kuigi Meier ei pruugi puhtsportlikult olla Saksamaa jalgpallis esirinnas, on tegemist mängijaga, kellega seonduv just tolle jumalastaatuse tõttu alati suurt tähelepanu pälvib.

Ka ei hakka me tuvastama Chemie fännide omakasupüüdlikku käitumist. Niigi peaks olema selge, et fännid püüdsid ära kasutada kahe sobiva elemendi kokkulangevust – Meieri spordivälist staatust ja tema suvist lepingu lõppemist; oluline on hoopis tähele panna, et avalikkus selle ka alla neelas. Juhtum on viimastel nädalatel korduvalt trükimeediast läbi käinud.

Toome siin mõned nopped umbes A4 paberilehele mahutavast kirjast, mis Facebooki ja Twitteri vahendusel märksõnaga #alexmeierfürleutzsch augusti keskpaigas ringlusse läks. Seal seisab: "Oleme romantilised unistajad, neljanda liiga klubi BSG Chemie Leipzigi tulihingelised toetajad Leutzschi linnaosast [...] Mitte ainult Frankfurdis ei kummardata teid kui väravakütti, jalgpallijumalat ja identiteediloojat. Ka paljud Chemie fännid on teie üle rõõmu tundnud, sest oleme ju juba pikki aastaid Eintrachti fännidega sõprust pidanud. See, mida me teile pakkuda saaksime, pole suur raha. Kuid ütlesite hiljuti, et teie jaoks pole vahet, kui muu ümbritsev sobib [...] Kui otsustate tulla neljandasse liigasse, siis uskuge, see rõõmustaks igat jalgpalliromantikut."

Ei pea võimatuks, et see kiri annab jalgpallikultuuri uurijatele edaspidi mitmekülgset tööd, meie siin piirdume aga katsega kaks siin kõne all olnud üleminekuepisoodi omavahel suhtlusesse panna. Alustada võiks ümberlükkamisele avatuks jääva väitega, et Chemie fännide initsiatiiv on suurusjärgu võrra ambitsioonikam, kui ükskõik milline Bayerni või Reali poolehoidjate oma üldse olla saab. Mul pole küll olnud võimalust heita pilku tippklubide asjaajajate märkmetele, kuhu nad endale huvi pakkuvate mängijate üle arvet peavad, seepärast pean piirduma mõne aasta taguse viitega Arsene Wengeri täheldusele, kes Londoni Arsenali juhendajana ütles, et tal on märkmikus alati kirjas umbes kahesaja väga heal tasemel mängija nimed, kes esimese viipe peale oleks valmis tema klubiga ühinema.

Meil puudub igasugune alus arvamaks, et see nimekiri nii oma kvantiteedis kui kvaliteedis Realil kehvem oleks.

Niisiis on Reali valikud palju lihtsakoelisemad kui Chemie omad, kuna lähtuvad vaid mängija kuulumisest maailma absoluutsesse tippu: kui ei saabu Lewandowskit, tuleb Neymar; kui ei tule Neymar, jäävad vähemalt Benzema ja Bale.

Suurklubidega seoses peetakse selliseid nimemänge iga hooaja eel ning kuna tegelased ja nendevahelised suhted nois sageli kattuvad, muutuvadki need mõttemängud igavateks just oma üheplaanilisuse tõttu. Eks tippklubide asjaajajate märkmed ju suuresti ühesugused ole, ja eks ole nondest nimedest teadlikud ka fännid. Ja kuna ka nende soovid kipuvad nonde märkmetega kattuma, ei ületa need ka isegi valjult sõnastatuna uudiskünnist – too Lewandowski nimega Reali fänn sattus telepilti täiesti juhuslikult.

Kes suurklubidest tippmängija X endale suudab meelitada, eks see sõltu juba tuhandest pisiasjast, oluline on aga seejuures aru saada, et suuresti on too süsteem suletud, kus mängija X igal juhul mõne suurklubiga liitub.

Chemie fännid seevastu on aga trüginud ruumi, kuhu neil sportlikke ja majanduslikke aspekte arvestades üldse asja pole - millest nad on ka ise teadlikud, nagu nende kirjast lugeda võisime. Aga just see nimetatud ambitsioonikas ruumivahetus teeb nende ettevõtmise mitmes plaanis eriliseks, pälvib avalikkuse tähelepanu ning muudab teisejärguliseks küsimuse, kas Alex Meier nende kutsele ka vastab. Tänase päeva seisuga ütleb Vikipeedia, et Meier on jätkuvalt klubita.