Kanaarilinnu katkenud lend (1)
Nad on sitked ja osavad, turnivad kindlalt isegi kõige järsematel kaljunõlvadel. Esmapilgul ei pruugi neid seal ehk märgatagi, ent kui märkad, siis imestad ja imetled: kuidas nad küll nii kõrgele jõudsid? Nad on mägikitsed.
Just mägikitsedeks – les chamois – kutsuvad oma lemmikmeeskonna mängijaid Niorti jalgpalliklubi fännid. Glamuur ja edevus jäävad sellest 60 000 elanikuga Lääne-Prantsusmaa linnast üsna kaugele. Siin hoitakse au sees tõsist tööd; siin on pangad, kiirraudtee, lennukiosade tehas ja heinputkepõllud. Ning siin on kohalik jalgpalliklubi, mida käib igal mängupäeval vaatamas keskeltläbi 5000 inimest. Seda pole just palju, ehkki mägikitsed on usinad ja rassivad Prantsusmaa teises liigas tublilt.
Siiski leidub erandeid. Keegi pole näinud rohkem erinevaid mägikitsi kui Stephane Bureta. Stephane'il ei ole peret, naist-lapsi. Ta töötab laboris ja tema päevad mööduvad katseklaasides betooni koostist analüüsides. Kuid Stephane'il on kirg.
Alates 2002. aastast on Stephane Bureta käinud kõikidel Chamois Niortais' mängudel. Valge särk seljas, sall kaelas, üle tribüüniserva riputatud plagu kaasas, on ta alati kohal, alati omadele kaasa elamas. Kümne ümbermaailmareisi jagu läbitud kilomeetreid, ligi pool tuhat kohtumist. Bureta on näinud nende aastate jooksul sinivalget särki kandmas sadu ja sadu mängijaid. Ent kui küsida, kes on tema lemmik, ei kahtle ta hetkekski.
Emiliano Sala.
Kümme kuud ja nelikümmend mängu, vaid niikauaks viis argentiinlase tee teda Niorti linna. Ent Buretale sellest piisas. "Ta kaitses, ta ründas, ta oskas platsil kohta valida. Tema väravad ei olnud sugugi alati ilusad, aga ta oli õigel ajal õiges kohas. Paljud laenule tulijad mõtlevad ainult mänguminutitele," rääkis Bureta aasta tagasi õhinal France Footballile. "Sala oli alati osa meie klubist. Ja kui teda enam polnud, oli seda kohe tunda."
Kui teda enam polnud ...
Lihtne perekond
"Tahaksin olla nimekas ründaja. Aga mitte ilmtingimata kuulus."
Nii mõtiskles Emiliano Sala mõne aasta eest antud usutluses. Tema soov oli siiras – jätta endast märk maha iga klubi ajalukku, kelle särki ta kandis. Neid särke oli seejuures juba olnud ütlemata palju. Santa Fes sündinud Sala kolis peagi koos perega Progresosse, vaid kolme tuhande elanikuga külla, kus kõik tundsid kõiki. "Olime kõik kui üks perekond. Inimestevahelised suhted olid väga lihtsad," meenutas Sala.
15-aastaselt jäi oma küla klubis palli taga ajanud Sala silma Proyecto Creceri skaudile. Nagu nimigi ütleb, pole Proyecto Crecer ehk "kasvuprojekt" niivõrd klubi kui akadeemia, koondades mängijaid üle Argentina. Ehkki uus elu tähendas kolimist mitmesaja kilomeetri kaugusele Cordoba internaatkooli, ei kõhelnud Sala kutset saades hetkekski. See oli tema suur võimalus.
Muidugi nõuti jalgpallikoolis ka õppimist, ent Sala üks ja ainus siht oli nädalavahetusel toimuv mäng. Proyecto Crecer tegi koostööd nii Bordeaux Girondinsiga Prantsusmaal kui ka Hispaania klubidega, andes nii võimaluse neile silma jääda. Noor Emiliano hakkaski juba 16. eluaastal Euroopa vahet reisima – mõni kuu ühes klubis, paar-kolm teises ... "Tahaksin öelda kõigile poistele, kes ihkavad jalgpallis kuskile jõuda: edu sünnib läbi vaevanägemise. Tuleb rõõmu tunda ja trenni teha," poetas 16-aastane Sala 2007. aastal Mallorca klubi juures viibides kohalikule väljaandele elutargalt.
