Euroopas on hooaeg alanud vägagi omalaadselt, sest erinevalt tavalistest libastumistest tippude poolt on pigem näidatud väga head minekut, mis pole nii varajases hooaja faasis tavaline. Kas vahe tippude ja ülejäänute vahel on taaskord kasvanud?

Kui rääkida suurest vahest tippklubide ja teiste vahel, siis tuleb loomulikult alustada Hispaania liigast, mis on saanud üsnagi palju kriitikat põhjusel, et vahe kahe esimese ja ülejäänud liiga vahel on nii gigantne, et Barcelona ja Real Madridi konkurentsis võib põnevusega oodata vaid nende omavahelisi mänge.

Hispaanias algas tippude ja ülejäänud liiga vaheline tõeline kärisemine kahe hooaja eest, kui mõlemad klubid üle 90 punkti korjasid. Eelmisel hooajal saadi hakkama sama trikiga, mis näitas, et tegu ei olnud juhusega.

Peab olema väga naiivne, et sama stsenaariumi kordumist sel hooajal mitte oodata ning mis teeb asjad neutraalsest vaatevinklist veelgi igavamaks, on see, et nende kahe klubi mänge ei saa reeglina kauem kui 30 minutit vaadata, sest selle ajaga suudetakse seis ära otsustada. Tõsi, eilne Barcelona ja Real Sociedadi mäng, milles viimane 0:2 kaotusseisust välja tuli, oli väga meeldiv erand, mida kahjuks Hispaanias eelmistel hooaegadel kummagi suurega kuigi tihti juhtunud pole.

Loomulikult oleks neid kahte tiimi nende üleoleku eest kritiseerida väga ebaaus, sest nad on suutnud teha õigeid samme, et sellisele tasemele jõuda. Küsimus tekib hoopis selle kohta, kuhu liigub jalgpall, sest kui üldse midagi juhtub, siis tippklubid muutuvad aina tugevamaks. Seda illustreeris suurepäraselt Barcelona sellesuvine ostukampaania, kui suudeti staaridest kubisevale meeskonnale juurde tuua veel Alexis Sanchez ja Cesc Fabregas.

Tippklubide fännide arv kasvab väga kiirelt ning sellega ka raha sissevool klubisse.

Premier League ja Bundesliga liiguvad samas suunas?

Samas paistab see trend ka mujal Euroopas võimust võtvat. Laupäeval pöörasin (kahetsusväärselt!) pärast seda, kui Barcelona oli Real Sociedadile väga lühikese ajaga kaks väravat sisse tagunud, enda tähelepanu  Bolton Wanderersi ja Manchester Unitedi mängu peale lootusega näha korralikku kohtumist ja võimalikku üllatust.

Oodatud põnevat mängu ma aga ei näinud - Javier Hernandez lõi kiire värava  ning poolajaks viis Wayne Rooney kahe väravaga nad juba 3:0 juhtima. Sel hetkel hakkasin ma mõtlema, et võib-olla on kahes teises Euroopa liigas selle hooaja tipus samasugune trend kui Hispaanias.

Inglismaal on kaks Manchesteri klubi hooaega ootamatult hästi alustanud. Mõlemal on kirjas täispunktid ning mängitud on fantastilist jalgpalli, millega vastastele lootustki pole antud. Eile said nii City kui ka United kirja järjekordsed suured võidud. Neli võitu neljast pole küll mingi imetegu, aga viis, kuidas nad on vastastest, kaasaarvatud tiimidest nagu Arsenal ja Tottenham, klassiga üle olnud, on midagi, mida varem vaid üksikutes mängudes näha on olnud.

Sir Alex Fergusoni tarkuse abil on Unitedi suurepärase tiimi kokku pannud ning  paistab, et ka City on oma kulutamisega lõpuks õiged mängijad leidnud. Kummagi klubi nii võimas algus tuli mulle väikese üllatusena, kuigi peaks mainima, et City juures seisnes üllatus hoopis selles, et Roberto Mancini suutis lõpuks oma pragmaatilisest mängustiilist kõrvale kalduda ja meeskonna potentsiaali kasutama hakata. Unitedi puhul ootasin, et neil läheb veidi rohkem aega, et uus meeskond tulemusi tooma hakkaks.

Kui mõelda, et mõlemad tiimid muutusid suvel üsna palju, siis kuidas mängitakse veel siis, kui meeskond on juba pikemat aega koos olnud?

Inglismaal pole naljalt 90 punkti ületatud ning ehk on ennatlik arvata, et seda sel hooajal tehakse, kuid hetkeseisuga paistavad kaks Manchesteri klubi selleks võimelised olema. Iseasi on muidugi see, kas nad suudavad sama mängleva kergusega olla üle ka tiimidest nagu Chelsea või Liverpool, kas tegu on lihtsalt hea perioodiga või kas vastased on omavahelistele mängudele lihtsalt valesti lähenenud.

Samamoodi hästi on alustanud Müncheni Bayerni meeskond Bundesligas. Nad paistavad olevat sel hooajal oma kõige paksemat rahakotti ja staariderohkemat koosseisu Saksamaal tulemustesse konvenrteerimas. Finantsvõimaluste poolest on nende seis oma liigas üsna sarnane Manchesteri klubide ja Hispaania gigantidega - rahakott on võrreldes teiste klubidega põhjatu.

Kui Bayern on tõesti oma mängu leidnud, siis on raske leida vastast, kes nad Saksamaal peatada võiks, sest Borussia Dortmund ei suuda hetkel oma mängu leida ning teistest klubidest võib konkurentsi oodata ainult väga lühikeseks perioodiks.

Veidi teistsugune on olukord Itaalias, kus kaks klubi peaks hetkeseisuga teistest mängijatevaliku poolest kõvasti üle olema, kuid liiga on üleüldiselt võrdsem ning Milano klubid ei ole samas piisavalt tugevad, et iga nädal 3:0 ja 4:0 võite noppida. Lisaks paistab seal olevat potentsiaalseid konkurente. Kui kohest tiitlivõitjat mõnest muust linnast on raske näha, siis tulevikku vaadates on selleks suutelisi võistkondi palju, sest esialgu ei ole ei Inter ega Milan järgmisele arenguastmele just lähedal ning nad võivad hoopis UEFA uute finantsreeglitega vastuollu sattuda.

Loodan siiralt, et neutraalset jalgpallisõpra ei oota ees hooaeg, kus tiitliheitlejate mänge tasub ainult siis vaadata, kui nad omavahel mängivad, vaid näeme veel palju seda, kuidas tabeli esimesed lähevad püsimajäämisheitlejatele külla ning jäävad isegi viigi teenimisega hätta. 5:0 võidud viskavad üsna kähku kopa ette, kui sinu näol pole just tegu võitjatiimi fänniga.

Paraku tundub pikemalt tulevikku vaadates tippklubide liigne kaugenemine isegi tabeli esikümne tiimidest praeguses jalgpallikliimas paratamatu. Näen üsna potentsiaalse variandina seda, et lõpuks muutuvadki rahvuslikud koduliigad veidi väiksemate klubide pärusmaaks ja Euroopa Superliiga saab reaalsuseks.