Üksi ja eksinud, kuid endas kindel
2010. aastal otsustas Bordeaux viimaks, et argentiinlasest pikakasvuline nooruk võiks end nende juures proovile panna. Kuid see ei olnud veel ihaldatud suur läbilöök. Orleans, Niort, Caen – üks laen järgnes teisele. "Tulin väikesest Argentina külast, ma polnud varem isegi iial rongiga sõitnud. Mida võisingi ma Orleans'ist teada? Tundsin end eksinuna," pihtis Sala aastaid hiljem.
Vend Dario ja õde Romina sirgusid, ilma et Emiliano oleks nende sünnipäevadest osa saanud. Jõulud veetis ta üksi. Kuid suure eesmärgi nimel võis seda taluda. Õhtuti voodis lebades mõtles Emiliano oma lemmikklubile Independientele, oma lemmikmängijale Gabriel Batistutale. Oli siis nende elu iial kerge olnud?
Liiati leidis Emiliano Bordeaux'st teise perekonna. Argentiinlane Marcelo Vada töötas Prantsusmaal treenerina ja võttis noore Emiliano ajutiselt oma katuse alla, Salast ja Marcelo pojast Valentine'ist said otsekui vennad, ehkki nende vanusevahe oli kuus aastat.
Sala võis endasse küll uskuda, ent Bordeaux ja teised klubid tõrkusid seda tegemast. Gonzalo Higuaini vend, agenditööd tegev Nicolas pakkus Salat vahepeal mitmele Itaalia kolmandas liigas mängivale meeskonnale. Vastus oli alati eitav. 23-aastane ründaja ja ikka veel "lootustandev talent"? Ei. Kas see pidigi olema teekonna lõpp?
"Emi..."
Palveks seatud käed ning kolm tähte ja kolm punkti, mis ütlevad kordi rohkem kui tuhanded sõnad. Kuidas pannagi sõnadesse seda, mille jaoks sõnu pole? Kuidas öelda, et südames on vaid tühjus ja valu?
Emi ... 🙏🏼🙏🏼😭😭😭😭😭😭😭 — Amine Harit (@Amine_000) January 22, 2019
"Vennas, tule palun tagasi!" kirjutas Valentin Vada, kui uudised La Manche'i kanali kohal aset leidnud kurbmängust levima hakkasid. Küllap ütles mõistus kõigile Emiliano Sala lähedastele, et Cardiffisse teel olnud lennuki kadumine saab tähendada vaid üht. Ent süda keeldus halvimat uskumast.
Nii ilmuski kümnete jalgpallurite sõrmede alt vaid kolm tähte ja kolm punkti, millesse olid kätketud ühtaegu nii mõõtmatu valu kui ka imepisike lootus.
"Emi..."
Too juulikuu päev kolm ja pool aastat tagasi, mil Nantes talle lepingut pakkus, muutis Emiliano Sala elu igaveseks, ehkki mõistagi ei võinud ta seda siis veel ise teada. Viimaks ometi leidis ta enda ümbert inimesed, kes temasse taas uskusid. Uskusid nii, nagu lähedased olid temasse alati uskunud. Ning Sala tasus samaga.
Kust oli pärit Sala avatus, võime alati ja igas klubis kohaneda? "Emalt," ei varjanud argentiinlane. "Isa oli veokijuht, meil polnud iial palju raha. Kuid ema andis meile alati kõik, ta ei vastanud iial meie soovidele eitavalt. Tänu talle õppisin inimesi armastama ja aitama."
Viimane hüvastijätt
Olles Cardiffiga juba käed löönud, lendas Sala viimast korda tagasi Nantes'i. Teisiti polnuks mõeldavgi, sest sealses Joneliere'i treeningkeskuses ootasid teda sõbrad ja meeskonnakaaslased, et edu soovida. "Viimane hüvastijätt," kirjutas Sala üheskoos tehtud foto alla, enne kui hea semu, kaitseliini tugitala Nicolas Pallois ta autoga lennujaama sõidutas. Sinivalge Piper Malibu ootas juba lennurajal, kanaarilinnust pidi järgmiseks hommikuks saama sinilind.
Emiliano Sala nimi muutus maailma silmis kuulsaks moel, mida keegi iial ei soovinud. Särki numbriga 9 ei kanna Nantes'i klubis enam mitte ükski mängija, mitte kunagi.
Tema täht ei jõudnudki õieti särama lüüa.
Ent särab sellegipoolest igavesti.
